Minul siis selline lugu,et elukaaslasel tekkis tööjuures kõrvalsuhe,mis ei kestnud küll eriti kaua,kui ma sellest teada sain,tegelikult taipasin elukaaslase käitumisest juba,et midagi on valesti,proovisin võtta teema üles ja temaga vestelda,kuid ta eitas kõike või läks üldse kodust minema,siis aga sain oma kahtlustele ka kinnituse,kuna see ei olnud tal mitte esimene kord,siis otsustasin,et lõpetan meie kooselu,selleks ajaks olime koos elanud 7a ja meil on ka ühine tütar.Nüüd,kui sellest lahkuminekust on möödunud juba üle nelja kuu,on elukaaslane mulle tagantjärgi öelnud,et ma ei lasknud tal elada ja pidevalt kontrollisin ja et see suhe polnud midagi muud,kui vaid suhtlus,et see oli midagi muud,kui kodus.Olen ise küllalt rahuliku loomuga,elukaaslane aga kergelt laisk ja kaldub tarvitama alkoholi,võibolla ka siis sellest see minu alateadlik hirm,et kui veidi hiljemaks jäi,mõtlesin kohe,et nüüd on jälle jooma hakanud.Vahel käib ta meil külas,siis ütleb,et armastab mind siiani ja mõningas mõttes tahaks ka minuga koos edasi elada,kuid iga kord,kui viin jutu sellele teemale,jääb see sinnapaika,et pole konkreetsust,kas siis ei või ja.Muidugi hiljem ma kahetsesin,et nii tegin ja kohe suhte lõpetasin,nüüd mõtlen,et tahaks ikkagi temaga koos olla,vahel mõtlen jäll,et ei taha.Ta elab omaette korteris,kuhu ta meid ei vii,isegi oma last mitte,see on veidi kummaline? Olen küsinud,et kas tal on siis uus inimene,kellega seal elab,ta väidab,et tal ei ole seal kedagi ja see naine,kellega tööjuures suhtles,on juba möödanik,et ta lihtsalt tüdines temast ära? Ilmselt on see suhe lõpetamata ja poolik,sellepärast see piinabki mind nii.Mida peaksin edasi tegema,kas ootama veel asjale lahendust või konkreetselt mehe käest küsima,samas kui olen küsinud,ta ütleb,et ta ei tea isegi!?Olin enne rõõmsameelne ja lõbus inimene,nüüd aga murelik ja õnnetu,ega oska kuidagi edasi minna.
Loomulikult on selline ebamäärasus ja teadmatus tuleviku eest kurnav. Saan aru nii, et te mõlemad kahtlete oma soovis kooselu taastada ja olete äraootaval seisukohal. Selles olukorras ongi raske otsustada, teil pole ju kummalgi kindlustunnet selles, et edaspidi vanad probleemid ei kordu ja mis täpsemalt muutuma peaks, pole ka selge.
Niisiis vajate kõige enam selgust iseendas ja sellest ka avatult rääkimist. Näiteks tuleks rääkida, mida olete varasemast kogenud ja mida üritate teisiti teha. Ja see peaks olema mitte teineteise süüdistamise vormis, vaid seeläbi, mida vajate, mida oluliseks peate ning kuidas end teatud olukorras tunnete. Samuti pole edukas taktika ettekirjutused või ultimaatumid. Andke teineteisele teada, mis paneb teid kahtlema ja mis annab kindlustunnet. Sobiv viis on end väljendada mina-keeles, see aitab vältida etteheiteid, kui võimaldab rääkida teise käitumise mõjust teile, näiteks: ma olen rõõmus, kui saan sinuga koos õhtuti aega veeta; ma hakkan muretsema, kui sa hilja koju tuled; ma väga kardan seda, kui sa purjus oled; mul on raske sind usaldada, kui annad lubadusi ja ei täida neid; ma tahan sind usaldada ja seepärast ei kontrolli sind enam jne. jne.
Ilmselt suudaksite teie kontrollimisest loobuda, kui usaldaksite, et mees suudab ise alkoholiga piiri pidada. Kui mees hoolib sellest, et te poleks teadmatuses, kui ta hilja peale jääb, siis annab teile teada, et te ei peaks muretsema. Mida rohkem teist piirata ja kontrollida, seda enam ei tunneta ta ise vastutust, tal on siis valida, kas põgeneda kontrollija eest või avaldada vastupanu, protestida, maksta kätte.
Kindlasti rääkige mõlemad sellest, millega saate leppida, millega mitte, mida väärtustate suhete juures. Meelerahu ja selgust vajate ilmselt neis küsimustes, mis teile kõige enam muret ja valu on põhjustanud. Kõrvalsuhte olemasolu korral ei ole ilmselt võimalik teineteisele pühenduda.
Kui tunnete, et teie suhetes on piisavalt palju head ja usute, et tasub kooselu taastada, siis öelge see välja. Siis on teisel valida, kas ta võtab samuti vastutuse või mitte. Ta peab samuti selgelt oma tahet väljendama. Suhet ei saa hoida nii, et üks tahab ja teine lihtsalt proovib ja allub teise valikul - see jätab talle võimalusi ikkagi vastutusest suhte õnnestumisel kõrvale hiilida. Loomulikult ei ole ka siis õnnestumisel garantiid, kui mõlemad tahavad, kuid ilma mõlema vaba tahteta ja selge otsuseta pole ka selleks eeldust.
