Kirjutan seoses murega, et ma ei suuda leppida mehe lapsega (8a) tema eelmisest kooselust. Varem ei ole mul probleem olnud lastega seoses, sõbrannade lapsed meeldivad, ise otsin kontakti, üritan suhelda. Mehe last ma kohe ei kannata, aus on veel öelda, et ma kardan teda nagu tuld. Ta võib olla väga etteaimamatu. Kardan tähendab siin ka seda, et ma ei usalda seda last, ma arvan, et võimalusel loobib ta mulle kaikaid kodaratesse ja saab sellise teo puhul ka õiguse ning kuna ma olen olemuselt pehmem kui mees ja tema poeg, siis ma mõtlen ette, et ma ei saa neile vastu ja jäängi niimoodi eluks ajaks/suhte kestmise ajaks, ripakile, nende tujude tõugata-lükata. Kõlab hullumeelsena, 35a naine kardab 8a poissi? Ometi nii see on. kardan, et jääbki nii, et mu elu korraldab mees oma lapsega, mina justkui liuglen kaasa.
Hetkel on mees pojaga külastamas sugulasi, kuhu pidime plaani järgi koos minema, laps ka. Mees läks hoopis lapsega kahekesi, ei olnud tüli seoses sellega ega midagi, leppisin kojujäämisega pealtnäha rahulikult, aga sisemuses keeb. Häirib, et lihtsalt astuti minust üle – ei küsitud, kas tahan tulla, lihtalt muudeti reisi alguskuupäev ja kuna see toimub minu tööajal, siis ma ei saanudki ühineda. Ma võtan seda nii, et otsuseid teevad meie nn peres mees, mehe 8a laps ja mehe eks (tema peab ju kinnitama, kas laps saab tulla või ei).
Nüüd siin üksi olles (ka tööl olen päevade kaupa üksi – puhkused), ei ole mul soovi kuskil käia ega kellegagi suhelda. Olen omaette ja mõtlen-mõtlen-mõtlen. Ma lausa värisen vihast ja alandusest, nutan õhtuti, telefonis ei soovi kellegagi, ka mehega, rääkida. Mees ei tea, mis minus toimub, ma ei ole öelnud, ei soovi telefoni teel kraagelda. Mõtlen, et mida edasi teha? Kas selle toiminguga on minu nö koht lõplikult kätte näidatud? Tavalises nö terves peres on ema ja isa ühine üksus, laps on ema isa soovi tulemusena ilmunud, järglane, mitte ema-isaga ühe pulga peal otseselt. Nn. kärgperes on vanem ja eelneva elu laps üksus, uus kaaslane tilpneb kuidagi kõrval. Olen mehega sel teemal rääkinud, osaliselt ta mõistab mind, osalt mitte. Ta mõistab, mida öelda tahan ja mis mind häirib, aga muuta ta seda ei soovi, ikka on nii, et lapsega-puhkustega vms nn. pereasjus, arvamust küsitakse esmalt lapselt-eksilt (tema otsustab lapsega seotud asju), seejärel minult. Lahku mees minna pole soovinud, ma ka nagu ei tahaks minna, miks ma peaks nö alla andma kui mees ka seda ei soovi.. Aga ma ei suuda ka nii elada, et keen vihast ja jälestus tuleb peale, kui jälle mingi teema seoses lapsega arvestamisega on. Mul on tunne, et emana ei toimuks selist nn. arvestamist, ema ja isa teevad ikka omad otsused, laps kaasatakse neisse. Nn. kasuvanemana mul justkui puuduvad igused mehe ja lapse suhetese, nende ajaveetmisesse jms vahele segada. Samas kui ma praegu ei sega, siis mulle istutakse pähe, sest ma olen pehmem tüüp.
Ma loomulikult ei väljenda end igapäevaelus niimoodi – jälestus, ei salli jms, see seletus on mõeldud ausa jutuna psühholoogilise abi saamiseks.
Saan aru, et te peate oma põhiliseks probleemiks seda, et te ei tunne end oma perekonnas piisavalt osalisena. Ütlete, et teie peres on üheks üksuseks mees, poeg ja poja ema ning teie tunnete, et jääte teatud otsuste tegemisel kõrvale. Kardate mehe poega ja tüli temaga, kuna ta võib saada õiguse. Teie ei tunne end vabalt, et väljendada oma tõde ja vajadusi. Ütlete, et te ei ole varem ühegi lapse suhtes sellist hirmu, viha ja usaldamatust tundnud. Tunnete suurt rahulolematust ja ainult lapse pärast mehest lahku minna ka ei taha.
Tunded annavad meile infot selle kohta, kas meie vajadused on rahuldatud ja kas meie elu vastab meie ootustele. Rahulolematuse tunde tekkides võime esiteks endalt küsida, mida ma tegelikult vajan ning mida ma pean ise selleks tegema, et hoolitseda oma vajaduste eest. Teine võimalus on üle vaadata oma ootused elu ja suhte kohta. Võime küsida endalt, kas see, mida ma ootan on ikka realistlik või mitte. Teie puhul tundub vägagi mõistlik ja realistlik oodata, et teete olulisi otsuseid koos mehega, kellega olete otsustanud koos elada ja pere luua. Seega võite endalt küsida, mis takistab teil olla võrdväärne partner oma mehele ning väljendada oma mõtteid, arvamusi, tundeid, plaane, soove jne? Mis takistab teil jääda kindlalt oma seisukohtade juurde? Ütlete oma kirjas, et olete oma olemuselt pehmem. Mis takistab olla kehtestavam ja konkreetsem? Tavaliselt takistab inimesi hirm, et nad ei ole kuuldud, et nendega ei arvestata nagunii, et nad jäävad siis päris üksi. Võite vaadata enda sisse, kas leiate mingi hirmu. Edasi võite mõelda, kas see hirm on pärit tegelikult teie möödunud elust või sellest suhtest. Kui mõni vana hirm takistab teil end vabalt väljendada, siis võite seda hirmu teadvustades sellest lihtsalt mööda minna ning siin ja praegu väljendada siiski seda, mida vajate. Kui hirm on väga tugev, siis võite pöörduda mõne psühholoogi või psühhoterapeudi poole ja leida sobiv viis kuidas eneses see mineviku probleem ära lahendada. Kui hirm tuleb aga reaalsest suhtest, siis soovitan mõelda, miks ja kas te sellist suhet tegelikult hoida tahate?
Te kogete probleemi küll selles 8-aastases lapses ning ütlete, et ei suuda leppida temaga, kuid tundub , et see on teie ja teie mehe vahelise suhte küsimus. Võib öelda, et lastel on nii palju võimu, kui täiskasvanud neile seda jätavad. Kärgperes on vaja arvestada erinevate inimeste vajadustega ja seetõttu võib võtta suhete väljakujunemine rohkem aega. Soovitan teil kasutada oma rahulolematust ja viha selleks, et luua tasakaalu selget struktuuri oma perekonnas. Kuulake oma vajadusi ja väljendage end seejärel selgelt. Jääge selle juurde, mis tundub teile tõeliselt oluline. Kuulake ka oma mehe tõelisi vajadusi, mis panevad teda käituma nii nagu ta käitub. Kui te olete teadlikud kummagi tegelikest vajadustest, siis saate otsida mõlemale sobivaid lahendusi. Lahendusi on alati rohkem, kui esialgu paistab.
Kui tunnete, et vajate rohkem tuge selles olukorras selguse loomiseks ning rahulolu leidmiseks, siis võite pöörduda Perekeskuse nõustaja poole (registreerimine telefonil: 6816 570, http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/noustaja-vastuvott/). Väljaspool Tallinna tegutsevate pereterapeutide kohta saate infot www.pereterapeudid.ee
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
