Ma ei teagi, kust alustama peaksin .. Igaljuhul, mu elukaaslane pettis mind. Saan aru, et probleemid ja mured tekitavad mõtteid, et oma naisel on midagi koguaeg viga ja ta ainult vingub ja viriseb jne. AGA lahendus ei ole ju kunagi petmine ! See ei ole õige. Mu mees väidab, et tema tunded hakkasid jahenema kui aasta tagasi tema abieluettepanekule "jah"-sõna ei öelnud. Ma ei tea .. Seda ma ei pannud tähele, et juba siis. Küll aga sain aru, kui tal kõrvalsuhe tekkis. Tundsin, et ta on kaugenenud minust. Oma tööasju ja päevamuljeid mulle ei räägi. Tööpäevad venisid pikemaks jm. Ühel hetkel siis jäi ta mulle oma sõnumitega vahele .. Selle peale väitis ta, et nende suhe on ainult neti-baasil ja et nad ei ole kohtunud ja nende sõnumite sisu - väga ilusad meelitused suudluste osas jm - on lihtsalt sõnad ! Kujutate ette, ma jäingi seda uskuma .. kuigi sisetunne ütles, et midagi on veel tulemas .. Kuu hiljem sain teada, et nad kohtusid korduvalt ja nende suhe oli päris mitmel korral juba ka voodis ära käinud. See lõi mul jalad absoluutselt alt !!
Nüüd siis on möödas juba peaaegu 2 kuud sellest, kui ta väitis mulle, et nende suhe on läbi. Üks kuu võibolla on möödas sellest, kui ta ütles, et ta saab aru, et tegi valesti ja et ta tahab oma perega olla. Meil on siis 2 last ka. Mees saatis sellele naisele ka sama sisuga sõnumi. No, nii ta mulle väitis vähemalt. Ma ei saa selles kindel olla, mis seal tegelikult seisis ! Aga, selle sõnumi peale helistas naine järgmine päev 3 korda, aga kuna mu mees oli minuga kodus, siis ta ei vastanud ühelegi kõnele .. ja väidetavalt talle tagasi ka ei helistanud. Kuid ometi, mingi nädal hiljem helistas ta. Sellega jäi ta ka vahele, mitte ei öelnud mulle ausalt .. Et helistamise põhjus olevat see, et küsida, mis ta tahtis .. Ma ei usu seda. Arvan, et see sama päev said nad ka kokku. Võibolla paranoiatsen lihtsalt, aga ma ei suuda enam midagi uskuda .. Kardan nii hirmsasti jälle haiget saada. Kuigi ma ei teagi, kas see kahtlustamine ja muu teekski üldse vähem haiget .. Ma ütlesin talle, et me ju leppisime kokku, et kui asi on läbi, siis ei ole mitte mingisugust suhtlemist enam. Ta väitis mulle, et suhe ongi läbi, et see oli lihtsalt kõne. AGA see ei ole ju minu jaoks LIHTSALT kõne !!! Ütlesin ka talle seda .. Ma tunnen, et ta ei saa aru, kui haiget ma sain ja kui valus mul hinges on !!!
Nüüd eile, valetas ta mulle, et läheb tegema mingit tööd kuskil keldris, et seal ei pruugi levi olla. Okei, ma ei kahtlustanud mitte midagi. Mingi aeg hiljem olis mul vaja küsida üle tänaste plaanide üle, kas lähme koos teistega jne, ja helistasin talle. Ta ei vastanud. Levi oli küll. Siis läksin ma otseloomulikult endast välja. Ja helistasin peaaegu iga poole tunni tagant .. ma tean, et see võib haiglane tunduda, aga MINA sain haiget ju .. mul on täiesti õige olla usaldamatu tema suhtes. On ju? Siis helistas ta mulle kuskil 3 tundi hiljem, et noh, oled närvis jah? Ja väitis veel telefoni teel, et ta ikka käis seal keldris või kuskil tööl. Kui ta koju jõudis, küsisin kas ta sai omad asjad seal keldris siis valmis. Jah. Aga tegelikult ma helistasin ta ülemusele ja sain teada, et ta ei käinud seal. Ütlesingi mehele, et miks sa valetad, sa ei käinud ju seal ?! Käisin. Ütlesin, et ma ju tean, et sa ei käinud. Siis lõpuks tuli vastus et jah, ei käinud. Et ehitasin korterit (temateine töökoht siis). Väitis, et ta nägi, et talle helistasin, et ta põhimõtte pärast ei võta mu kõnesid vastu, et ma ainult kahtlustan ja kontrollin. Ma just eelmine päev mainisin talle, et mul on väga raske ja ma pean vist kuhugi pöörduma, et abi saada .. ja siis ta teeb meelega veel nii?!?!?! Ja päris ausalt, ma ei usu seda juttu. Arvan jällegi, et ta oli selle naisega koos .. Sest et eelnevad kohtumised olid samuti nii, et ta telefonile ei vastanud. Pärast ütles mulle, et unustas autosse või ei kuulnud või mis iganes muud. VALED VALED VALED !!!
Olengi nüüd ummikus. Ma i tea, mis ma edasi pean tegema ?! Kui ta veel ütleb, et ta tegi meelega ja mu kõnedele põhimõtte pärast ei vasta .. no mis tulevikumõtted mul siin enam koos temaga peaks siis tekkima ?! Ma ütlesin talle ka et sellisel juhul ei ole meil enam millestki rääkida ja ma lähen ära. Ta ainult ülbitses ja klähvis minuga nii ülbelt ja üleolevalt nagu oleks tal selleks õigus. Ühesõnaga, tal on õigust veel ülegi !!!!!! Ma ei tea enam .. Kuhu see üldse viima peaks ?! Kui mul, meil, ühiseid lapsi ei oleks, oleksin ma ammu ära läinud. Aga nnüüd.. Sõbrannad on soovitanud mitte ära minna ja see aeg mööda lasta, aga mismoodi ?!?! Kui ta ei vasta mu kõnedele ja ütleme, et käibki temaga kohtumas .. siis ma ei pea siin kodus nelja seina vahel istuma ja tema maja korras hoidma ja tema lapsi kasvatama ja üldsegi, ma ei pea tema omand olema !!! Samal ajal kui tema endale teist naist lubab !!! Meil on olnud suhte algusest peale "keelatud" vastaspoole sõprus.. ja mis tema nüüd teeb .. Kui ütlesin, et ta paneks mind enda asemele, kas talle meeldiks see, siis tuli vastuseks ei. Ma ei suuda enam sellega varsti toime tulla .. Tunnen, et mul on tema vastu tekkinud mingisugune blokk. Ma ei suuda talle enam öelda,et teda armastan. Äkki ma ei armastagi?! Oeh ..
See on kindlasti väga valus ja paha olukord teile, aga kindlasti ka mehele. Kooselu on väärtus, seda enam, et sellest on sündinud ka lapsed. Need ei ole tema lapsed, need ei ole teie lapsed – need on teie ühised lapsed. Sama on ka koduga. Kui suhetest rääkides sõna „meie“ ära kaob, on suhe kindlasti ohus. Kirjast saan aru, et olete siiski valmis midagi ette võtma, et see ohtlik olukord mööduks. Selles olukorras on teie peas keerlemas tuhat küsimust, kuid palju tähtsam sellest, mis kõik tolle teise naisega oli, mida tegi mees jne, jne on teised küsimused: mida üldse ootate lähisuhtelt, elult, kui suur on valmidus teha midagi seesugust, et saaksite elada sellises lähisuhtes, mis teid rahuldab.
Suhe koosneb alati vähemalt kahest inimesest. Kunagi ei maksa otsida seda, kes on juhtunus „süüdi“. Just süüdistamise pinnalt tekivad olukorrad, kus lahendusi ei saagi tulla. Sest seni, kuni tajutakse end süüdistatavana, et ole kumbki suuteline kuulma teise valu. Valu on teil aga mõlemal – kummalgi erinev. Kumbki ei ole süüdi – selle olukorrani, mis valitseb hetkel teie suhetes, olete te jõudnud koos. Oma suhte arengus olete olnud pidevalt teineteise mõjuväljas. Inimesel on vajadused (inimeseti ka erinevad, kuid paljus sarnased), mida saab rahuldada paarisuhte sees – selleks paarisuhe luuaksegi. Kui need vajadused jäävad katmata ja mingitel põhjustel ei ole võimalik või ei taheta sellest rääkida (või on räägitud, kuid teineteist ei mõisteta), otsitakse võimalust neid vajadusi rahuldada mujal.
Ehk võiks kasu tõusta avameelsetest jutuajamistest. Teisele ütlemata jäänud olulised mõtted, väljendamata haigetsaamised, rahuldamata vajaduste kibedus – see kõik segab mõistmist ning andestamist, mis koos edasiminekuks on hädavajalikud. Isegi kui arvate, et seda suhet pole võimalik enam kokku lappida, on ikka oluline need asjad omavahel selgemaks rääkida. Alati on lootust, et kui tähtsad mõtted ja soovid teineteisele ära on räägitud, tekib ehk ka tunnet, et seda suhet siiski on võimalik edasi arendada. Rääkida tuleks kummalgi minakeeles: mina mõtlen, mina tunnen, mina kardan, mina arvan, mina soovin, mina eeldan. Alati on abi mitmete seletuste otsimisest juhtunule ja meelespidamisest, et tähendusi on kindlasti veel teisigi kui see, mis esmahetkel raudkindel ja ainus tundub.
Paarissuhe, nagu selle nimigi viitab, on kahe inimese vaheline suhe, kus koostoimes on kahe inimese vajadused, ideaalid, põhimõtted jpm. Aja jooksul need ka muutuvad. Suhtes on tingimata vaja teada, mida MINA tahan, kuid sellest ei piisa. On vaja teada ka seda, mida tahab SINA ehk paariline ning kõige tähtsamates küsimustes, eriti lahknevates küsimustes, on vaja kokku leppida.
Ükski kooselu ei püsi usalduse ja tasakaaluta – avatus, ausus, selged sõnumid teineteisele teevad vahel suhtes imet. Jah, juhtub, et seesugune ausus viib ka suhte lõppemisele. Kuid kas on mõtet elada teineteise kõrval aina rahulolematuna? See pole ju kooselu mõte. On äärmiselt oluline mitte takerduda sellesse, kuidas kõik see, mis teie vahele kõrvalsuhte ja valede kaudu tuli, täpsemalt oli, vaid küsida: mida juhtunu räägib minust? Minu partnerist, meie suhtest? Kuidas edasi?
Nii lähedussuhete alalhoidmine kui ka purunemine on ikka seotud varjatud allhoovuste, peidus poolega. Seda poolt on paaril endal tihti keerukas märgata, nii et soovi korral võiksite pöörduda perenõustamisse.
