Tere!
Kolisime eelmise aasta novembris Tema juurde koos pojaga. Elasin tol ajal oma lapse isa korteris, kuigi meie suhe oli lapse isaga läbi - seda vähemalt minu poolt vaadates. Lapse isa püüdis aga minu ära kolimist takistada - ütles, et ise võid minna, aga laps jääb mulle. (4aastane poeg.)
Meie kolimine sinna oli minu jaoks natuke kiirustades, sest algselt pidime rentima/ostma korteri, aga kui lapse isa põhimõtteliselt oli oma jah sõna öelnud, et ta ei takista mind enam pojaga välja kolimast, siis ei saanud ma enam kauemaks ka lapse isa pinnale jääda.
Nii siis olin nõus kolima pojaga Tema juurde 2-toalisse korterisse.
Korduvalt rääkisin Talle, et loodetavasti ta ikka saab aru, kui suur elu muudatus teda nüüd ees ootab. Ta vastas, et ta mõistab.
Nüüd tegi ta oma kodus korrektuure, et me saaksime sisse kolida.
Enne meie kolimist oli meie suhe teistsugune - nagu armunud inimesed ikka.
Peale kolimist tõmbusime mõlemad rohkem endasse - mina ei tahtnud Talle tüli teha ja püüdsin nö mitte ette jääda ja mitte häirida.
Kuna ta töötab arvutiga väga palju ja seda ka kodus, siis ei hakanud ma teda segama, kui ta arvuti taga tööd tegi.
ja nii see asi süvenes - tema ei räägi minuga ja mina ei räägi temaga.
Minu käitumist mõjutas aga veel üks faktor - nimelt vaevas mu hinge krediitkaardivõlg, mis oli tekkinud lapse isaga elades - kuna ma tööl ei käinud, siis maksin sellega elamise eest.
See tekitas minus pideva pinges oleku ja närvilisuse.
Kõik raha teemad olid minu jaoks aut... Ta kinkis mulle jõuluks mantli ja selle asemel, et öelda tänulikult "aitäh!" olin kurb ja trotsis... täiesti arusaamatu käitumine..
Kuna mina tööl ei käinud, siis andis Ta mulle kulude katmiseks oma krediitkaardi.
Aga mul olid ka kulud, mis vajasid sularaha - mobiili maksed jm.
Aga tema käest raha ma ei julgenud küsida. Lihtsalt ei suutnud - minu jaoks nii alandav - olen alati ise endaga hakkama saanud ja nüüd pean kellegi käest raha küsima.... ja eriti Tema käest...
Lõpuks läks asi nii hulluks, et küsisin sõbranna käest laenu, et saaksin oma arved ära maksta. Kõik see omakorda mõjutas minu käitumist...
Lõpuks, märtsi algul, rääkisin talle, kuidas minu finantsidega seis on...
Alates sellest hakkasid asjad kiiva minema -Tema jaoks oli see suur shokk - et ma ei usaldanud teda nii kaua. Tal tekkis küsimus, et mille jaoks ta siis on. ja nüüd hakkasid häirima ka kõik muud asjad, mis enne olid lihtsalt mingid mõtted, aga nüüd tekkisid nendest tõelised probleemid.
Kuna sellele ülestunnistusele järgnenud jutuajamine oli ka väga pingeline, siis see kõik kokku viis selleni, et ma püüdsin siiski asjadega ise hakkama saada. Tema aga ei saanud sellest nii aru ja terve kuu mõtles, et kuidas asjadega on. Küsis ühe korra ja kui mingit vastust minu poolt ei saanud, siis jättis mu rahule..
Nagu ta ise väljendas ennast - küünal kustus nüüd lihtsalt ära.
Ma ei rääkinud talle sellest asjast enne, sest lootsin, et saan ise selle probleemiga hakkama ja kuna see ei ole tema kohustus neid rahasid maksta, kuna need on Lapse isaga elamise ajast. Samuti hoidis mind väga tagasi see, et Ta on väga palju kordi toonitanud, et naised on Teda materiaalselt ära kasutanud... No ei taha ju mina olla samasugune... ei olegi. Pean ise hakkama saama... Eelnevalt olen alati ise end majandanud ja pere eest mehega võrdselt hoolitsenud ja nüüd, kus mul oma raha ei ole, on see üli alandav.
Tema on inimene, kellega on väga raske rääkida - ta on väga domineeriv. Ta oli mulle öelnud küll, et Tema eelmised naised ei ole saanud temaga räägitud, ja siis alguses tundus mulle see nii imelik, et kuidas ei saa räägitud - see on ju naistele omane pidevalt jahvatada probleemidest, aga kui olin ise selles situatsioonis, et ei suutnud Temaga probleemidest rääkida, siis sain täpselt aru, mida need teised naised olid tundnud. Mina olen enda arvates küll väga rääkija tüüp - mulle meelib kui asjad on selgeks räägitud, aga Temaga lihtsalt ei suutnud... Kuni üks kord, ta lihtsalt pani mu rääkima ja püüdsin siis seletada, et Temaga ei saa rääkida, sest tundub, et ükskõik, mis ütlen, Ta vaidleb vastu ja polegi nagu oluline, mida mina arvan. Ja et alati ei ootagi vastust - mõnikord tahaks lihtsalt rääkida ja rääkida, et saaks endale ka asja selgemaks...
Ühel nädalavahetusel rääksimegi siis lõpuks oma probleemidest - küll ikka rohkem Tema rääkis, et mis Teda häirib meie suhte juures...
Ja ma püüdsin siis seletada, kuidas minu poolt vaadates need asjad on... Nüüd tundsin mina, et ma olen oma probleemidest lahti saanud - ei ole enam saladust ja suudan Temaga rääkida. Täielik vabanemise tunne. Nüüd oleks vaja vaid hakata probleeme lahendama...
tundsin, et see ei ole tõeline mina, kes sinnani oli elanud Temaga. Tõeline mina ei ole selline vaikiv ja kurb. Aga nüüd saan hakata olema päris mina...energiline ja rõõmus..
Aga sellest järgmisel nädalavahetusel teatab Ta, et ta ei näe meie suhtel tulevikku...
Ta on seest tühi - küünal on kustunud...
Ta on pettunud...
Vajab enda taastamiseks aega ja peab tegema seda üksinda...
Ei sõnagi sellest, et probleemid on, et püüaks lahendada või midagi, ei lihtsalt kõik...
võttis endale nädala mõtlemisaega, et kas on mõtet veel proovida või mitte...
Peale nädalat mõtlemist ja pikka jutuajamist ütleb, et ta on nõus veel proovima...
Möödub veel 2 nädalat - elame nagu tavaliselt, ainult, et Tema on pinges ja reserveeritud...
Teatab siis, et Ta on küll proovinud endaga tööd teha, aga me lükkasime vaid paratamatut 2 nädalat edasi...ta on ikka tühi
Viimasel õhtul, enne ära kolimist ütlesin talle, et kui mu sõnadel oleks kaalu, siis ütleksin, et oeld mu elu armastus ja ma ei saa lihtsalt niisama kõike jätta....
Selle peale ütles ta, et kui ma olen lõpuks maha rahunenud, siis võime kohtuda ja arutada, miks asjad nii on läinud. Ta olevat asjade üle mõelnud ja nendib, et paljuski, millest ma eelnevalt rääkisin Talle, on mul õigus...
Kolisime siiski välja.
Minu jaoks on see totaalne õudusunenägu. Ma olin just mõelnud, et nüüd hakkavad asjad paremuse poole liikuma ja minule absoluutselt tühiste probleemide pärast lihtsalt lõppeb suhe.
Ütlesin talle ka, et ta on nagu säraküünal - kõik algab kiiresti ja kestab lühiajaliselt.
Ka ta ema on mulle öelnud, et Tema on täiesti võimatu elada...
Tema vend küsib iga kord, kui emale helistab ja me juhtume ka seal olema, et kas Ta on ikka sama naisega... Ema ütleb, et vend on Tema pärast mures...
Ta eelmised suhted on olnud suhteliselt lühikesed...
Tal on lapsed - tütar (14) ja poeg (saab suvel 1. Laste ema pole ta armastanud nagu ta väidab- lapse said seepärast, et lootis, et siis tulevad ka tunded, aga seda ei juhtunud, asjad muutusid halvemaks. Kolis Saaremaalt ära Tallinnasse ja siis tekkis uus suhe...Tütar sündis nö kogemata...
Tal on selja taga 2 abielu - esimene abielu oli väga lühike - olid tuttavad vist alla aasta, kui abiellusid, ja siis pisut peale poolt aastat lahutasid. See oli siis kohe peale laste ema juurest ära kolimist.
Siis oli suhtes ja abielus ühe lätlannaga - peaaegu 3 aastat - abiellus seepärast, et elamisluba saada naisele...
Siis oli suhtes ühe naisega - Tal olid siis "roosad prillid" nagu ta ise ütleb... 1,5 aastat, siis jättis maha ja siis võttis tagasi ja olid vist veel aastakese koos ja siis oli kõik.
Muid lühiajalisi suhteid on ka ikka olnud ...
Ta lihtsalt ütleb, et pole see õige tunne olnud, aga et minuga oli nagu oleks koju jõudnud.., et otsimine sai läbi - et mina olengi see õige... Ehk ajab ta armastuse ja armumise ning kire sassi?
Kui ta tõesti nii tundis, siis kuidas saab selline armastus lihtsalt kaduda. Kui on armastus ja TAHE, siis võideldakse selle eest...
Tema vastas vaid, et mitte alati... tema jaks lihtalt küünal kustus ära ja seda ei suuda enam läita
Üks lahkuminemise põhjuseid on see, et ma pole talle öelnud, et ma armastan teda...
Kuna tema hakkas seda fraasi kasutama väga ruttu ja väga palju, siis minu jaoks ta devalveeris selle ära... Andsin talle küll vihjamisi mõista - näiteks kinkisin sünnipäevaks MILKA südamekujulise kommikarbi kuhu oli kirjutatud I LOVE MILKA - tegin sellest I LOVE .... ...
Välja kolimisest on möödunud tänaseks 1,5 kuud.
4 nädalat tagasi, peale järjekordset jutuajamist ütles, et on nõus veel kord proovima.
Et alustaks kõike otsast peale..
Samm haaval...
Mind teeb aga rahutuks see, et ta ütleb on seest tühi...
Ta ei võta ise ühendust...
Vastab mu SMS-idele lakooniliselt - Head ööd! - ja kõik. Ei mingeid tundeid.
Eile, peale teatris käimist ja vaikuses õhtusööki koos tema venna ja vennanaisega (kes asjadest midagi ei tea), sai ta aru, et ta ei tunne ikka minu vastu selliseid tundeid nagu peaks - ta ei suuda vastata minu armastusele.
Et ta ei tea, mis on õige ja mis mitte. Et peale igat kohtumist ta tunneb ja näeb, et asjad ei liigu seda rada, mis peaks või tahaks...
Ta ütleb:
*selles tunnistan end süüdi, et minu tunded kaovad kiirelt/lihtsalt kui tekib mingi suurem kriis...
*mul on nii s... tunne, et tahaks kõige eest pakku pugeda. ei tahaks kuskile minna ega midagi teha...
*sellest et ma sellises situatsioonis olen ning sellest et ma Sulle sellist piina valmistan
*ka sellest et ei tea mida teha, mis on õige ja mis mitte...
*mõtlen kui palju ma Sulle oma jäise olekuga haiget teen... ja samas tunnen et ei suuda olla ka teisiti....
*olen tõesti Sinuga koos olles nagu kuskil mujal, tegelikult on pea lihtsalt tühi... ei tea mida öelda, mida teha....
Tema sõnadekohaselt teeb ta vaimselt endaga tööd, et asjades selgusele jõuda ja endaga rahu saavutada..., mulle aga tundub, et ta ketrab vadi negatiivseid mõtteid ja ta ei suuda minevikust lahti lasta... Sellle peale vastas ta:
*ma ei ole vist veel valmis kõike oma sügavustest Sinu ette välja laduma...
Nüüd on aga minu küsimus - kas on mõtet minna paariteraapiasse? On ju väga suur võimalus, et ta ei hakkagi enam minu vastu suuri tundeid tundma? ma olen talle öelnud, et kui armastatakse, siis võideldakse selle eest, aga et tema ei tee midagi, et asju paremale rajale aidata.... Tema vastus oli, et jah, kui on tunded, aga kui neid pole, siis ei tehta.....
Kuskil artiklist lugesin julgustava mõtte, et "armastus ei sure vaid läheb negatiivse emotsiioni varju peitu ja et on vaja tööd teha, ja palju positiivseid kogemusi, et asja parandada, aga armastus ei sure..."
Praegu on see lause minu ainukeseks lohutuseks...
Ma lihtsalt ei tea mida teha....
Suhte üks õnnestumise eeldusi on ausus kõiges. Sest kui sa ei ole aus, siis suurem osa su ajast kulub mujale - oma väljamõeldiste ja valede varjamiseks. Meie energia ei ole jääv suurus, kui kuskile pakud, siis ei saa sa seda mujale samamoodi jagada. Kui sinu energia kulub iga hinna eest endast "mulje" jätmisele, siis ei ole sa võimeline oma suhtele pühenduma.
Kas sa oled olnud täiesti aus oma mineviku, oleviku ja tuleviku suhtes, oma tunnete ja mõtete väljendamisel, mis on sinu plaanid, mida sa päeval teed, kas sinu mobiilis toimuv, sõbrannadega toimuv ja rahaasjad on talle peensusteni teada? Mõtle selle peale. Kui sa vastad kas või ühele asjale eitavalt, siis ei ole sa temaga aus.
Loodan, et loed inglise keelt, siin on aususe olulisusest juttu: http://www.marriagebuilders.com/graphic/mbi3900_honesty.html
Kui oled aus, siis on elu teise inimesega kümneid kordi lihtsam. Kõik muud probleemid lahenevad ajapikku, kui sa räägid, kuidas asjad on, ja mis sa mõtled.
Aitah ülaline!
Ma olen nõus, et peab aus olema - jah, mõistan nüüd, et oleksin pidanud sellest raha probleemist rääkima, aga praegu see väga palju ei aita - fakti olematuks ei tee. aga just see seik kustustas tema tunde-küünla. muus osas olen olnud avatud ja aus... Praegu aga probleem selles, et kas on võimalik, et ta üldse hakkab veel mdiagi rohkem tundma või ongi kõik või ikka tasuks paariteraapiasse minna
Olete praegu teadmatuses ja äraootav. Loodate, et mees, kelle tunded on kustunud, leiab need taas. Ta on väitnud varem, et teie pole oma tundeid väljendand, kuid kui seda tegite, siis selgus, et see ei olnud piisav, et suhet hoida. Sama ka avatuse ja usaldusega. Kui jagasite oma muret ja vabanesite pingest ja uskusite, et saate nüüd rõõmsana ja energiat saanuna nautida suhet, selgus, et mees hoopis eemaldus. Teie olite valmis pöördeks ja ka piinlikke asju temaga jagama, kuid usalduskriis saabus just siis, kui olite valmis teda rohkem usaldama. Vähe usutav, et teie rahamured olid suhtes määrava tähtsusega, pigem see vallandas muud teemad, tõsisemad suhteteemad, sh usalduse, avatuse ja suutlikkuse teineteist mõista, ära kuulata, end turvaliselt tunda.
Täiesti õigustatult on vajalik luua selgust, mis teie suhetes toimus ja kui soovite jätkata, siis kuidas edasi. Praegu olete jätnud mehele valiku, kuid tähtis on ka see, et oleksite ka iseendast teadlik, millist suhet sooviksite ja mis paneks teid usukuma suhte tulevikku. Teil on mitmeid vastuargumente suhte toimimise kohta, olete analüüsinud mehe käitumist ja varasemaid suhteid, selles väljendub justkui kergendus, et teie suhe ei saanudki toimida, selles on ka lootusetust. Kuid ometi oleksite valmis uuesti proovima.
Küllap nii ongi, samamoodi jätkata ei saa, te mõlemad vajate kindlustunnet tulevikuks, et end õnnelikuna tunda, selleks peab ilmselt ka midagi muutuma teis endis ja teie vahel. Muutuse võimalikkuse üks eeldus on seni toimunu teadvustamine ning valmisolek muutuseks mõtteviisis, hoiakutes, suhtlemisviisis jne..
Võimalik, et on vaja aega, nagu mees on väitnud, kuid selle aja jooksul peab toimuma ka mingi muutus ning see ei pruugi tulla kui te olete juba lahus. Uuesti alustamise valmisoleku saavutamiseks on vaja jagada oma kõhklusi, saada teadlikkus seni toimunust, mõista teineteist sügavamalt, jagada oma sisemaailma. Seega üksi ja eraldi mõtlemisajast ei pruugi kasu olla. Niisiis avatud ja aus suhtlemine on see, mida ka kindlasti vajate ja paariteraapiast võib kasu olla, kui te mõlemad selgelt väljendate huvi ja valmisolekut suhte jätkata.
Tundub, et see mees ise pole valmis usalduseks ja avatuseks, kui eemaldub kui sina end avad ja talle usaldad. Äkki on tal probleem lähedusega? Kui tal tundeid enam ei ole, siis on raske neid taastada, ega endtahte jõul taas samasse inimesse armuma saa panna. Kas mees on huvitatu ülds epaariteraapiast? Kui jah, siis muidugi tasub proovida. Ma ei näe siin mingit ohtu, juba see, et ta üldse teraapiasse tuleb, näitab et tal on huvi suhe taastada. Mul on ka mehi olnud, kel väidetavalt on tunded kustunud, aga põhjus oli ikka see, et tekkis uus tundeobjekt teise naise näol. Võimalik, et panen mööda, aga ta kas ise ka ei te amida tahab või on lihtsalt tüdinud püsisuhtest ja otsib vaheldust. Põhjus kriisiks tundub otsitud. Kas enne seda polnud märke tema jahenemisest? Ehk kasutas ta toda rahateemalist jutuajamist ära, et oma üldist rahulolematust välja tuua? Võibolla ta ei suudagi üle aasta-paari koos elada? Juba see, et elasite vaikides üksteise kõrval ja ei ääkinud (olulistest suhteetamdest) näitas, et juba pikka aega oli midagi toimumas, see teie enda avamine raha teemal oli vaid katalüsaator.
. Laste ema pole ta armastanud nagu ta väidab- lapse said seepärast, et lootis, et siis tulevad ka tunded, aga seda ei juhtunud, asjad muutusid halvemaks. Kolis Saaremaalt ära Tallinnasse ja siis tekkis uus suhe...Tütar sündis nö kogemata...