olen väikse lapsega üksi kodus. mehel on palju tööd. Saan sellest aru, aga ikka kuidagi nii kurb on kui ta jällegi tuleb koju õhtul kell seitse või kaheksa. meie ju ootame.
Viimasel ajal tunnen, et ma lähen täiesti endast välja, kui ta kell seitse pole veel kodus. meie ootame ja ootame ja siis kui ta tuleb, siis ei räägi ma temaga ühtegi sõna. Siis kui ta püüab mind meelitada, siis teatan talle midagi hoopis teisest ooperist. ja ise olen enda peale jube vihane.
Mulle tundub, et ta ei saa minust absoluutselt aru.
Oled väikse lapsega üksi kodus ja mees tuleb töölt koju hilja. Ootamine tundub väga pikk. Kui ta lõpuks tuleb, siis sa ei väljenda oma tundeid ja see omakorda ajab sind vihale.
Väljapääsuks võiks proovida selgelt rääkida oma vajadustest ja soovidest ja kindlasti on oluline väljendada oma tundeid. Ja proovi seda teha ilma süüdistusteta hääletoonis.
Näiteks: “Kui sa tuled koju kell seitse, siis ma olen täiesti meeleheitel (või olen õnnetu, kurb...), sest ma olen terve päeva sind oodanud, et sinuga rääkida ja midagi ühist ette võtta, aga nüüd ei jätku enam selleks aega”.
Või “Kui sa tuled koju õhtul kell kaheksa, siis olen ma väga õnnetu, sest mul on tunne, et me jääme järjest võõramaks... meil ei jätku teineteise jaoks aega.”
Ja oluline on meeles pidada, et ka mehel on oma lugu ja omad põhjused ja et kindlasti tuleb parem lahendus kui ka need ära kuulata ja mõista ka meest.
Mul on samalaadne probleem. Olen 2 aastat kodus olnud ja saame üldiselt hästi läbi, aga läheb kogu aeg hullemaks. Aegajalt tunnen, et ma ei suuda enam, et viskaks ta ukse taha. Samas aegajalt tunnen, et armastame ikka üksteist väga. Kaugenemine toimub kogu aeg. Ei ole aega rääkida. ja tuleb ka väga hilja koju. Et ikka on vaja rohkem ja rohkem tööd teha
See on statistiliselt tegelikult välja arvutatud, et peale lapse saamist hakkavad mehed ületunde tegema, aga mitte lisaraha teenimiseks niivõrd, kuivõrd selleks, et kodust veidigi puhata.
Võibolla lahendaks asja see kui vahetevahel mehe kojutuleku ajaks midagi uut välja mõtleksite, näiteks mõni mõnus jalutuskäik kolmekesti või väljasõit mõnesse kenasse kohakesse. Rutiin ju tapab. Ja siis saaksite kõik kolm lõdvestuda - mees saaks päevapingetest vabaneda, sina temaga koos olla ja lapski uusi kohti näha.
Minu mees ka hilja tuleb ja ma ka lapsega päev otsa üksi. Õhtuks keeran end täiega üles ja ei suuda end talitseda. Kuna mõne kuu eest selgus ka, et mees pidas veel armukest, siis on ju ilmselge, kuhu minu mõtted tüürivad. Vihkan juba oma elu.
Oled kaotanud usalduse abikaasa vastu. Kui keegi on sind korra petnud või alt vedanud, siis on väga raske teda uuesti usaldama hakata. Olukord on sinu jaoks muutunud lausa väljakannatamatuks.
Usalduse puudumine õõnestab väga tugevalt suhet. Kahtluste ja pahameele tunde allasurumine ei kõrvalda tegelikku probleemi, vaid süvendavad seda veelgi. Samuti ei aita süüdistused, partner tõukub tõenäoliselt hoopis veelgi rohkem eemale, võttes kaitsepositsiooni.
Proovi võtta hilise kojutuleku teema mehega üles ja räägi talle, mida sa tunned. Selliseks vestluseks tuleks võtta aega. Kui mees koju tuleb on ta tõenäoliselt tööpäevast väsinud ja sina ärritanud, seega ei ole see kõige parem hetk probleemist rääkimiseks, sest sellistes olukordades on tülid ja üksteise süüdistamised kerged tulema. Püüa leida aeg, kus olete mõlemad rahulikud ja puhanud ning alusta vestlust. Räägi talle oma tunnetest ja vajadustest. Loomulikult on ka temal on oma vajadused, ja teda peaks olema samuti valmis ära kuulama. Kellelegi ei meeldi, kui talle öeldakse, et tema käitumine põhjustab teisele inimesele hingevalu. Tavaliselt inimene reageerib sellise teate puhul enesekaitse ja ja vasturünnakuga ("Ma ju pean tööl käima, kes siis raha teenib?! Mida sa kahtlustad/paranoitsed kogu aeg jne!). Sellisel juhul on oluline jääda rahulikuks ja mitte vastata süüdistusega, vaid n-ö vahetada käiku ja kuulata partnerit. Seda näiteks peegeldades "Sa tunned, et ma olen ebaõiglane". "Jah, mul on raske tööpäev ja siis tulen koju ja hakkab jälle pihta!". "Ma saan aru, et minu jutt tundub sulle rünnakuna" "Nojah..." Kui Aktiivse kuulamise ja peegeldamise eesmärk on jõuda selleni, et partner oleks üldse valmis kuulama. Ta tunneb, et tema tunnetega arvestatakse ja teda püütakse mõista, mitte ainult hukka mõista. Seejärel tuleks uuesti saata mina-sõnum. Kirjelda konkreetset olukorda ("Kui sa tuled õhtul hiljem ja ma ei tea, kus sa oled), oma tundeid (siis ma hakkan muretsema, tunnen end väga üksikuna jne) ja tema käitumise mõju sulle (istun telefoni ääres, ootan kõnet, ei suuda keskenduda millegi muule vmt). Proovige omavahel tekkinud olukorrast rääkida ja püüda leida lahendusi. Sellised vestlused aitavad üksteist paremini mõista ja lähendavad oluliselt suhteid. Usalduse taastamine on pikk protsess.
Kui kahekesi probleemilahendamisest ei tule midagi välja tasuks pöörduda paarinõustaja poole. Vahel on suhte sasipundar läinud nii suureks, et üksi ei saa sellest kuidagi jagu
See on raske-rõhuv tunne, usun seda. Ja minu meelest professionaalsem nõuanne siin eespool võiks tõesti ehk tuua abi. Sest tema ehk ei saa aru, et sina nii väga teda ootad, oled ju kodune. Tema ehk oleks ka hea meelega kodune, aga peab pere eest hoolt kandama.....Jne. Ainult rääkimine toob selgust, sest on nii valus, kui õhtud kaovad ja oled pahane ja mees ei saa ka sotti, mis lahti....Ole tubli
Ma tänan hea soovituse ja nõuande eest. Eks ma olen püüdnud ka enne mehe kojutulekut teinekord end maandada ja mõelda, et ta teeb palju rasket tööd. Praegu lisaks põhitööle veel ka oma firma asutamine käsil ja ka oma maja ehitus. Mees on tõsiselt väsinud ja muidugi on ta nördinud, kui ma talle jälle selle vana teemaga kraesse kargan. Eriti, kuna ta ilmselt on selle teisega suhte lõpetanud ja ei talu neid süüdistusi, kuna tunneb end õige mehena.
Eks ma ise tunnen end ka pärast süüdi ja halvasti, aga ei suuda end kontrollida ja peatada. Väga inetu on selline käitumine ja süüdistamine, aga mulle ju tehti liiga!
Minu probleem on vist peamiselt selles, et olen nüüd kodune ja päeval on palju aega mõelda igasuguseid asju välja. Teiseks ka see, et tegelikult pole mees mulle seda petmise põhjust nimetanud ja me pole seda minu meelest veel õieti lahti rääkinud. Mul on nii palju küsimusi, millele tahaks vastuseid. Aga tema on vait ja kinnine- tõenäoliselt on tal piinlik ja häbi mu ees. Ja ehk pole tema meelest siin enam üldse midagi arutada.
Mõni päev suudan ma sellest ilusasti üle olla ja siis on ka suhe mehega hea nagu ta ikka on olnud. Aga sisimas ma tean, et see ei kesta kaua ja et see on pinnapealne virvendus, sest sügaval sisimas on siiski asju, mis vajavad lahendamist. Ja nii ma siis kõigun- kord olen suurepärane, toetav, mõistev, armastav naine ja sestsamast langen ma tagasi masendusse ja mineviku analüüsi. Ja see teeb mind nii kurvaks ja siis ajab vihale, kui tunnen, kui ülekohtuselt, alatult ja reetlikult mees minuga on käitunud. Ma olen selline õigluse tagaajaja ja ma ei kannata kui kellelegi tehakse ülekohut. Praegu tegi seda mulle minu oma mees- inimene, kes oli mulle siin ilmas kõige tähtsam.
Nagu siin juba ka soovitati, oleme otsustanud pöörduda nõustaja poole. Mees oli sellega ka nõus, mis on mulle positiivseks märgiks sellest, et ta tunnistab, et probleem siiski on ja et ta on ka valmis selle lahendamisel koostööd tegema. Ta on muidu väga kinnine ja ma usun, et ega ta eriti meelsasti oma isiklikke asju võõra kuuldes ei lahka, aga mina ei oska ka teda rääkima panna. Lähen lõpuks ikka närvi, hakkan karjuma, süüdistama jne. Nagu ikka...
Ma väga tahaks temaga kokku jääda- meil on imearmas laps, ilus kodu ja me sobime ka minu meelest suurepäraselt. Aga see petmine on mulle nii valus, et ma ei suuda seda andestada. Päevaks paariks ehk selle mõtte eemale tõrjuda, aga see tuleb visa järjepidavusega tagasi ja urgitseb minu hinges. Ma ei suuda sel põhjusel ka eluga edasi minna. Jube raske aeg on praegu. Ja tegelikult peaksin ma hoopis nautima emadust ja oma nunnut titat.
Loen ja kõik on täpselt sama- nagu oma enda tundeid ja mõteid loeks. Ja lugedes neid koolitajate nõuandeid siis oh üllatust - lähenen asjale ise samade mõtetega. Aga selle juures on see halb asi, et soovitada on kergem- samas asju ka nii teha....
Olen ka ise selline teoreetiliselt tark ja tugev aga nüüd võib seda kasutada minevikus. See kõik ei loe, sest kui sellest tarkusest just abi oleks siis seda justkui enam poleks. Ja see tunne nagu oleksin ükikuna ennast tundnud ei pea ka paika. Ma konkreetselt tunnen end mitte üksikuna vaid ma pidevalt taban ennast kahtlusatmast. Ja siis tulebki see sama torin peale. Teen siis peas teooriat ja jälle kena nägu kui mees saabub. Kuigi jah hetkel pole mul põhjust miskit mõelda halba ja miski polegi halvasti. Kuid mul polnud enne kohe mingit põhjust sellistele asjadele üldse mõelda.
Aga lohutuseks teemaalgatajalegi, et ega see halb tunne ju olemist ei paranda. Ja selle suure halva tunde oma sees taandan alati sellele, et pole oluline mida need võõrad vahepeal said või tulevikus saavad- nii armsaid lapsi nagu minul ei saa nad kindlasti. Ja kui väga vihane olen siis mõtlen, et ega mul polegi teda rohkem vaja- sain temalt lapsed. Minu elu põhinebki rohkem nendel ja kuna inimene ilma usalduseta ei saa siis usaldan neid. Sinul soovitan sama ja mõtle, et said siiski tema parema osa endale.
