Seda on valus kirjutada, aga nüüd lõpuks olen arusaamisel, et ma enam ei saa ise hakkama.
Olen 23 aastane naine, kõrgharidusega, töötav-õppiv, firma kaasjuhist ema, 4 aastat olnud koos abikaasaga, abielus 1 aasta ja meil on 9 kuune poeg.
Aasta tagasi olid suhted ideaalsed- mitte ühtegi tüli, mõned vaidlused, alati lahendatud konfliktid.
Algas see keisrilõikega. Rasedus oli ideaalne ent sünnitusel läksid lapse südamelöögid väga madalaks ning otsustati sekkuda. Olin väga nördinud, sest olin plaaninud ise seda teha ja vannis. Mees toetas mind terve raseduse aja ning oli ka sünnitusel kaasal. Keisri teate saanuna olime mõlemad shokis. Ma hakkasin isegi opilaual nutma.
Koju saime juba teisel päeval pärast Rasmuse sündi. Algul oli kõik korras - kaks päeva. Ma kartsin vaid üksi lapsega olla, sest kaunis valus oli kogu kõhupiirkond. Ka selles toetas mind minu abikaasa. Siis hakkas minu ema oma tsirkusi tegema. Tal on õpitud abitus (5 aastat tagasi juhtus temaga õnnetus, kaotas liikumisvõime aastaks, aga nüüdseks on see suures osas taastunud). Me ajame koos äri, ning minu asendajaks oli tal palgatud juba inimene, kusjuures sünnitusele läksin ma otse töö juurest pärast tema hiilgavate ülesannete lõpetamist, sest ema ei saanud mõni päev ahju siibritki ise kinni panna. Mõnel päeval sai ta aga joosta trepist nagu 20-aastane. Kuu pärast sünnitust hakkas ta mind ajama tööle tihemini. Esimesi teeneid oli tal vaja juba esimestel päevadel pärast haiglast koju tulemist (nt poest tuua paarkümmend liitrit mahla või ülirasked poekotid). Arstid olid keelanud mul pärast keisrit raskeid asju tõsta, tegin selle kodustele ka teatavaks, aga ema see ei häirinud. Mul polnud enam aega oma lapsega olla, siis ei sujunud enam meil rinnaga toitmine. Ma kaugenesin ja olin pidevalt stressis ja süüdistasin end. Selles, et ei suutnud teda ise ilmale tuua ja ka selleski, et mul polnud aega temaga sidet luua. Suhted abikaasaga halvenesid samuti, kuigi ta kuulas mu mure alati ära ja lasi mul oma õlal nutta üha tihemini.
Nüüd on laps üheksa kuune ja mu abielu peaaegu läbi ja see kõik on minu süü, sest mina ei suuda öelda oma emale "ei" ja lasen tal kontrollida oma elu ja väikest viisi ka oma abikaasa elu. Ma ei suuda talle selga pöörata, seal juures olen selja aga pööranud oma väikesele perele - oma pisipojale ning üli- hoolitsevale ja armastavale abikaasale.
Minu ema on 40-dates abielus kahe täiskasvanud lapse ema, majanduslikult alati kindlustatud ja praegu väga heal järjel. Väljastpoolt inimene ei saakski aru, et ta on ka kontrollifriik ja manipulaator ning intrigant. Väga hulluks läks asi alles pärast aastast liikumisvõimetust (seal sees on uuesti liikuma hakkamine) ja aega kui meie teda aitasime igal võimalikul moel. Mina käisin keskkoolis 150 km kaugemal ja käisin igal võimalikul hetkel kodus aitamas- enamasti häälega. Vahel, kui ma olen saanud paar-kolm päeva puhata mõnest ülespaisutatud tülist või mõnest muust ilmatuma suurest melodraamast, võtab ta ülesse jälle uue asja. Ta nagu ei kannataks rahu.
Vahel ma lausa süüdistan oma meest selles, et ta meid ei aita ja meil pole võimalik ära minna. Ma teen talle kohutavat ülekohut, samal ajal kui ise kannatan oma ema ülekohtu all. Suurimaks kannatajaks jääb aga minu väike pojake, kes ei saa veel millestki aru, aga on kurb kui seda olen mina.
Minu ema on nüüd lõpetanud paariks nädalaks minu "terroriseerimise", aga mu enese jõuvarud on lõppenud.
Ma ei taha enam seda, tahan edasi minna ja tõmmata joone alla sellele kohutavale aastale ja tahan sellest võtta selle, mis peab, kaasa, ent üleliigse jätta. Soovin abi, et end kokku võtta.
Lugedes teie kirja saan aru, et olete ise edukas ja iseseisev naine. Samas muudab lapse sünd ka tugevad naised abitumaks ja nõrgemaks, kuna tuleb vastutada väikse ilmakodaniku eest.
Teie kirjast saan aru, et teie põhiliseks mureks on "ei" ütlemine oma emale. Oma emale on sageli kõige raskem öelda "ei". Samas kui see on selgeks õpitud olete saanud iseseisvaks naiseks, kes on oma vanemate kodust lahti öelnud. Kirjutan teile mõned lihtsad mõtted, mis on abiks "ei" ütlemisel. Esimene mõte on selline, et ilma "ei-ta" ei ole ka "jah-i". Mida see tähendab? Lühidalt tähendab see seda, et kui ütlete millegile "ei" ütlete samal ajal millegile "jah". Näiteks, kui te tulete oma ema kõigile soovidele vastu, ütlete te samal ajal "ei" oma perekonnale, lapsele ja mehele. Kui sama näide keerata teistpidi on tulemus teistsugune. Seega on väga oluline mõelda alati sellele, millele ma ütlen "ei" kui ma ütlen kellegile "jah". Üks lühike näide veel, kui te võtate endale tööl tööülesandeid juurde ütlete te tööle "jah" ja sageli tervisele "ei". Jesper Juul on oma raamatus "Ei ütlemise kunst" öelnud, et "ei" on kõige hoolivam vastus iseenda suhtes. Seega, kui hoolite iseendast, tuleb öelda vahel "ei".
Emadega on veel selline lugu, et ka neil on raske harjuda olukorraga, et nende oma laps elab oma elu. Teie ema käitumine tundub seda moodi, et tal on raske teist lahti lasta. Teie saate aga oma kindla "ei-ga" tal seda lihtsamaks teha.
Kokkuvõttes on teil seljataga tugev tagala mehe ja lapse näol, kelle jaoks olete te hetkel siin maailmas kõige olulisem inimene. Emad vahel "jonnivad", samas saavad nad oma eluga suurepäraselt hakkama.
"Ei" ütlemine tahab saada harjutamist, seega tuleb tasapisi alustada harjutamist ja kogeda selle vastuse võlu. Soovitan teil lugeda raamatut, millest ennem kirjutasin "Ei ütlemise kunst" autor Jesper Juul.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
