Mul siis selline probleem, et elan mehega koos juba 2 aastat. Meil sündis eelmise aasta augustis beebi , ja hetkel on ta 10 kuuune siis. Mehel on varasemast suhtest laps, kes saab augustis 4 aastaseks. Probleem on siis selles, et me tülitseme väga palju. Iga asi mis ma teen on vale, käitumine on vale, ainult tema ema käitub õieti koguaeg. Selle 4 aaastase lapsega on selline värk,et mehe ema võtab teda koguaeg enda juurde, ja laps on kuude viisi seal. Meil käib laps ainult külas. Eile laps ütles et läheb mamma juurdde, ma ütlesin lapse vanaemale et ei lähe, sest laps peab kodus ka olema. Läksime mehe emaga tülli. Ja nüüd mees arvustab oma ema, et tema ema käitub õieti. Tema emal on õigus kõike öelda mulle. Mina olen selle lapse jaoks teinud rohkem, kui tema. Aga ongi nüüd selline probleem, et ma ei jõua enam lihtsalt. Ma koguaeg nutan, olen masenduses pidevalt ja olen hakanud ka väiksema peale häält tõstma, kuigi ma tean, et ei tohi. Ja beebi on ka minu küljes täitsa kinni. Ja kui ta nutma hakkab, siis ma jälle mõtlen, et oh aeg küll, võiks juba mees kodus olla ja lapsega tegeleda. Aga mees ei tegelegi lapsega üldse, ja ma lihtsalt olen nii väsinud, ja siis kui mees karjub ja kuii mina karjun vastu, siis ütleb, et ma pean ravile minema. Aga ma olengi lapse sündimisest saadik temaga üksi tegelenud päevast päeva ja ei olegi kordagi veel puhata saanud. kas tõesti ma vajan puhkust või pean ravile minema, nagu mees ütleb ?
, ja laps võetakse mult käest ära, et ma karjun liiga kõvasti, (mitte lapse peale)?, LAPSE PEALE TÕSTAN AINULT HÄÄLT VÄGA HARVA KUI JUHTUB NII. Ma nii kardan, ja ei oska ena midagi teha ka, sest laps ongi minu elu. Ta on mulle väga kallis, aga tahtmatult lihtsalt kogemata tõstan ta peale häält.
Lugedes teie kirja jääb tunne, et olete segaduses ja ei tea kuidas edasi minna. Teie kirjeldatud olukord on tuttav paljudele väikeste lastega emadele. Väikse lapsega kodus olemine on suur vastutus ja töö, mis võtab palju energiat. Seega vastus teie küsimusele, kas minna ravile või puhata, siis vastus on puhkamine. Puhanud organism on kõige aluseks, sellest sõltub teie tervis, meeleolud, sallivus, energia tegutsemiseks. Esimene soovitus on leida aega iseendale, et taastuda. Hea oleks mehega rääkida rahulikus õhkkonnas oma vajadustest ja leida koos lahendusi. Kõige mõjusamad on sellise vestluse puhul mina-sõnumid, mis räägivad ainult teist ja ei ole teise inimese jaoks süüdistavad. Toon siia ühe näidislause: "Viimase aasta jooksul olen ma lapsega palju üksinda tegelenud ja ma tunnen, et olen sellest väsinud. Ma vajan puhkust ja iseendaga olemise aega, et tunda ennast rahulikuma ja rõõmsama emana/abikaasana. Kuidas me saaksime seda korraldada, et mul oleks iga päev/nädal natukene aega iseenda jaoks?"
Teine suurem teema on mehe ema ja tema suhe oma pojaga. Teie kirjeldustest jääb tunne, et teie mees ei ole lõplikult oma vanemate kodust lahti öelnud. Siin on oluline mehele märku anda, et teile teeb haiget, kui ta võrdleb teid oma emaga. Kui võimalik siis tasub teha kokkulepe, et vanematega võrdlusi ei kasutata, kuna kõik on erinevad ja igal ühel omad plussid ja miinused.
Kodurahu huvides ei tasu teil langetada otsuseid mehe varasemast abielust lapse kohta. Selle loo puhul jääte teie kaotajaks, kuna olete võõras selle lapse suhtes. Siin kehtib lause, et ükski hea tegu ei jää karistamata. Seega selle väikse 4. aastase lapse elu saavad korraldada tema vanemad ja vanavanemad.
Kokkuvõttes on kõige kindlam tee, tegeleda iseendaga, paarisuhtega ja oma perega. Eriliselt tooksin välja paarisuhte, mis kannatab väga sageli väikeste lastega peres. Selleks, et paarisuhe püsiks tuleb selle jaoks ka aega leida. Oluline on leida aega kahekesi olemiseks ja nende asjade tegemiseks, mis teile mõlemale meeldib.
Alustada tuleks aga iseendast ja puhkamisest, siis jõuate rahu ja tasakaaluni.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
