minu mehel on eelmisest kooselust 10a laps. muidu saame lapsega omavahel ok-lt läbi, aga mul on tekkinud probleem. elame mehega koos minu 2 toalises korteris. mehel on oma majapidamine ka, aga kuna see asub Tallinnast väljas, on tal mugavam ööbida minu juures. viimase poole aasta jooksul on hakanud mees last tooma kohtumiseks minu korterisse. juhtuks see nt kord nädalas kindlal päeval, oleks ok, aga hetkel tuuakse laps siis, kui laps, lapse ema või mees seda soovib (minuga ei arutata, vaid nii palju, et nt 30 min enne tulekut öeldakse, et nüüd laps tuleb) seega laps võib viibida 7 päevasest nädalast 2-5 päeva koos meiega. see käib mulle üle jõu. korteris on 1 magamistuba + siis elutuba. kui laps külas, on elutuba nö. tema tuba. ma saan sellest aru, miks see tuba valitakse, sest mujal pole olla, magamistoas on vaid voodi. aga mind häirib tugevalt niimoodi pead-jalad koos olukord. Toon näite (näide tundub tühisel teemal, aga vb selgitab olukorda): ma ei saa telekatki vaadata, sest laps vaatab oma kanaleid. isegi kui ma vaataks oma saateid, poleks see hea variant, sest lapsel siis igav, hakkab segama, seega ma isegi ei proovi oma tahtmistes asjas läbi suruda. olengi selle aja veetnud tagatoas lugedes. aga ma ei tunne end hästi, tunnen end justkui omas kodus nurka surutuna. minu koht on lapse külas olles tagatoa voodi. imelik kuidagi. mehele olen öelnud, et olukord ei sobi mulle, aga ta ei mõista mind. teleka vaatamine on tema jaoks ülelüldse tühine probleem, sellist juttu ta lõpuni ei kuulagi (kuigi vaatab ise palju). mehe väide on, et tema tahab lapsele tunnet, et see võib tulla, kui soovib. ma mõistan seda küll, aga reaalsuson ju selline, et mehel, lapsel on ok, aga mina olen nagu nurka surutud. mul ei ole õigust öelda, millal laps meil viibib, ma ei saa oma kodus oma reegleid teha. tulen koju, ma ei tea, kas täna oelme kahekesi või mitmekesi, ei tea, kas meie plaandi mehega töötavad või mehel on lapsega omad plaanid. enamasti siis ongi nii, et mina istun nn. oma toas, mees lapsega teises toas - üks arvutis, teine teleka ees.
oskate kommenteerida? saan aru, et osa mu väiteid on küllaltki lapsikud, aga panin nad kirja olukorra illustreerimiseks, et näidata kuidas kitsastes oludes probleemid võimenduvad.
Olete sattunud olukorda, et oma enda kodus ei õnnestu Teil end mugavalt tunda. Kirjutate, et olete mehega rääkinud, et tekkinud olikord Teiele ei sobi, kuid Teid pole kuulda võetud. Muidugi, kui vahest on mehe laps suurema osa nädalast Teil, tekitab see Teis tunde, et olete pagulane oma enda elamises.
Kirjutate, et saate lapsega hästi läbi, kuid teda on lihtsalt liiga palju Teie elus. Usun, et Teil on õigus mehega uusti rääkida. Esitada ona olukorra kirjeldus ja oma tunded seoses sellega. Nt: "Kui laps meie juures 4-5 õhtut nädalas viibib, siis tunnen end elutoas liigsena ja ei saa teha midagi, mis mulle meeldiks, tunnen end kõrvalejääetuna/üleliigsena/ õigusta vms.(Teie tegelik tunne)"
On väga oluline seejärel lülituda mehe kuulamisele ning öeldu talle ümbersõnastada. Nt: "Ma saan aru, et sulle on tähtis hoida koduuks lapse jaoks alati lahti."
Olete teda kuulda võtnud ja samas võite jääda enda juurde: "See on minu kodu ja ma tahan otsustada, mida ja kuidas ma siin teen".
Ilmselt kui hakkasite koos elama, ei olnud teil juttu, kuidas see hakkab olema. Seda juhtub inimestega väga tihti. Kohtutakse, leitaks, et sobime kokku ja otsustatakse "elada kos kaua ja õnnelikult". Kummalgi osapoolel on oma nägemus sellest, kuidas see "kaua ja õnnelikult" tegelikult välja näeb. Kooselu reegleid läbi ei räägita. Selline jutuajamine tuleb aga ette võtta, muidu on üks osapool pettunud ja õnnetu, või pole kumbki rahul.
Peaksite oma elukaaslasega ilmselt seda "kodukorda" ikka arutama. Teil on õigus teada tema plaanidest ja teavitada teda enda omadest, muidu tekib palju arusaamatusi ja pingeid. Tasub kasutada nn. mina-keelt, rääkida enda arusaamadest, tunnetest, vajadustest. Sellised laused algavad tavaliselt nii: mulle meeldib..., ma soovin..., ma ootan..., ma tahan..., ma tunnen... jne. Et ennast nii selgelt ja arusaadavalt väljendada, tasub kõigepealt jõuda selgusele endas, mõelda oma soovid ja ootused selgeks, kuulata oma tundeid.
Igal juhul väärib kooselu tähelepanu ja pühendumist. Soovin edu.
