Veebruaris täitus meil mehega 10 aastat kooselu, meil on kaks last 7a ja 3 a. Koos hakkasime elama suht noorelt, mina 21 ja tema 23, on olnud nii häid kui halbu aegu ja viimased ajad suuri riide, näägutamisi ja ütlemisi. Aprilli algul mees teataski, et sai endale üüri korteri ja kolis välja. Esialgne reaktsioon oli, et las läheb, saan mina puhata ja tema ja küll ta tagasi tuleb. Samuti rääkisime mitte lahku minekust vaid pigem "pausil" olemisest. Sain sellest isegi aru, et meil on vaja üksteisest eemalolekut kuna töesti omavahel suhtlesime vaid karjudes ja öiendades. Samuti väikeste laste körvalt oli meil intiimelu varju jäänud, mida mees väga oluliseks pidas, aga mina seda tähtsaks ei pidanud. Elu oli üksluine, külm ja rutiine.
Enne lahkukolimist avastati mehel, et maksa näidud olid liiga körged (mitte alkoholist) ja ta elas seda väga raskelt läbi. Samuti hakkas tal südamega jamad, südamepuperdused ja ärevushäired. Ta ei saanud öösel magada ja tekkisid paanikahood. Perearst kirjutas välja mingid lühiajalised tabletid (nimi ei tule meelde) ärevushäirete jaoks ehk siis tarbida vajadusel. Samuti pani ta aja psühhiaatri juurde kus ta ka käis. Diagnoos ja ravi poole aastane antidepressantide kuur. (Xanax)
Nüüdseks on lahkukolimisest möödas 2 kuud. Suhtleme pea igapäevaselt seoses lastega kuid mind nii tohutult häirib tema käitumine. Elab vaba ja vallalise poissmehe elu, igal nädalavahetus käiakse väljas pidutsemas, tarbitakse alkoholi ja leiab endale uusi naistuttavaid. Alguses ma leppisin sellega, et las jookseb oma sarvi, küll kunagi maha rahuneb ja tahab oma pere juurde tagasi tulla, saab aru mis elus tähtis. Proovisin ka algul sama teha, leida uusi tuttavaid ja veeta aega söpradega kuid nüüd tunnen, et mulle on sellest piisanud. Tahan oma stabiilset pereelu tagasi ja oma meest. Samas näen, et ta pigem hakkab meist vöörduma, käib rohkem söpradega läbi kui lastega, "kaob ära" paariks päevaks ja ei vöta ühendust. See köik teeb mulle väga haiget, kuulda ja näha teda teiste naistega ja samuti muretsen ta tervise pärast. Viimasel ajal olen hakanud ta kallal nokkima ja teda mönitama, kuna vihast tahan, et ta ka valu tunneks. Tänu sellele ei saa me omavahel enam üldse läbi, karjun juba, et vihkan teda kuna ta rikkus nii minu kui laste elu ja löhkus meie pere. Köik see mis ta teeb ja kuidas ta praegu elab, teeb nii haiget mulle. Mingi hetk rahunen ja lepin sellega ja südames loodan, et ta tuleb varsti tagasi. Teinehetk tekib selline viha, et helistan ja karjun ta peale, et miks ta selline on.
Paar päeva tagasi saime önneks normaalselt omavahel rääkida ja rääkisime köik hingepealt ära. Ütlesin talle, et igatsen teda ja tahan et me oma pere saaksime veel päästa. Olen nöus veel n.ö pausil olema, aga ootan teda ikkagi tagasi. Saan aru, et meil omavahel läks asi väga halvaks viimane aasta ja me vajame seda eemalolekut, samuti tunnistan, et olen temasse nii kinni kasvanud, et raske on teda oma südamest lahti lasta. Tunnen, et ei suuda leida endale kedagi teist kuna oleme nii kaua koos olnud ja meil on koos lapsed. Tema tunded on aga jahtunud, esiteks ta ise ütleb, et nende rohtude pärast ei tunne ta midagi, ta on külm ja jäik ja samuti ta ei näe praegu vöimalustki, et me kokku tagasi koliks. Ta on mingilmääral rahul oma praeguse eluga, samuti räägib, et ta on 10 a püsisuhtes olnud ja tahab tunda seda vabadust ehk sarvi maha joosta. Samuti saan ma aru, et tegemist on tal keskeakriisiga kuna ütleb korduvalt, et tal on viimane aeg veel ringi joosta, vaba ja önnelik olla, teha mis hing ihaldab kuna vanus pole ka enam nii noor. Samas ta tegeleb lastega ja käib nendega ja tahab koos n.ö ka pereasju teha. Plaanime suvel koos puhkust veeta ja reisima minna. Aga mul endal on raske sellega leppida, sest ükspäev on ta vaba ja vallaline, jookseb väljas ja kohtab naisi, teine päev tahab ta perega koos olla. Mulle teeb see haiget ja mul on raske seda möista ja leppida sellega. Köike see teeb nii haiget mulle kuna südamest loodan, et saaksime uuesti koos olla ja normaalne pere olla. Samuti loodan, et ta tervis korda läheks ja saaks jälle ilma depressantide elada, et ta tunded minuvastu taastuks ja ta peaks peret tähtsamaks kui ringi jooksmist. Sellepeale ta ütles, et ta ei saa ennast sundida ja praegu tal selliseid tundeid ei ole.
Mida Teie arvate kuidas ma peaksin käituma? Kas olema neutraalne ja lasta tal teha mis ta tahab ja elada oma elu ja lootma, et ta kunagi tagasi tuleks? Saama temaga hästi läbi ja käia koos n.ö pereüritustel ja "mängima" peret. Vöi vöimalikult vähe temaga kokku puutuda ja mitte temast välja teha.?Samas laste pärast puutume me nii vöi naa kokku tihti. Sundida teda tagasi tulla ma ju ei saa ja tundeid tal ka praegu ei ole. Ta on rahul oma praeguse eluga, aga ütleb, et ükspuha mis ei juhtu siis südames oleme me alati tema pere. Samuti muretsen ta tervise pärast kuna ta ütleb, et nii kui depressandid ära jätab, hakkavad südamega probleemid ja tekivad ärevushäired. Kas peaks ta uuesti psühhiaatri juurde minema?
Hm, minul tekkis küsimus, et kas te mõlemad olete üldse niisamagi arutanud, et milline see igapäevaelu siis välja peaks nägema, mis kummalegi meeldiks?
Asi ei olegi igapäeva elu meeldimises. Mina olen rahul oma eluga, mida veel tahta kui lapsed on terved ja tublid, töökoht, elamine olemas ja rahadega tuleb ka välja. Ma ei oskagi rohkem midagi paremaks muuta. Reisimas käime samuti, et minule täiesti piisab. Pigem mees kes ei tunne enam sellest röömu ja igapäeva elu on temale rutiinseks muutunud. Kuna vanust tal ka juba siis tunneb, et viimane aeg veel ringi tõmmata ja sarvi joosta, vaba olla ja teha mis meeldib ehk siis pereelust on ta tüdinenud. Eks see ole sp ka, et nii noorelt koos hakkasime elama ja pikalt püsisuhtes olnud. Samuti tunnistab, et tunded on jahtunud ja viskab koguaeg ette, et meil ei olnud enam omavahel kõik korras, et miks siis sundida koos elama kui ei olda õnnelik. Proovisin selgeks teha, et igas kooselus on probleeme ja tülisi aegajalt, aga sellest tuleb üle saada ja samuti on meil ka väga häid aegu koos olnud. Aga ta ei võta seda kuulda ja on näha, et tal on täielik keskea kriis, tunneb et viimane aeg veel noor ja vaba olla.
Olete abielus 10 aastat ja kasvatate kahte last. Nagu igas teiseski peres, on teil olnud paremaid ja halvemaid aegu. Viimasel ajal on suhted abikaasaga läinud keeruliseks, intiimelu soikunud ja ei paku Teile pinget, abikaasa aga tunneb sellest puudust.
Lugesin alles ajakirjas "Psühholoogia" Mare Pruks artilklit "Lähedus meeste moodi. Seks versus vestlus". Julgen soovitada lugeda. Samas ajakirjas on juttu ka paanikahäirest. Kirjutate, et olete mures mehe tervise pärast, teadmised kuluvad ära nii mõistmisel kui abistamisel.
Abikaasale on määratud ravi, seega ma ei usu, et ta vajab uut konsultatsiooni psühhiaatri juures.
Abikaasa otsus võtta abielupuhkus tundus Teile esialgu hea mõte, nüüd aga käib ta poissmehe käitumine närvidele. Mõistan, et on valus näha oma meest teiste naistega. Siit ka Teie suur segadus: ühel hetkel tahaks taastada pere, teisel meest mõnitada ja vihaga sõimata. Selline segadus on täiesti mõistatav, korraga on liiga palju muutusi ja vähe selgust. Samas segaduses on ka abikaasa, temagi on kord vaba mees pidutsemas, siis jälle hea isa oma lastele.
Tunnete virr-varris tasuks otsida neid esmaseid, mis jäävad nö viha alla, seal võib olla pettumust, armukadedust, süüd jms. Mida paremini oleme kontaktis oma tunnetega, seda paremini mõistame end ja oskame siis ka selgelt väljenduda.
Hea oleks võtta aega endas selgusele jõudmiseks. Kui kaua olete valmis ootama? Millisena näete kooselu jätkamist? Kuidas elate lastega juhul, kui suhet abikaasaga taastada ei õnnestu? Kuidas kavatsete seista oma vajaduste eest, millsed nad praegu on?
Igal juhul ei saa te jätkata sealt kus jäite pooleli märtsis, olete mõlemad muutunud, muutunud on teie ootused ja soovid, arusaamad. Nüüd tuleb kõne alla uuenenud suhe, sootuks teistel alustel. See on võimalik juhul, kui mõlemad seda tahate ja panustate.
Teil õnnestus ka rahulikult rääkida. Mees tunnistas küll, et on rohtude mõjul tuim ja külm ning ihkab veel vabadust nautida. Teie ütlesite ausalt, et igatsete ja ootate. Mõlemad olite ausad.
Igal juhul on hetkel kriisis teie paarisuhe, kuid toimib lapsevanemate oma. Planeerite ühist puhkust lastega, see on tore. Kindlasti leiate siis aega ka omavahel rääkimiseks. Jutuajamise ajal on oluline meeles pidada, et peale oma seisukohtade esitamise peab kuulama ka kaaslast siira huvi ja tähelepanuga. Võiks arutada ka võimalust otsida abi pereteraapist, te ei pea kõigega ise toime tulema.
Aitähh vastamast.
Olengi nüüd ise proovinud rahulik olla ja mitte teda ärritada. Saame omavahel kenasti läbi, suhtleme igapäevaselt ja näeme ülepäeva, tegeleme koos lastega. Sain aru, et see tema peale viha valamine tegi asja hullemaks ja tänu sellele jahtusid veelgi tema tunded minu vastu. Samuti on tema ennast muutnud, annab endast märku, et hoolib meist, peale ära minemist kallistame. Samuti tunneb huvi kuidas mul läheb, kas ma olen ka kedagi kohanud, et peale 10 a kooselu oleks mul ka vaheldust vaja. Ütlesin, et ei suuda praegu kedagi kohata ja uude suhtesse astuda, sama väidab temagi, et suhet ei otsi, pigem lihsalt elab oma poissmehe elu ja kohtab vahest niisama teisi naisi.
Olen oma tunnetest natuke selgeks saanud, saan isegi aru, et meil oli vaja seda pausi, kuna kõik kasvas üle pea. Saan oma eluga kenasti hakkama, samas öhtuti tunnen ikkagi seda üksindust ja kurbust. Sooviks, et keegi mu kõrval oleks ja lähedust tunda. See meie kooselus viimasel ajal puuduski ja olen alles nüüd hakanud arusaama kui tähtis see tegelikult on. Eks ennem ei saagi aru ja ei mõtle kui lõpuks oledki üksi ja seda päriselt tunned. Samas väidab ka temagi, et pole ainult minu süü, et suhe nässu läks vaid temagi oli närviline ja külm, eriti oma tervise pärast muutus ta külmaks ja langes depressiooni.
Juuni lõpus sõidame koos puhkusele. Juba praegu mõtlen kuidas meil minema hakkab kuna ikkagi oleme ju n.ö lahus. Kas suudame nädal aega üksteisega koos olla. Kuidas ma üldse käituma peaks? Kas näitama kuidas ma temast hoolin ja kui väga ma tahaks meie peret jälle kokku viia või olema neutraalne ja mitte näitama oma igatsust tema vastu? Käituma nagu sõber mitte nagu elukaaslane? Sooviks kuidagi, et ta samuti hakkaks mõtlema, et mis elus tähtsam on kas ringi jooksmine vöi oma pere. Et ta hakkaks meiega koos elamist taga igatsema ja sooviks millalgil tagasi tulla. Praegu näen küll, et ta on oma eluga rahul, saab elada nii ainult endale, teha mis tahab ja siis pool aega olla koos perega.
...mulle meenub üks ütlemine, mille mõte oli midagi taolist: Lase lind puurist lahti - kui ta läheb, olid ta juba varem kaotanud, kui aga tuleb tagasi, siis jääb sinuga lõpuni.
Samas on jäänud hulk küsimusi Teid veel vaevama, et kuidas olla ja mida öelda. Mina usun aususse pereelus. Siirus ja avatus on nakkavad ja ka vabastavad. Pole ilmselt mõtet ka endale uut rolli otsida, olete ju ikka eelkõige elukaaslane. Ideaalis on elukaaslane ka hea sõber. Oluline on aga aususel ja klammerdumisel vahet teha. Kui mees naudib ja vajab vabadust, võiks ta ju seda saada olemasolevas kooselus. Tänapäeval on inimesed katsetanud ja elavad väga erineval moel seotuna. Teil läheb lastega hästi, veedate piisavalt aega koos. Minu elukogemus ütleb, et mees tuleb tagasi sinna, kus tal on hea.
Teisele mõtteid ja soove süstida pole lootust. Kindlalt saab aga loota, et mees hindab mõistvat ja toetavat suhtumist. Kes meist seda ei igatseks?
