Mu abikaasa õde üritab igati mu pereelu lõhkuda. Kui ma oma mehega käima hakkasin, siis oli asi korras, sest õde elas ja õppis välismaal. Veidi pärast meie pulmi 2 a tagasi kolis ta koju tagasi ning kuigi ta elab meist pea 100km kaugusel, on tunne, et ta elab pidevalt meie kõrvaltoas või vähemalt kõrvalkorteris.
Muidu on kõik vaikne kuni ta jälle millegi uuega välja tuleb. Viimane asi, mille ta mu mehele ette söötis, oli üks ekskallim. Nimelt olevat ta seda meest internetis trehvanud ning too rääkis talle igasugu asju minu kohta. Suurimaks probleemiks mu abikaasale oli see, et väidetavalt olen ma 2 aborti teinud selle mehega koos olles. Ning et ma selle tagajärjel ei saagi kunagi lapsi.
Fakt on see, et ma pole kunagi elus aborte teinud, aga mehel on seda raske uskuda. Oleme juba pea aasta proovinud last saada, kuid tulutult ning plaanis on nüüd arstide juurde minna. Täna aga mees ütles, et mis me sinna arstide juurde läheme, põhjus on ju teada. Ning ta usubki rohkem oma õde kui mind. Ma olen täiesti nõutu juba.
Varem on õde igasugu muid laimujutte rääkinud, aga millegi nii hulluga pole ta välja tulnud. Nüüd on mees ka ikka väga tige. Tülitsesime ja ta läks ning keeras end diivanile magama. Mina istun siin ja nutan ainult...
Raske on tõestada, et sa pole kaamel, kui teine sinu seljas küüru näeb.... Ehk teisiti öeldes, kui inimene tahab midagi uskuda, siis on üsna raske teda ümber veenda. Mul on pigem küsimus, et miks teie abikaasa teid ei usalda. Kas see on mingi varasem veendumus, et kõik naised püüavad oma mehi petta, või on teie suhetes midagi sellist, mis teda kahtlustama paneb. Mõelge järgi, milline on teie enesehinnang ja suhtumine endasse üldse. Tavaliselt suhtuvad teised meisse nii, nagu me ise endasse suhtume. Kui teie endast lugu ei pea, siis ei pea ka mees ja tema õde ( või teised sugulased). Alustage sellest, et leidke kõik see enda juures, mis teile rõõmu teeb ja uhkuseks on. Väärtustage ennast, sest tegelikult oleme me kõik väärtuslikud, sõltumata sellest, milline on haridus, mida me oskame, suudame. Teist sellist inimest maailmas rohkem ei ole ja see ongi väärtus. Kui teil endal jääb jõudu väheks, et enesehinnangut tõsta, siis otsige abi psühholoogilt ja lugege ka eneseabi kirjandust. Oluline on saavutada sügav sisemine veendumus, et olen hea ja teised arvaku mis tahes. Niipea kui see seisund saavutatud (tegelikult ja mitte mäng ega poos), nii anname alateadlikult kehakeele ja oleku kaudu teistele selle sõnumi edasi ja nad hakkavad meisse suure lugupidamisega suhtuma. Praegu aga andke oma mehele mina teade selle kohta, kuidas te ennast tunnete, kui ta teid ei kuula. Nt nii: " Ma tunnen ennast ...( tunne, mis teil on kurvana? pettununa? vm), sest sina usaldad oma õde rohkem kui mind ja see teeb mulle tõeliselt haiget." Kui vestlused tulemust ei anna, siis küsige endalt, kui kaua suudate olla mehe kõrval, kes usub kuulujutte rohkem, kui oma naist. Igal meist on omad puudused ja kui teie mees on väljastpoolt väga mõjutatav, siis see võib kogu elu üsna pingeliseks teha. Alati leidub keegi, kes ajab mingit loba ja see võib jälle teie suhtele halvasti mõjuda. Kui jutule saate, siis võite teha mehele ettepaneku minna koos perenõustaja- psühholoogi juurde, et tulevikus probleeme vähem oleks. Sõltumata kõigest, otsige üles oma enesestlugupidamine ja nautige seda. Keegi teine ei saa meie enesetunnet heaks või halvaks teha, kui me ise neile seda õigust ei anna. Seega, teie enesetunne on teie mõtlemises. Mõelge ennast õnnelikuks, sõltumata sellest, mida teised teevad. Lugege St. R Covey raamatut "Väga efektiivse inimese 7 harjumust", see aitab .
sellised teiste elus sussijad on nagu tegelased seebiseriaalidest.
nende päev läheb korda, kui on saanud kellelegi haiget teha.
Mul oli kunagi üks sõbranna, kes täiesti süüdimatult pidevalt mu suhteid rikkus. asi läks nii kaugele, et me enam ei suhtle. Nu ei saa suhelda niimoodi....tema jutud hakkasid alati pihta sõnadega "ära nüüd solvu, aga" .... see ja see rääkis sinu kohta seda ja seda - ehk siis laimujutt.
Kauge kaarega käin möda sellistest.
Ämm mul ka...ei sussi mitte meie omavahelisi suhteid, aga ka kipub valetama või asja hullemaks tegema. Näiteks mingi probleem, millest kõik ei teagi, räägib tema ikka, et kõik on hirmus mures....ja ta võib lausa nimeliselt öelda, kes on mures. Pärast tuleb välja, et nimetatud inimesed ei ole kursiski asjaga, muretsemisest rääkimata....
võta mees arsti juurde kaasa ja las arst tõestab et sa pole kunagi aborti teinud. samuti saab ju selle ka kindlaks teha kas sa saad lapsi või mitte!!!
kahju sinust! selline olukord tõesti raske!!!
Ka mul on õnn sellist meheõde omada,kuid asja teeb minu kasuks see,et pole peres inimest kes ei teaks kui suur valetaja ja laimaja ta on-isegi ta oma ema on talle otse näkku öelnud-ÄRA VALETA!Meil on suhted ämmaga head ja see teda marru ajabki,kuna on tõesti haiglaselt armukade asjadele,mida keegi teine kadestamisväärseks ei pea(nt meie head suhted ämma, minu ja mehe vahel)Ämm pidas (peab siiani) mind rohkem oma tütreks kui teda,kuna nad on kakelnud nii kaua kui mu mees mäletab,siis vist juba kalli meheõe iseseisvumisest saadik(so. siis tema 15. eluaastast) kui too mehele läks.Kui mina perre ilmusin oli tal kohe minu kohta kamaluga lugusid valmis,kuigi nägi mind esimest korda elus.Nii,et ära põe,usun,et su mees sisimas teab ju oma õe laimamiselembusest küll,ainult mingi vana riiu tõttu on tal teda kergem uskuda kui sind.Tee asi talle loogika põhjal selgeks-see,et ta sinu ekskallimat netis kohata võis,ja teades,et see su kunagine oli on ju üks% 100-st.Las näitab siis avalikult sulle ka seda jutuajamist MSM-i vahendusel.Igal valel on lühikesed jalad!
Tere, ka minul on mure mehe õega. Nimelt ta kogu aeg sekkub meie suhtesse. Asi selles, et ma olen esimene püsiv naine oma mehel, varem oli kogu aeg õde number 1, aga nüüd olen mina ja teda segab see. Oleme kolm aastat mehega koos olnud ja mida lähedasemks me muutume, seda vastikumaks ta muutub. Kuna elame kõik koos, siis on asjad eriti keerulised, sest tema arvab, et peab minu mehe eest ise kogu aeg hoolitsema ja ei lase mul midagi teha. Kuna mehe õde on väga äkkilise iseloomuga, siis keegi ei taha temaga tülitseda ja siis tehaksegi kõik nii nagu tema tahab. Aga mina olen rahulik inimene ja mees arvabki, et kuna mina ei ütle midagi ja tekita igast asjast tüli, siis teeb nii nagu õde soovib. Aga ma olen oma mehest eest juba kolm aastat hoolitsenud ja ise kõike teinud ja mulle meeldib see. Mulle meeldib, et ma saan mehe eest hoolt kanda. Talle süüa teha, tema tagant koristada, tema pesu pesta jne. Ma ei saa aru, miks peab õde kogu aeg vahele segama. Umbes räägib mehele, et tema tahab ikka ise tema eest hoolitseda ja miks mina saan kõike teha jne. Ja kui ta olen vahest ise midagi teinud, siis hiljem kuulen, kui lohakas ja halb ma olen, et isegi ei suuda oma mehe eest hoolt kanda. Isegi kui me tahame hommikul rahulikult kohvi juua, siis ta ka tuleb ja pressib meie vahele ja hakkab oma juttu rääkima. Ja kui me kuhugi minna tahame, siis tema peab ka kogu aeg kaasa tulema ja nii raske on nii. Elu tempo on niigi kiire ja saame vähe väljas käia ja kahekesi olla ja kui on veel inimene, kes ei lase seda teha, siis see väsitab suhet ja me ei teegi varsti enam midagi koos. Mistõttu võib väga kergelt rutiin tekkida ja üldsegi suhte ära rikkuda. Ma ei taha ka tülitseda ega midagi, tahan ta paika panna, et ta saaks aru, et vennal on naine ja et ta laseks meil rahus olla. Ma juba tunnen lihtsalt kuidas kõik üle pea kasvab ja ma ei jõua enam. Ma ei taha suhtest ka loobuda õe pärast, aga lihtsalt ei oska enam istuda ega astuda.
