Tere
Kirjutan teile, et pisutki nõu ja abi saada. Nimelt oli mul noormees, kellega olin koos 5 aastat. Ülten olin, sest me läksime lahku. Miks?Sest meie suhe oli üsna tormiline, pidevate tülidega. 99% tülidest oli minu algatatud. Olen üsna madal enesehinanguga inimene ning seetõttu otisn ma igast sõnast mingit tähendust. Enamasti näen ma iga sõna taga halba,mis mulle öeldakse. Nii ka temaga. Kaklesime sõnade pärast. Esiteks. Teiseks olin ma meeletult armukade. Nägin tonti seal ,kus seda polnud. Ja tõesti, mul tegelikult polnud põhjust armukadeduseks. Sain vihaseks kas siis,kui ta nt poo ltundi hiljem minu juurde tuli, kuan tal oli mõni tööasi vahele tulnud... Igatahes, ma ei tea ,miks ma sellisne olin. Samas ma armastan teda väga. See tunen on midgai seesugust, mida sõnadesse panna ei oska. Tean, et ühelt poolt on mu käitumise taga mu äärmsielt madal enesehinnang. Töötan selle kalla,kuna see teeb mu enda elu väga raskeks...
Miks ma seda kõike kirjutan? See on taustainfo. Nimelt mu noormees ültes kuu aega tagsi,et ta lihtsalt ei jõua enam. Ta hoolib minust väga, kuid ta ei jaksa minuga enam koos olla. Tal on nagu mingi piir ees...Mulle teeb see väga haiget, kuna mina ise lõhkusin selle asja ära. Ta ütleb ,et tahab õhku vahele sellele asjale, et me hetkel enam e isuhtleks. Ta ütleb veel ,et ta ei tea, kuidas elu läheb. ehk me kunagi veel eliame üksteist. Rikkusin asja veel ka sellega ,et ei kuulanud teda, ma muudkui helsitasin talle, kui ta rahu tahtis, kuid ma ei sanaud teisiti ja see viib teda minust veelgi kaugemale
Tahaksin teada, kas ehk on meil veel mingi võimalus kokku saada? KAs inimene,kellel on selline piir ette tulnud, kord siiski taandub sellest? Ma tean ju mis on minu vead, ma töötan selle nimel, et ennast muuta.
Mis ma tegema peaksin ,et see kõik ni irusuv poleks? Mis ma tegema peaksin ,et temaga taas normaalseid suhteid luua? Või tavaliselt sellistel puhkudel pole kahel inimesel, kes siiski teineteisest hoolivad, mingit lootust???
Loen teie kirjast välja kolm peamist murepunkti:
a) mure oma madala enesehinnangu ja sellest johtuva käitumise pärast
b) kas teie suhtel on veel lootust ning kuidas teie peaksite käituma
c) kuidas toime tulla kaotusvalu ja teiste seonduvate negatiivsete emotsioonidega.
a) Saan aru, et olete ennast juba kätte võtnud ja töötate selle kallal. See on väga suur samm ja on aluseks ka teiste muredega toimetulemisele. Enesehinnang on kujunenud aastate jooksul ning kahjuks ei ole seda võimalik päevadega muuta. Teil on vaja püsivust ja pikaajalist motivatsiooni, et saavutada muutusi. Heaks abimeheks on Mia Törnblomi raamat „Enesehinnang!“ – seal on palju konkreetseid harjutusi, mis aitavad sissejuurdunud mõttemustreid muuta ning tervikuna pakub see tuge, et teemaga jätkuvalt tegeleda. Nendest muutustest ei sõltu ainult teie suhte tulevik, vaid kogu teie elu kvaliteet – enesehinnang mõjutab absoluutselt iga teie elu valdkonda.
b) Mina arvan siiralt, et teie suhtel on kindlasti lootust. Elust on palju näiteid tuua, kui endised paarid on aastate (kuude) pärast taas kokku saanud. Teil on see eelis, et te teadvustate selgelt, mis teid lahku viis. Seega on teil olemas teadmine, mida enda juures muutma peate. Siin on vaja reaalset käitumise muutumist, ei piisa ainult sellest, et te teate, et te ühte või teist asja valesti teete. Kui teie enesehinnang on kosunud ja sellest tulenevalt olete te ka teistmoodi käituma hakanud, siis on võimalus suhte jätkamiseks puhtalt lehelt olemas. Seniks on aga tõesti parem aeg maha võtta ning tegeleda ühe olulise asjaga korraga.
c) Kuidas hetkeolukorraga toime tulla? Ilmselt on teil peas palju ennastsüüdistavaid mõtteid. Hetkel ei ole neist enam teile kasu. Oluline on leida üles positiivne oma elus praegu ja keskenduda sellele. Märgake ja keskenduge neile väikestele edusammudele, mida teete. Tegelge hetkel ainult iseendaga. Kui suudate oma käitumist juhtida positiivses suunas, siis suudate luua ka normaalseid suhteid teistega. Ka siin on asendamatuks abimeheks eelpoolmainitud raamat. Usku, lootust ja armastust!
Olen Teie vastuse üle väga rõõmus, süstis väga palju lootust ja enesekindlust edasi minekuks.
Samas on mul veel 1 mure, nimelt- ma oeln nagu ameerikamägedel, kord ma saan aru,et pean leppima ,rahu andma ja teda mõistma ,miks ta nii otsustas. Teine hetk valdab mind kohutav viha tema vastu, kuidas ta saab nii? Miks ta mind ei mõista. Kuidas ta saab minust eemal olla,kui ta väidab ,et minust hoolib...Järgmine hetk mõtlen juba seda esimest varianti...
Kuidas selle vihaga toime tulla, ma ei taha tema peale tegelikult vihane olla, kuna ta on mulle siiski väga väga oluline inimene olnud ja on siiani...
Ja kas on üldse normaalne olla nii vihane iniemse peale,keda südamest armastad...või on see tunne osa lahkuminekust?
Ma olen samu tundeid pärast lahkuminekut tundnud, ja tunnen praegugi aeg-ajalt. See on minu arvates täiesti normaalne. (Olen normaalne, isegi tasakaalukas inimene). Tunnete kõikumine seinast-seina emotsionaalses kriisis on täiesti normaalne. Üks asi on selge - tundeid ei tohi tõrjuda, alla suruda, samas nende ülemäärane väljaelamine võib ka karuteene teha. Tuleb õppida tundeid arukalt juhtima. Ma muuseas armastan endiselt seda meest, kes mu teise naise pärast maha jättis ja samas vihkan teda, kuna ta on nii julm, et ei hooli minu valust. Arvan, et aastate jooksul need tundemöllud vaibuvad ja suhtun tasse sõbralikkuse, sümpaatia, poolehoiuga. Uusn, et ka sinu tunded ühel hetkel kuluvad maha. Samas tundub, et sa oled üsna keevaline ja intensiivne inimene, võibolla oleks kasuks püüda olla rahulikum, tegelda jooga, meditatsiooni, spordi vms. Muuseas leinas on mitmeid tunde-etappe, esimene neist viha, siis tulevad muud, vt internetist järgi (vist oli kurbus), peaasi, et lõpp-etapp oleks mitte masendus vaid andestus. viha on täiesti normaalne (muidugi ikka teatud piirides ja kanaliseeritult nt sporti, loomingusse), ilma selleta ei saa leina-protsessi täielikult läbi teha ja võibki jääda mõnda etappi kinni (nt vihasse või masendusse).
Tunnete kõikumine seinast seina on tõepoolest väga loomulik sellises olukorras ning sõltub otseselt sellest, kui hästi te iseendaga antud hetkel hakkama saate. Kui olete väsinud, asjad ei laabu, on arusaamatusi, siis on kergemad tulema pigem vihatunded ja vastupidi – kui olete rõõmus, puhanud, plaanid sujuvad, siis on kergem ka teisi mõista. Oluline on oma viha tundma õppida. Viha on tegelikult teisene tunne st. et selle all on peidus see, mis tegelikult häirib. Vahest on see pettumus, abitus, üksindus, haigetsaamine vms. Need tunded võivad erinevatel hetkedel olla erinevad. Veetke pisut aega oma vihaga ja küsige endalt korduvalt miks ma nii tunnen? Sedasi on võimalik välja jõuda sügavamate põhjusteni, ennast paremini tundma õppida ja seeläbi avaneb ka võimalus ennast tõhusamalt aidata. Kui tegemist on näiteks üksindustundega, siis millistel kõikvõimalikel viisidel saate te seda ise leevendada? Või kui tegemist on pettumusega iseendas, siis saate tähelepanu pöörata neile olukordadele, kus tulete hästi toime ja ennast selle eest kiita. Pannes tähele ja keskendudes neile väikestele positiivsetele muutustele oma käitumises, mida suudate ellu viia, teete suure teene nii iseendale kui oma suhte tulevikule.
