Mu ema elab väga raskelt üle lahkuminekut oma teisest abikaasast. Me ei ela koos, kõik tema lapsed on juba oma elu peal ja perekonnainimesed.
Suhe uue mehega ei klappinud juba pikka aega, võimalik, et tegelikult juba kohtumisest saadik. Kuna tegemist on keskealiste ja nö teise ringi inimestega, siis oli teineteise klammerdumine hoolimata iseloomude kokkusobimatusest siiski arusaadav. Mulle. Suhtusin sellesse suhtesse kui vanainimeste veidrusesse ja üldsegi - mida mina teiste inimeste asjadest tean?!
Suhe vormistati paar aastat peale kokku kolimist abieluks.
Kuna kaasadel oli väga erinev arusaam ühisest elust (raha, pere, elustiil, kombed jne) siis oli ka palju tülisid. Tülid tülide järel ja lõpuks päädis selline elu abielulahutusega. Kuna mõlemad olid ühise kodu loomisse panustanud nii raha kui aega, siis sõlmiti kokkulepe, et elatakse edasi ühise katuse all, loodetavasti sõpradena.
See plaan aga ei toiminud, sest hoolimata suhte pidevast halvenemisest olid mõlemad osapooled siiski emotsionaalselt teineteisega seotud. Tekkisid armukadedusstseenid, jätkusid tülid raha ja elustiili (alkoholilembuse) pärast, ühise katuse all viibimine oli mõlemale tegelikult ränk koorem.
Ühe järjekordse tülidepuhangu järel otsustas mu ema elust lahkuda. Oli see mehe hirmutamiseks, tema (või meie, laste) tähelepanu saamiseks või tõesti siiras soov lahkuda, seda ma ei tea. Ema sattus psühhoneuroloogiahaiglasse, kus tal diagnoositi depressioon ja teda turgutati kuu aega.
Haigla psühholoogi külastades selgus, et depressiooni põhjus võib peituda koduses elukorralduses. Kui lahku kolitaks, saaks ka depressioonist jagu. Ema haiglas viibimise viimasel nädalal ja meiepoolse mõningase veenmise järel (ema nõusolekul, lausa nõudmisel) kolis mees ühisest kodust ära.
Kuigi esialgu tundus, et depressiooni diagnoosimise, selle raviga ja lahkukolimisega on asjad jälle enam-vähem õiges suunas liikumas, pole see tegelikult nii.
Ema lõpetas AD-de võtmise peaaegu kohe peale koju naasmist. Väitis, et on kõigest üle saanud ja ei pea keemiat tarbima. Püüdsin teda küll leebelt veenda jätkama, aga ma ei näe ju teise sisse - lõpuks arvasin, et võin tema otsustamisvõimet usaldada.
Haiglast naasmisest on möödas 3 kuud. Olen püüdnud olla talle toeks, misiganes hetkel ta tunneb end üksildasena või väheväärtuslikuna. Alguses rääkis ta, et tal on hea meel uue elukorralduse üle ja mõistab, et varasem elu oligi enesepettus ning pidi varem või hiljem lõppema.
Kahtlustasin, et ta räägib seda vaid selleks, et varjata oma tõelisi tundeid. Temaga suheldes võis aimata, et tegelikult tema hing valutab, ta on hirmul ja tunneb end hüljatuna.
Umbes kuu aega tagasi ta siis murdus ja tunnistas, et tunneb meeletut kaotusvalu ning igatseb oma endist kaasat. Tundsin end abituna, sest ma ei saanud teha muud kui ta ära kuulata ja teda lohutada. Kahjuks sellest ei piisa, sest ema muutub iga päevaga aina kibestunumaks, tema meeleolud kõiguvad seinast seina. Ta käitub nagu nurka aetud loom. Ta palub meest, et see tagasi tuleks ja kui mees teda selle eest naeruvääristab, muutub ema hüsteeriliseks ja meeleheitlikuks. Siis rahuneb mõne päeva pärast, kinnitab, et kõik on korras, et nüüd läheb ta oma eluga edasi. Natukese aja pärast on ta aga jälle vihane, haub kättemaksu. Kuni tuleb jälle "armastus" ja ta hakkab meest tagasi paluma.
Nukker on aga see, et mees ei suuda samuti mõistlikumalt käituda ning alandab mu ema igal võimalusel, mille too talle nö kätte mängib.
Võimuvõitlus, armastuse-vihkamise suhe jätkub, kuid nüüd juba distantsilt.
Olen seda pidanud nüüd jälgima umbes pool aastat. Olen olnud neutraalne, ei ole õhutanud ei üht ega teist emotsiooni, mida ema väljapoole näitab. Olen lasnud tal rääkida ja öelnud otsesõnu, et olen alati käepärast, kui ta mind vajab, olenemata tema tujust või mõtetest.
Arvasin (tuginedes oma enda suhtekogemustele), et mõistliku aja jooksul see leinaperiood möödub ja asendub loomulikult igapäevaeluga. Kahjuks aga lähevad asjad ainult hullemaks.
Kuna ema haub aina tobedamaid kättemaksuplaane (ja need muutuvad tõesti aina julmemaks ja meeleheitlikumaks), siis olen hakanud ka leebelt, kuid järjekindlalt oma arvamust avaldama. Ma ei teagi, mida ma lootsin. Ehk seda, et minu arvamus paneb teda veidi pikemalt asjade üle järele mõtlema... Aga nüüd on seis selline, et ema tõrjub mind.
Taipasin seda pärast seda kui kuulsin tema järjekordsest plaanist, mis igal juhul viiks teda seadusega pahuksisse. Valgustasin teda seaduseasjus ja loobumise asemel püüdis ta leida võimalusi, kuidas plaani ellu viies süüdistusest pääseda! Enese õigustamiseks väitis ta, et tahab mehele maksimaalselt hingevalu ja probleeme põhjustada. Kui väitsin, et kõige parem viis kätte maksta on mitte kätte maksta, oma eluga edasi minna ja olla õnnelik, siis selle peale ta ohkas ja ütles, et ma ei saa kohe mitte millestki aru ja lõpetas jutu.
Ma ei tule selle olukorraga enam ise toime. Ma ei taha oma ema kaotada. Ma ei taha, et tal probleeme oleks (tuleks). Ma saan aru, et inimest ei saa alati iseenda eest kaitsta, aga ma tajun, et ta ei mõtle praegu enam selgelt. Leinamise ja suhtest välja tulemise asemel teeb ta kogu selle olukorra ainult hullemaks. Kui teeksin talle ettepaneku abi otsida, siis ta keelduks. Sest ta ei leia, et ta abi vajab. No mida ometi teha?
Kas sul oleks võimalik rääkida tema raviarstiga ja temalt nõu küsida?
Kui asjad hakkavad liikuma seaduserikkumiste poole, siis oleks mõistlik küsida abi ka politseilt. Väike ehmatusvisiit politseist võib ta maa peale tuua.
Kas sul oleks võimalik korraldada nii, et su ema ei puutu enam oma endise kaaslasega kokku ning et su emal ei oleks võimalik ka temaga kontakteeruda? Pidev haava lahtikäristamine on praegu see kurja juur, mis ei lase su ema taastuda.
Olete meeleheitel ja ei tea enam, mida oma ema abistamiseks ja toetamiseks ette võtta. Te olete püüdnud parimat ning ilmselt ilma teieta oleksid asjad palju hullemad. Samas lasub igaühel vastutus oma elu eest ning teist saab aidata ainult niivõrd, kui ta seda lubab. Nii lähedase inimese puhul nagu ema on toimuvat distantsilt vaadata väga raske.
Depressiooni põhjused asuvad reeglina inimese enda sees, mitte temast väljaspool. Kõik ümberringi toimuv võib muidugi soodustada, kuid põhjuseks on ikkagi inimese enda negatiivsed mõttemustrid ning tavaliselt on need seotud iseendaga. Hetkel võiks ehk tõesti abiks olla nõu pidamine ema raviarsti ja haigla psühholoogiga. Ilmselt oleks abi psühhoteraapiast, mille keskmes võiksid ideaalis olla ema endakohased negatiivsed mõttemustrid ja nende ümberkujundamine. Tegelikkus on see, et psühhoteraapiat saab teha ja see toimib ainult siis, kui inimene seda ise tahab. Tavaliselt on siiski igal inimesel mingi teema, millega tal on soovi tegeleda. Sealt saaks pihta hakata ning vähehaaval edasi liikuda. Võtmeküsimuseks on, kuidas ema niikaugele saada? Ehk on kogenud spetsialistidel haiglas mõned soovitused selle kohta.
Ema leiab, et ta ei vaja abi, et ta lahendab selle olukorra ise. Mis on selles olukorras see, mis teda häirib, mis paneb kättemaksu hauduma? Ta on tundnud suurt hingevalu ja tahab seda nüüd ka mehele põhjustada. Kas tema hingevalu sellega kaob? See võib hetkeks väheneda, kuid tuleb ajaga kindlasti tagasi. Ilmselt ema seda ei usu. Kindlasti on tal motivatsiooni tegeleda oma kättemaksuplaani lihvimisega. Ehk oleks seda kaudu võimalik teda spetsialisti juurde saada?
Ema abistamise kõrval on teil oluline ka iseendale tähelepanu pöörata. Hea seista selle eest, et negatiivsed emotsioonid teid enda alla ei mataks ning et te olete võimeline paralleelselt oma elu elama ja elust rõõmu tundma. Te annate endast parima ning oluline on mitte lasta süütunnetel endale ligi hiilida. Lõppude lõpuks olete te siiski kaks erinevat inimest ning kummalgi teist on elus ette nähtud omad õppetunnid, mida te üksteise eest ära õppida ei saa. Ka teie jõuvarud võivad otsa lõppeda ning siis on oluline ise endale abi otsida. Leidlikku ja rahulikku meelt soovides!
"Kui teeksin talle ettepaneku abi otsida, siis ta keelduks. Sest ta ei leia, et ta abi vajab. No mida ometi teha?"
Minu kogemus ütles, et sageli lähedased arvavad, et nad teavad, mida pereliige tahab, teha kavatseb, isegi tunneb. Nt minu ema räägib sageli nagu ta teaks mida ma tunnen, kuigi sel hetkel ei pruugi ma üldse ise teadagi, et midagi tunnen.
Lühidalt, ma ei teeks sinu asemel viga, et loen lähedase mõtteid (kuna mu ema loeb mu mõtteid sageli väga valesti). Võibolla teha talle siiski ettepanek rääkida psühholoogiga, seda muidugi delikaatselt, mitte "sa hakkad hulluks minema, pead arstile minema", vaid, pakkuda mõne sõbra näite najal võimalust rääkida konfidentsiaalslet eksperdiga, kes oskab sellistel puhkudel lahendusi soovitada. Muidugi võib ema tõrjuda kui tunneb, et sa sekkud tema ellu, ja selle asemel, et küsida ja kuulata mida ema tahab, arvad teadvat ise hästi mida tema tahab. üldiselt, minu kogemus näitab, et leinas inimene ei vaja teise arvamust, teise poolt tema mõtete ja tunnete lugemist (sageli väga ekslikult), vaid ärakuulamist, ja kuulaja poolt oma öeldu peegeldamist. see ongi abi oma mõtete ja tunnete rägastikus orienteerumiseks, nende süstematiseerimiseks ja koormavatest vabanemiseks. tõesti, oma leinas pole ma leidnud inimest, kes seda mulle oleks pakkunud (kuigi kohati seda sain) 100%, ikka kipub inimene su jutule oma arvamusega vahele segama, soovitusi toppima. ja kui siis nende vastu protestid, siis ütles kuulaja mulle "aga sa ju ise tunned ...!". ja siis ma küsisin, aga kust sa seda võtad? ta polnud mult küsinudki kuidas ma tunnen, vaid arvas teadvat. selle asemel, et teada kuidas teine inimene oma elu peab elama, võiks teda kuulata, püüda mõista, panna end tema olukorda, peegeldada tema tundeid talle - see on kõige suurem abi mida üks leinas inimene vajab. paraku, enamus inimesi seda ei anna. ma ise kavatsesin minna ka psühholoogi juurde, selleks et oleks keegi kes oskab ja tahab seda teha mida mu sõbrad ja pere mulle pakkuda ei suutnud. tegelikult pole see raske, aga väga vähe on inimesi, kes seda sulle pakuvad.
Lugesin veelkord su kirja ja näen nüüd, et sa pool aastat lasid tal rääkida, vahele segamata ja oma arvamust avaldamata. Seega, ilmselt pole mu eelolev vastus sulle adekvaatne. Samas, võibolla vajab ta tõesti professionali abi, seda aga peaks mu arvates talt siiski küsima, mitte ennustama, et ta keelduks. äkki ta tahabki, et sa seda pakuks?
