Oleme koos olnud 9 aastat, millest viimased 4 ka abielus. Kuni lapse saamiseni olid meie suhted korras, isegi väikeseid nägelusi polnud. Tegelesime huvitavate asjadega, oli palju aega teineteise jaoks jne. Alates lapse sünnist kõik muutus. Praegu on pisike 9 kuune ja kuni siiani ikka lootsin, et ehk lähevad asjad paremaks, kui laps kasvab, aga tundub, et nii ikka pole. Praegu sünnitusjärgsele ajale tagasi vaadates arvan, et mul oli sünnitusjärgne depressioon. Pisike oli alguses intensiivis ja ma olin nii mures ta pärast. Koju saades kartsin teda üksi jätta ja nii ta harjuski ainult minu kaisus magama. Lisaks elasime paar esimest kuud peale sünnitust veel mehe ema juures, kuna meie enda maja oli valmimisel alles. Mehe emaga polnud suhted ka kõige paremad...tundsin, et ta surus end liiga peale lapse kasvatamisel. Mees aga hakkas paar nädalat peale sünnitust mulle ette heitma, et ma olen nüüd ainult ema ja mitte naine ning et temale ei pöörata enam mingitki tähelepanu. Kõik vastas ju tegelikult tõele... aga mul lihtsalt polnud energiat veel tallegi tähelepanu pöörata kuna olin niigi kurnatud lapsega tegelemisest ning lisaks veel see depressioon. Nutsin kodus lapsega olles päevad läbi. Siis kolisime oma majja, mis on veel pooleli... ainult üks suur tuba on valmis, mis tähendab, et oleme kõik koos ühes ruumis, ka siis kui laps magab. Lisaks on siin maja juures kohutavalt palju teha, magamistoad ongi hetkel pooleli... Meil kummalgi pole enam hetkegi vaba aega. Mees on mul tegelikult hea, tuleb töölt siis annab mulle vaba aega, saan siis koristada ja süüa teha ja vahest istun ka arvutis. Samas kahekesi koos meil aega pole, sest kui pisike magab, siis ärkab ta üles kui siin samas toas midagi teha... Mõtlen, et kui magamistoa valmis saame, siis muutub kõik, kuigi ma ei usu seda eriti... Mees heidab mulle ikka ette seda, et mul on temast ükskõik. Eks ta tõsi ongi, sest mind ei huvita enam ükski mees, samas tunnen ennast süüdi ja vahest harva siis vastumeelselt olen temaga(pimedas ja vaikselt ja kiirelt, sest muidu ärkab laps ülesse). Tunnen et me suhted liiguvad aina rohkem ja rohkem hukatuse poole aga ei oska midagi selleks ka ette võtta, jõuetu tunne tekib.
Teie suhted liiguvad hukatuse poole, sest te kumbki loodate, et asjad lahenevad iseenesest. Iseenesest ei loksu miskit paika. Kõige olulisem on perekonnas mehe ja naise vaheline suhe ja seda ei tohiks lapse tulekul käest lasta. Kõike annab planeerida. Iga päev peaks olema mingi aeg, kui te saate olla segamatult ainult kahekesi. Vaadake koos oma päev üle ja tehke plaan, millal on teil ühine aeg, millal lapsega veedetud aeg jne. Loevad isegi minutid hommikukohvi taga, peaasi et olete koos. Selle nimel tuleb pingutada. Lapsele saab paariks tunniks ka hoidja muretseda, vanaema või mõni sõbranna.
Koosoldud aeg tuleks sisustada nii, et teid ei sega teised inimesed, lapsed, telekas vm, mis teie tähelepanu teineteiselt viib.
Pange oma pead tööle ja te saate asjast asja.
Võid lisaks lugeda - http://www.marriagebuilders.com/graphic/mbi3350_attn.html
Nii mõneski osas on sarnasusi enda kogemusega.
Aitaski ainult see, et saime ise kahekesi mehe ja naisena ka aega veeta. Siiani (laps on kahene) annab tunda, kui oleme liiga kaua lapsevaba päevata.
Alustuseks rääkisin mehega ausalt, mis on minu tunded ja mured ja kuulasin ilma süüdistuste ja eneseõigustuseta ära, mis mehel oli öelda. Tuli välja, et tegelikult on üks probleem (lihtsalt kaks tahku).
Ja siis kui saime aru, et asi ongi puhtalt selles, et kahekesi aega napib, on hoopis teine valgus asjal ka siis, kui parasjagu ongi raskem jälle. Mõistusega saame aru, et asi ei ole mitte meievahelistes tunnetes, vaid võimetuses seda parasjagu näidata välja, nagu tahaksime.
Vahel mulle tundub, et nendel paaridel, kes pole jõudnud ära harjuda, et teineteisele on aega ja ollakse teineteisele nr 1, on raskem kui neil, kes kogemata lapse saavad ja polegi saanud väga harjuda sellise luksusega
Saan aru, et kogete hetkel eriti tugevalt muutust oma paarisuhtes ning olete seetõttu mures. Enne lapse sündi olite mitmeid aastaid teineteise jaoks olemas ja kõik toimis. Nüüd olete teie peamiselt lapse jaoks, kuna laps oma vajadustega tundub kõige abitum ja haavatavam. Teie mees kurdab, et jääb tähelepanust ilma. Tundub, et ka teie enda vajadused ei ole rahuldatud – nutate, olete väsinud jne. Ütlete, et teid ei huvita ükski mees ning saan aru, et mõtlete sellega, et teid ei huvita hetkel seks. Näete, et kaugenete mehega teineteisest ning ei tea, mida ette võtta.
Teie olukord on tuttav paljudele väikeste lastega peredele. On väga loomulik, et suhted peres muutuvad peale lapse sündi ning muutused tekitavad hirmu, süütunnet ja muid negatiivseid tundeid. Lisaks on pidev väsimus ning mõlema partneri isiklike vajaduste rahuldamine on asendunud peamiselt lapse vajaduste rahuldamisega. Ühelt poolt on see paratamatu ja loomulik, kuid teiselt poolt, saab siin kõigi ja eriti lapse huvides midagi ette võtta. Lapsel on erinevaid vajadusi, mille rahuldamiseks ta vajab täiskasvanute abi – söök, uni, mähkmed, lähedus, suhtlemine jne. Lisaks pidevale tegutsemisele vajab laps tegelikult üle kõige veel midagi ja see on piisavalt rahulolev ja armastav õhkkond kodus. Selle õhkkonna saavad luua vaid vanemad ja selle õhkkonna loomiseks on vaja, et vanemate vajadused oleksid piisavalt rahuldatud. Selleks et vanemate vajadused oleksid rahuldatud, peavad nad leidma aega, et hoolitseda enda eest ning samuti oma paarisuhte eest. Kõige suurem kunst ja raskus lapsevanemaks olemise juures ongi see, kuidas lapse eest vastutamise kõrval jääda kontakti iseenda ja oma partneriga.
Seksuaalsuhe on seotud väga palju emotsioonidega. Tihti on nii, et naised vajavad emotsionaalset lähedust enne, kui nad tahavad end seksuaalselt avada. Seetõttu on vajalik võtta aega, et rääkida mehega sellest, mida tunnete ja vajate, millest unistate ja mida kardate. Suureks abiks on see, kui suudate teha seda süüdistamata. Samuti ei tule kasuks enese süüdistamine. On nii nagu on! Te ei ole ju kumbki enne olnud selles olukorras ja on loomulik, et te ei oska kohe kõige peale mõelda. Lihtsalt kuulake teineteise vajadusi. Isegi, kui kõiki vajadusi ei ole võimalik rahuldada, on kuulamisest ja mõistmisest vahel palju abi. Oluline on kuulda, et teine siiski hoolib ja armastab, isegi kui ta on jõuetu või abitu ega oska kõike parimal viisil teha.
Kirjutate, et teil oli depressioon. Kas olete sellega tegelenud ning ravi või teraapiat saanud? Kui ei ole, siis soovitan kindlasti spetsialisti poole pöörduda. Depressioon on haigus, mis ei võimalda elust rõõmu tunda ning seda on vaja ravida.
Olen nõus eelpool kirjutajatega selles osas, et on väga vajalik leida lapsehoidjaid. Kirjutasite mehe emast, kes on nõus lapse kasvatamisest osa võtma. Väga vajalik on luua endale võrgustik, kes teid piisavalt tihti saaksid toetada ning kes võimaldaksid teile aega, mil saaksite oma mehega olla lihtsalt koos. Koos olemine ei tähenda siin remondi tegemist või koristamist, kuigi ka seda võib olla vahel tore koos teha. Te olete enne lapse sündi olnud palju koos ja usun, et leiate ka nüüd uuesti selle piisava aja, et väljendada teineteisele hoolimist ja armastust. Teie laps vajab üle kõige vanemaid, kes jaksavad elust rõõmu tunda ja enda eest hoolitseda. Sel juhul näeb laps oma vanema säravaid silmi ning sellest ei ole miski tähtsam.
