Oleme nüüdseks koos kaks ja pool aastat. Mina olen 21 ja tema 20. Kokku kolisime väga varakult, olime kuskil natuke alla poole aasta koos. Umbes poolteist aastat olime täiesti lahutamatud ja iga päev ninapidi koos, tean et oleks pidanud andma ükteisele rohkem vaba aega, aga meile nii väga meeldis koos olla ja me nautisime mõlemad seda. Aga eelmise aasta sügisel muutus kõik täiesti. Terve suvi käisime reisimas ja kõik oli väga hästi. Sügisel hakkasid probleemid tekkima, küll ei sobi talle see ja küll ei sobi talle too. Kuu aega ta vingus mu kallal ja siis jättis täiesti lambist maha. Ma ei tea nagu, mis juhtus, ta isegi ei selgitanud mulle. Küsisin mitmeid kordi, kas tuned on kadunud või on keegi teine, aga mõlema küsimuse põhjal oli eitav vastus. Talle umbes lõi vabadus pähe ja ta ei taha enam suhtes olla. Siis ma pakkisingi oma asjad kokku ja läksin minema. Püüdsin mitmeid kordi temaga rääkida aga asjatult. Mõtlesingi, et mis seal ikka siis. Miksi nädal olime lahus, kui hakkas pihta helistamine, et ei saa ikka ilma minuta ja et nii raske on. Iga jumala päev ta jõi ennast segi. Ma ei saa üldse aru, miks ta siis mind maha jättis, kui talle see nii raske on, ma saan aru, et me mõlemad oleme noored ja kõik käsin nii ruttu meil. Elasime koos ja oleme kõigile sugulastele üksteist tutvustanud ja kõik käis meeletult ruttu. Isegi meie vanemad olid tuttavad juba üksteisega. Ma ei saa aru, kas see hirmutas ta ära või mis juhtus, sest ta pööras just siis ära kui me emad said üksteisega tuttavaks. Miski paar nädalat olime ainult lahus. Ja siis me võtsimegi hästi aeglaselt ja kõik nagu sujus. Praegu on ka seisud päris mõnusad. Aga miski on mind nagu vaevama hakanud, sest ta ikka püüab vaikselt võtta ja distantsi hoida, aga minul on kuidagi nii raske seda teha. Vahelpeal mul on lausa hirm, et äkki ta jälle jätab maha ja kui ma miskit küsin, siis ta läheb närvi ja ütleb, et ära kujuta ette. Aga mul on kuidagi see turvatunne kadunud, ma vahepeal lausa kahtlen kõiges. Ma tean, et see on mu enda ülemõtlemine, aga ma ei oska endaga kuidagi tööd teha. Ma ei tahaks mingi klammerduja olla, aga ma tahaks kogu aeg jälle koos olla ja et kõik oleks endine, aga ma tean et miski ei saa enam endine olla. Ma tahaks koos jälle koos elada, koos temaga üritustel käia ja temaga igat päeva nautida, aga ma tean et praegu peaks rahulikumalt võtma. See kõik on kui kinnisideeks muutunud ja ma üldse ei tahaks nii tunda, aga ma ei saa midagi teha. Ma ei oska enam olla. Ma tahaks talle vabadust anda ja tahaks ise vabalt võtta, aga ma ei oska enam, ma olen nii väga tõsise suhtega harjunud, et ma ei teagi, mis saab. Ma tunnen, et viga on minus ja ma tahaks seda parandada, aga ma ei oska.
Maarja, olete segaduses, kuna ühelt poolt tahaksite, et teie suhe oleks selline nagu esimesed poolteist aastat ja teiselt poolt arvate, et tuleks võtta kõike hoopis vabamalt. Tunnete, et ise tahaksite igapäevaselt olla oma mehega koos ja jagada tõeliselt temaga oma elu, kuid tajute, et tema vajab hetkel rohkem vabadust. Tahaksite tunda teisiti ning lahti lasta pidevalt koosolemise kinnisideest.
Kui kaks inimest armuvad, siis suhte esimesele etapile on tavaliselt omane väga intensiivne lähedus. Veedetakse palju aega koos ning nauditakse igati teineteise seltsi. Sel perioodil inimesed aga paraku teineteist veel lõpuni ei tunne. Teisest inimesest nähakse vaid mingit osa ja kõik muu, mida veel näha ei ole, asendab inimmeel illusiooniga. Tulemuseks on pilt justkui täiuslikust inimesest. Mõne aja pärast saab see esimene periood suhtest läbi ja inimesed õpivad teineteist rohkem tundma. Keegi ei ole aga täiuslik ja seega tulevad nähtavale ka need osad, mis ei pruugi ideaalselt meeldida. Paljud paarid lähevad selles etapis lahku, kuna nad on pettunud ja suuda aktsepteerida teist poolt sellisena nagu ta on. Teised paarid jäävad siiski kokku ja õpivad teineteist tõeliselt tundma ning toime tulema ka erinevustega.
Pärast esimest armumist hakkavad partnerid mõlemad jälle rohkem oma aega vajama. Suhte uus etapp võib partneritel alata erinevatel aegadel ja siis on tavaline, et üks partnerites hakkab kahtlema teise armastuses, sest ta käitub teisiti. Tegelikult ei pruugi armastusega või koosolemise sooviga midagi lahti olla, tahetakse lihtsalt muu maailmaga rohkem kontakteeruda. Kui üks partner on sel ajal veel esimeses, armumise faasis, võib ta tajuda seda valu ja hülgamisena.
Lisaks suhte arengule arenevad ka isiksused. Peale päritoluperekonnast eraldumist on kasulik saavutada teatav iseseisvus. Hea on saada selgust, kes ma tõeliselt olen, mis mulle meeldib, millised on need väärtused, millest oma elus lähtuda jne. Selleks on hea suhelda erinevate inimestega ja tegeleda näiteks erinevate hobidega. Võimalik, et teie mehel on küll kindel soov teiega suhet jätkata, kuid samal ajal on tal ka vajadus ennast otsida.
Teie mees on ühe korra teiega suhte lõpetanud ning seetõttu on loomulik, et teis on see kogemus ja hirm. Meie meel salvestab sellised kogemused ja hakkab meid „kaitsma“ järgneva võimaliku valu eest ning tuletab eelmist korda meelde. Teil on võimalus seda hirmu märgata ning valida mitte käituda sellest hirmust lähtuvalt. Muidugi on hea rääkida omavahel oma tunnetest, ootustest ja plaanidest. Inimestel võivad olla väga erinevad ootused ja kui nendest ei räägita või neid isegi ei teadvustata, siis need võivad põhjustada asjatuid konflikte.
Heas suhtes suudetakse teineteise erinevusi aktsepteerida. On võimalik leida viise, kuidas oma erinevuste ja ka nõrkustega toime tulla ning toetada ka teise isiklikku arengut. Lähedases suhtes julgevad inimesed olla nii nagu nad on, kuid selleks on neil vaja esmalt teada saada, kes nad ise on.
