Elasime elukaaslasega koos 7 aastat. Tänaseks on meil 4,5 aastane armas pisipoeg. Veebruarikuus kolisime lõplikult lahku. Antud teema oli päevakorras ka 2009 aastal, kuid majanduslike põhjuste tõttu polnud see varem lihtsalt mõeldav. Peale lahkukolimist saame omavahel siiani normaalselt läbi. Helistame, tunneme huvi, kuidas teisel läheb, jagame oma mõtteid jne. Sageli käime ka lapsega ka kõik kolmekesi mingitel ühisüritustel. Kuna poeg on isasse väga kiindunud ja isa on temaga igapäevaselt vastavalt võimalustele ka üsna palju tegelenud, siis on poeg õhtuti vahel kurb ja õnnetu ning ütleb, et ta tahaks, et me kõik kolmekesi koos elame. Et talle küll meeldib tema uus kodu ja see, et emme temaga koos on, aga ta tunneb issi järele puudust ja igatsust. Elukaaslane saab lapsega kokku vähemalt kolmel korral nädalas, vahel on laps öösiti või nädalavahetustel tema juures hoida. Olen püüdnud lapsele küll seletada, et emme ja issi armastavad ja hoolivad temast sama palju nagu varemgi, aga omavahel me koos lihtsalt elada ei oska ega saa. See viimane jääb lapsele arusaamatuks ning tundub, et tal on hetkel keeruline enda jaoks kohta leida. Minul on tänaseks ka uus silmarõõm, kes ameti tõttu küll viibib kodus igakuiselt vaid nädala, muul ajal on ta Eestist ära. Selle nädala jooksul jagame oma aega nii minu uue kodu kui ka uue silmarõõmu kodu vahel. Kui esimene kuu peale lahkukolimist oli ka minu enda jaoks keeruline harjuda uue elukorralduse, uue elukoha ja vastutusega, siis tänaseks päevaks olen ise olukorraga kohanenud ja rahulikuks muutunud. Poeg aga ilmselt veel kohanenud ei ole. Ka lasteaiakasvatajad ütlevad, et ta on varasemast elurõõmsast ja krutskeid täis poisist muutunud kinniseks ja arglikuks. Ka kodus panen ma tähele, et ta näeb ka kõige pisemaid tegevusi negatiivses valguses st kui paluda tal nt riided vahetada, siis ta juba ette teatab, et ta ei oska ja ei saa või kui teda näiteks rattaga sõitma tulla, siis teatab ta, et ei jaksa ja võib ära väsida. Ühesõnaga pea iga tegevuse puhul mõtleb ta esialgu, et ta selle asjaga hakkama ei saa kui selle peale, et jah, teen ära. Kuidas peaks sellises olukorras meie lapse isaga käituma? Kas last võib ajada segdusse see, et me mingeid asju ikka veel kolmekesi koos teeme? Mida saaksime meie lapse heaks teha või kuidas tema ja enda elu korraldada, et ta ennast võimalikult turvaliselt ja hoitult tunneks? Kas peaksime kaaluma ka nõustaja juurde minemist?Ette vastuse eest tänulik olles!
Olete püüdnud peale lahkukolimist parimal moel käituda, et hoida sõbralikke suhteid mehega, toetanud ka isa ja poja suhteid ning selgitanud pojale toimunut. See kõik ongi eelduseks, et saaksite kõik oma elus muutustega toime tulla. Ja ometi on teil põhjust muretseda poja pärast, tema muutunud käitumise ja enesetunde pärast. Võimalik, et on vaja aega, et poeg saaks leppida ning mõista muutuse lõplikkust. Lapsed tõesti loodavad kaua, et isa ja ema elaksid jälle koos. Nad võivad kujutleda ja teha oma järeldusi sellest, kui näevad isa ema koos aega veetmas, toimetamas, samuti võivad nad uskuda, et nad suudavad ise midagi selleks teha. Viimasel juhul võib sisemine pinge olla ka suurem, nad tunnetavad vastutust selle eest, et isa-ema on lahus ja selle eest, et nad jälle koos elama hakkaksid. Mida siis teie mõlemad teha saaksite? Üks viis oleks julgustada poega rääkima ja väljendama enda sees toimuvad (kasutage aktiivset kuulamist, tunnete peegeldamist). Nagu praegugi, kui ta räägib oma igatsusest, siis küllap teetegi seda. Võimalik, et tal on veel küsimusi ja ebarealistlikke ootusi, mida ta saaks väljendada ja saaksite neid koos arutada. Kui on raske leppida millegagi, siis võib kasu olla sellest, et ikka ja jälle rääkida, vahel ka samu asju, samu küsimusi esitades. Kui on põhjust arvata, et pojal on veel lootust, siis ka see võib jutuajamisel selguda ning saate taktitundeliselt seletada, et olete lahkukolimise isaga otsustanud ja nii see ka jääb. Kõige raskem võib olla pojale see, kui ta arvaks, et tema saab midagi selleks teha, et ema ja isa koos elaksid.
Võimalik, et segadust tekitab pojale ka teie uus suhe. See on aga jällegi täiskasvanute valik ja otsus ning lapsed saavad sellega toime tulla paremini, kui suured inimesed käituvad rahulikult, sõbralikult ja kindlameelselt. Just kindlustunne on see, mida poiss praegu vajab. Sellele viitavad ka tema praegused negativistlikud hoiakud, tema ebakindlus. Kui ta väljendab pessimismi, siis kuulake ta ära, olge mõistev ja uurige, mida ta vajab, mida ise välja pakub. Vahel aitab see, et aktsepteerite tema suhtumist, pessimismi ja arvamusi. Kindlasti tuleb aktsepteerida tema tundeid ning seeläbi võib ta jõuda ise muutuseni ja leppimiseni. Abivajajat, ärevat ja ebakindlat inimest ja ka last ei pruugi aidata see, et talle öeldakse, et ta ei peaks nii tundma või kui talle öelda, mida ta peaks tegema, pigem see, kui tal lastakse olla just selline nagu ta on, tunda oma tundeid ning alles seeläbi tekitab temas endas soov leida üles see, mida ise vajab ning leppida sellega, mis raske on. Teie ülesanne on teda peamiselt toetada ja mõista, olla ise tasakaalus ja turvaline. Kui siiski muretsete jätkuvalt, siis võib ju ka spetsilastiga konsulteerida.
