Mind piinab suhe, mille olen ise endale tekitanud. Kohtusime aastaid tagasi ja sobisime väga hästi. Mees ütles, et tal on juba suured lapsed, aga naisega nad koos ei ela. Meie omavaheline suhtlemine oli igapäevane ja avalik. Mingit perekondlikku läbikäimist mehe vanemate ja sugulastega toona ei toimunud ja ma ise ka ei soovinud seda-mul olid omad tegemised, samuti ei olnud ma siis huvitatud perekonna loomisest. Midagi kahtlast ka nagu eriti silma ei jäänud, sest olime palju koos. Kuni ühel päeval leidsin juhuslikult raamatu vahelt ühe dokumendi, kus mees oli oma staatuseks märkinud "abielus". See oli shokk-tuli välja, et ta siiski jagab teises linnas oma naisega ühist eluaset. Faktiliselt viibis ta seal siiski vähe ja sellest järeldan, et minu näol ei olnud otseselt tegemist lihtlabase salasuhtega. Löök oli see ikkagi, kuna ta ju valetas mulle. Mingil hetkel varsti hakkas see asi meest ennastki piinama ja me läksime lahku. Kui olin toibunud ja oma eluga proovinud edasi minna, tuli ta tagasi, kuna ei tahtvat minust mingi hinna eest ilma jääda. Ma võitlesin päris pikalt vastu, aga lõpuks ikkagi murdusin, kuna armastasin teda. Ta lubas lahutada, aga pole seda siiski siiani teinud. Ta ei ela kaksikelu, vaid pigem kardab tegelda ebameeldivustega, mis kaasnevad lahutusega ja suhtluses naisega.Ma tean isegi, miks, sest ta tunneb ennast tema ees süüdlasena.
Kuna ma ei olnud enam esimeses nooruses, sain temaga lapse, kellele ta on väga hea isa. Mind armastab ta ka, aga mind alandab ja segab kogu tema minevik.
Ma ei saanud tükk aega aru, miks tema sõbrad meisse kohati kuidagi kõveralt suhtuvad. Ilmselt siis ikka sellepärast. Ma tunnen ennast alaväärsena ja madalana.
Olen hakanud mõtlema isegi sellele, et kui midagi peaks temaga nt. juhtuma, siis tema perekond isegi ei teataks mulle. Kuidas ma peaksin minema tema juurde haiglasse ? Kuidas ma ütleksin oma lapsele, et isa enam ei tule ja sa ei näe teda kunagi? Jah, isegi sellised jaburad mõtted tulevad mulle pähe.
Isegi praegu ei toimu minu ja tema pere vahel mingit suhtlemist-ei ole ühisüritusi ega midagi, sest ma olen mitte keegi.
Mees ise ei oska seda probleemi lahendada, sest tema pere on väga kokkuhoidev ja mina sissetungija.
Ausalt, ma kahetsen siiralt, et ma lubasin ta tagasi oma ellu, mis sest, et meil on isegi aastaid hiljem suur armastus teineteise vastu. Mingis mõttes ma tunnen, et ma ei saa elada täisväärtusliku naise elu, vaid pean hiilima ja arvestama teistega. Oleme korduvalt sellel teemal rääkinud, aga jutuajamised lõpevad vaid tõdemisega, et mul on õigus. Muuta ju niikuinii midagi ei saa.
Ma ei teagi, mida ma siit ootan, aga ma ei jaksa enam.
Minu arust ei ole armukese staatus just kõige perspektiivikam. See, et ta ei ole valmis lahutama, näitab tema prioriteete, sa ei ole ega saa kunagi olema tema elus number üks ja see peaks sulle kõik ütlema. Ta ei taha end sinuga siduda lõplikult, vaid soovib niisama lihtsat ja lõbusat elu, kus pole kohustusi ega õigusi.
Viimasele. See pole päriselt tõsi. Meil on ühine elu ja tal on kohustused, nagu igal teisel pereinimesel ja ta võtab neid tõsiselt. Probleem on selles, et isegi, kui ta lahutaks, ei oleks ma number üks. Tema pere ei aktsepteeri mind-alati on nede vajaduse olulisemad, kui minu omad ja nii see jääb.
Tore. Ainult et ta on jätkuvalt abielus ja jätkuvalt mitte sinuga. See fakt on teada ka tema perele ja sugulastele. Selliselt jätkates ei teeni sa nende silmis mitte kunagi lugupidamist. See, et mees on tubli, ei muuda tegelikult mitte midagi.
Te armastate meest, teil on ühine laps, usute, et mees on kohustetundlik ja hoolib teist ja lapsest. Küsimus on aga selles, et teil on raske taluda ebamäärast staatust, mis on teile alandav. Mees mõistab teid, ei vaidlusta teie soove, kuid ei ole valmis ka olukorda muutma, st lahutama ja teiega abielluma. Saan aru nii, et veelgi rohkem kui abielu juriidiline pool, on teile häiriv just mitteaktsepteeriv suhtumine mehe lähedaste ja sõprade poolt. Väga loomulik soov, et teisse suhtutaks lugupidavalt ja omaksvõetult. Selle suhtumise kujundamisel on väga suur roll mehel, kuidas ta teisse suhtub, kuidas seda välja näitab ja teid oma partnerina kohtleb. Väga paljudele on abileu just see märk, mille kaudu suhet tunnustatakse.
Kui suur ka süütunne, mida oletate, oma ametliku naise ees see ka poleks, on ka teie tunded ju olulised, et saaksite oma suhteid tulevikku perspektiivis näha, kindlustunnet kogeda, meest usaldada. Teie ja teie mees peaksite usukuma, et olete mõlemad pühendunud teineteisele ja teete oma parima, et mõlemad end hästi tunneksite. Teie saate võtta vastutust oma vajaduste ja väärtuste väljendamisel ja teha valikuid, millega lepite ja millega mitte. Samuti ka mees, kas võtab vastutuse süütundest lähtuvalt, valib vältimise ja ei soovi tegeleda ebameeldivustega või võtab vastutuse teiega kooselu jätkamise eest ja teie suhte tuleviku eest. Soovin, et leiaksite koos ühiselt lahenduse, mis on sisemiste väärtuste ja tunnetega kooskõlas ning ei pea seadma ultimaatumeid.
Kallis Merike! Uskumatu kui sarnane on meie olukord! Loen ja imestan, nagu oleksin ise selle teema püstitanud!
Kui on huvi suhelda, siis ootan su e-kirja aadressile slsergei at hot dot ee.
Ehk on koos kergem ....
