Et pilt saaks terviklik siis alustan algusest
Olin 18 kui kohtusin oma laste isaga jäin üsna suhte alguses rasedaks ja meile sündis tütar. Juba päris alguses käis mees tööl Soomes. Kodus ainult nädalavahetusiti. Elu veeres omasoodu ja nelja aasta pärast abiellusime. Tuli ette tülisid aga alati leppisime. Elasime kord minu vanemate juures ja lõpuks tegime pesa mehe vanemate koju. Seal sündis ka meie kaua oodatud poeg. Kolm aastat läks tema meisterdamisega aega. Poja sündides soetasime päris oma kodu, kuna läbisaamine ämmaga oli kui võõraga ja kitsas oli ka. Mees ikka koguaeg Soomes tööl. Kui poiss oli 5 kuune läksin rutiinsesse sünnitusjärgsesse kontrolli kus sain šoki. Mul avastati klamüüdia. Järeldus ühene - mees petab. Ise ta mulle seda ei tunnistanud ülesse, ajas kägu jne. Sisimas ma ju teadsin tõde. Tema aga ei soovinud perest lahku minna ja tõepoolest tema käitumine muutus. Ta oli supper. Mina aga seevastu sisemiselt kannatasin ja iga hetk tema kõrval oli piin. Voodielu oli mulle sund sest tema petmine vasardas mul peas. Mehe olemusest ütleksin seda, et ta on nagu heasüdamlik julmur. Ehk päris palju oli vaimset vägivalda. Mõnitamist solvamis ja arvustamist minu suunas. Küll ma polnud piisavalt usin, paks ka pealekauba. Peale sünnitust võtsin 16 kilo alla aga ilmselgelt sellest talle oli vähe. Igatahes see aastate jooksul kogunenud pinge päädis petmisega ja ma sisimas otsustasin, et ma enam nii ei suuda ja ei taha. Nagu saatusesõrm või mis iganes ristusid mu teed mehe tuttavaga ja leidsime, et me oleme hingesugulased. Ja seda ilma naljata. Sellist klappi, mõistmist kirge ja mida kõike veel pole me enne kohanud. Minu mees kolis välja ja nüüdseks oleme elanud koos 9 kuud. Täielik harmoonia, lastega saab hästi läbi, hoiab mind, teeb tööd ja hoolitseb ka majapidamises olevate meeste asjade eest (mis enne olid minu kanda). Abikaasa mul aga solvus, oli alguses vihane siis tunnistas kõik oma patud üles( üheöö suhe, kust tõi haiguse -oli hirmus kepi isu) ja palus mu käest vabandust, et ta teab,et ta on olnud mulle halb mees. Mõistis ka Soomes töötamise mõju meie suhtele. Samas ise ma teda ei tahtnud sundida sealt lahkuma, kuna ta firmal läheb hästi ja Eestis puuduksid igasugused võimalused selliseks hüppeks. Alguses läksime suure hurraaga lahutust tegema see aga siiani tegemata kuna me kumbki väga ei taha. Oleme ka vestelnud, tema igatseb, mõtleb meile. Minul samamoodi tekivad teinekord tunded ,kus igatsen ja ikkagi laste isa jne. Samas praegune elukaaslane ideaalist ideaalsem. Ootab ainult kannatamatult lahutus ja tunnen, et see meie venitamine teeb talle haiget. Mina aga ei tea, mis teha. Mis on õige? Kas inimesed muutuvad? Samas ta räägib oma igatsusest aga ta ei tee mitte ühtegi sammu selleks, et ma tunneksin, et ta ka tõeliselt seda mõtleb. Meie lahusoleku ajal on tal erinevate naistega suhted (peab täpsemalt kolme naist) .Sõbranna lubas mulle ämbriga külma vett näkku tulla viskama kui ma peaks oma abikaasa tagasi võtma, et kuidas ma küll olen unustanud need 8 aastat, mil mu sünnipäevi unustati, emadepäeval ei toonud lapsed lilli kuna mees ei mõelnud selle peale Tundsin palju kurbust. Elu tähtsaimad hetked: pulmaööl nutsin silmad peast välja kuna mees sõimas mu näo täis, et ma tahan temaga seda ööd veeta aga tema kaua mitte nähtud vend tahab temaga viina võtta. Öö veetsin üksi. Poja sünd: kui sünnitus läbi kibeleti minema haiglast, et saaks oma võistlusautot remontida ja esimene öö kodus beebiga olin üksi. Auto ja võistlused tähtsamad. Igatahes kõike seda teise inimesega mitte arvestamist ja isekust oli palju. Kas ta muutus, kahetseb ta siis siiralt. Mingi osa minust ju tahab seda loota aga suurem osa ei taha kaotada inimest keda olen ju niikaua otsinud. Kuidas osata lugeda inimest nii, et arusaada tema kavatsustest ja kas ta on siiras?Kuidas ma saaksin lõplikultukse seljataga kinni panna ja mitte enam tagasi vaadata ja keskenduda hetkel olevale suhtele. See kahtepidi mõtlemine ajab segadusse.
Oled oma elu päris keeruliseks elanud, kuna alustasid uut suhet ilma vana lõpetamata. See, et su mees sind ise ka pettis ja oli hoolimatu, ei ole vabandus - kaks halba ei tee kokku head.
Kahtepidi mõtlemine tuleb sellest, et sul on kaks suhet korraga käsil. Mina soovitan sul armukesega suhe lõpetada, sest mees, kes on abielunaisega nõus suhtesse astuma, ei saa olla hea mees, olgu seda "hingesugulust" suhte alguses ükskõik kui palju. Petmisest alguse saanud suhte õnnestumise tõenäosus on väga väike.
Selgust suhtes oma mehega ei saa sa enne kui kolmas on pildilt kadunud (ja lõplikult, mitte nurga taga sinu abielu ebaõnnestumist oodates). Saan aru, et see on raske, kuid sul ei ole võimalik enne oma eluga edasi minna.
Kirjutad, et uus elukaaslane kellega juba 9 kuud koos elatud, on hingesugulane, ideaalne mees, toetav, abistav jne jne. abikaasa aga valetas, pettis, alandas, manipuleeris jne, ja peab hetkelgi veel 3 naist korraga, ühesõnaga, ülivõrdes halb abikaasa. nüüd aga pead otsustama kas jätta praegune ideaalne elu- ja hindgekaaslane, et võtta tagasi see julmur, nagu teda ise nimetad. Põhjus teda tagasi võtta on, et "teinekord tekivad tunded, kus igatsen" ja ta on su laste isa. kas sa siis oma praegust elukaaslast, hingesugulast ei armasta? ta on ju ideaalne, olete koos ligi aasta. Ma küll aru ei saa, kuidas saavad sul olla tunded mehe vastu, kellega juba aasta eraldi elate, kes käitus väga halvasti sinuga, ja samas pole sul ühtki tunnet praeguse elukaaslase vastu. vähemalt ei maini sa sõnagagi et oleks, va et on kirg. valiku tegemine sõltub sellest kumba sa armastad? kas siiski oma julmurist eksi, mitte praegust ideaalset partnerit? kas kirg sai otsa? loomuliklut ei saa mitte keegi sulle anda garantiid, et su eksmees on siiras ja tema kavatsused õilsad. kui võtad ta tagasi, on risk, et kõik kordub, aga hullemini veel. tõenäoliselt korduksi, va juhul kui su mees on täielikult end muutnud. aga miks peaks ta olema muutunud? kuna on armukade, et sul on uus mees? aga kui see uus mees on läinud, miks peaks ta siis oma truudust ja abivalmidust jätkama, enam ju pole põhjust pingutada.
Inimene tegeleb suurema osa ajast enesepettusega. Nii ka praegu - uus mees "hingesugulane", vana mees "nõme mees". On olemas selline termin nagu abielu ajaloo ümberkirjutamine ehk et see versioon abielust, mis sobib kõige paremini hetkeolukorra vabandamiseks - ma pidin armukese võtma, sest mul polnud teist võimalust, KUNA mu mees on nõme mees lihtsalt.
Olen nõus MB-ga, selleks et asjasse mingitki selgust tuua, pead tulema tagasi reaalsesse maailma ning jätma oma "hingesugulase" maha. Hetkel liigud sa veel selle hingesugulase lummuses ja see mõjutab sinu maailmapilti, sinu pilti endast ja oma abikaasast. Sinu abikaasa on igal juhul - olgu ta mis tahes - aste kõrgemal oma õiguste (ja ka kohustustega) armukesest. Ja tulgu mis tuleb, ta on alati väärt teist võimalust, iseasi, kas ta seda kasutab. Maha jätta saad oma abikaasa alati, abielu korda teha vist ikka ainult üks kord.
Liis, saan aru, et teil on segadus erinevate tunnete tõttu ja te ei tea, milliseid tundeid oma edasiste otsuste aluseks võtta. Teil on soov lahutada oma abielu oma laste isaga ning pühenduda uuele suhtele. Laste isa on teile truudust murdnud ja teiega ebaausalt käitunud ning see on teile palju haiget teinud. Nüüd, kui soovite lahutada, väljendab laste isa kahetsust kõige ebameeldiva pärast, mis teie abielus on olnud. Teil tekib küsimus, et äkki oleks mõistlik anda teie abielule/abikaasale uus võimalus, kuna mees on ju laste isa ja väidetavalt ta pingutaks edaspidi rohkem.
Lastega perekonnas on mehel ja naisel kaks erinevat suhete tasandit – abikaasade ja vanemate tasand. Lahutuse korral lõpetatakse suhe abikaasadena, kuid vanemate tasand jääb alles. Mees ja naine peaksid jätkama suhtlemist lapsevanematena, kuna lastel on õigus suhelda mõlema vanemaga edasi ning seetõttu tuleb vanematel teha koostööd ja jagada vastutust. On täiesti võimalik lõpetada abielusuhe ja jätkata suhtlemist vanematena, kuid see nõuab teatud teemade selgeks rääkimist, et paarisuhe oleks võimalik ära lõpetada. Vahel on hea ka lahutuse korral kasutada pereterapeudi abi, kes aitab olulistest asjadest rääkida ning selgust luua, et oleks lihtsam edasi minna.
Abikaasade/elukaaslaste suhe ja selle kvaliteet on peres eriti oluline. Hea paarisuhe loob koduse õhkkonna, milles lapsed kasvavad ning peaks pakkuma tuge kummalegi partnerile. Paarisuhtes on väga oluline emotsionaalne turvalisus, mis tähendab seda, et partnerid on teineteise poolt aktsepteeritud oma tunnete ja mõtetega nii nagu nad on. Paarisuhe peaks toetama mõlema partneri loovust ja arengut. Iga inimene väärib, et tema vajadusi ja tundeid aktsepteeritakse. Võite endalt küsida, kui paljud teie vajaduse olid abielus aktsepteeritud.
Kõige olulisem suhe peaks olema teil iseendaga. Ainult teie ise saate teada, mida te tegelikult vajate. Ja teie ise saate hoolitseda selle eest, et teie erinevad vajadused oleksid nii palju rahuldatud, kui vähegi võimalik. Te saate valida, kellega koos elate ja kellega oma elu jagate. Kas elate koos inimesega, kes teist hoolib ning kellest teie hoolite ja kellega saate elust rõõmu tunda? Lapsed vajavad seda, et nende vanemad oleksid võimalikult õnnelikud, et kodus oleks soe õhkkond ja et neil oleks võimalik mõlemat vanemat armastada. Kõige määravam ei ole lastele see, kas nende vanemad elavad koos või mitte. Seega soovitan võtta aega, et kuulata enda sisse ja aru saada, mida teie ise vajate oma elus. Kui teate, millised on teie enda vajadused, siis on lihtsam otsuseid teha ja teistele enda vajadusi väljendada.
Paarisuhtes on oluline avatus ja siirus. Teie mees lubab muutuda, kuid kirjutate, et hetkel ei ole ta ühtegi sammu selles suunas teinud. Ütlete, et tal on korraga kolm naist. Kas ta on nende kõigiga aus ja siiras? Kas te vajate, et teie mees oleks teiega aus ja siiras? Küsite, et kuidas aru saada, kas tema kavatsused on siirad. Mina arvan, et tuleb vaadata, kas tema tegudes peegelduvad tema kavatsused.
Kui tahate oma mõtetes ja tunnetes selguse loomisel veel kellegi abi, siis soovitan pöörduda pereterapeudi poole. Sobiva terapeudi võite leida siit: http://www.pereterapeudid.ee/
Tundsin palju kurbust. Elu tähtsaimad hetked: pulmaööl nutsin silmad peast välja kuna mees sõimas mu näo täis, et ma tahan temaga seda ööd veeta aga tema kaua mitte nähtud vend tahab temaga viina võtta. Öö veetsin üksi. Poja sünd: kui sünnitus läbi kibeleti minema haiglast, et saaks oma võistlusautot remontida ja esimene öö kodus beebiga olin üksi. Auto ja võistlused tähtsamad. Igatahes kõike seda teise inimesega mitte arvestamist ja isekust oli palju. Kas ta muutus, kahetseb ta siis siiralt. Mingi osa minust ju tahab seda loota aga suurem osa ei taha kaotada inimest keda olen ju niikaua otsinud. Kuidas osata lugeda inimest nii, et arusaada tema kavatsustest ja kas ta on siiras?Kuidas ma saaksin lõplikultukse seljataga kinni panna ja mitte enam tagasi vaadata ja keskenduda hetkel olevale suhtele. See kahtepidi mõtlemine ajab segadusse.