tere!olen 3.a.naine.Olen oma mehega olnud koos ligi 3.aastat.Nüüd on aga mõistus otsas.....olen hetkel veel töötu,ka mu mehel polnud tööd,kuid siis juhtus nii,et talle pakuti tööd eramajaehitusel.ja siis see kõik algas-muud enamei kuule,et kuidas ta seal ikka süüa saab,nagu tipprestoranis,et kõik teevad tööd kella 04.-st hommikul kuni 21.30-ni õhtul,mitte ei maga"hambad laiali"nagu mina.Ning üldse,on seal kõik nii,nagu siin ei ole.Nagu sellest veel vähe oleks-käisime koos mehega ja tema endise üllemusega eestit avastamas:kogu päev kukkus välja niii,nagu ta kukkus,ehk siis:mapidin olema hull,idioot jne,ma ei pidanud absoluutselt süüa teha oskama,ta jäääb nälga,ma ei pidanud oskama ka botaseid jalga valida-mingid "kaunad"panen jalga.Ning siis veel autos ka,ta pidi oma ülemusele laulma,et ma olen ikka loll,saamatu ,ning lootusetu juhtum-seda kõike ta räägib ka seal,kus ta hetkel töötab.Kas pole see lihtsalt mõistuse vastane?Kõige kroooniks on aga see,me magame ju 1iinimese voodis,kuna 2inimese voodi jaoks pole ei ruumi ega raha.Tulemus on see,et õhku ei ole,kummalgi on oma tekk(1 on kahele kitsas,1 lai,teine tekk on 1inimese oma)ruumi ei ole,lisaks puudub mul võimalus,hoida jalga õiges asendis(eelmine aasta väänasin jala välja,ta ei saa sellest aru)ning siis see algab-ma ei lase tal magada,ma ei pidanud oskama üldse magada jne.Krooni tipuks on see,et ta igaühele,kes viitsib kuulata,laulab,et tema peab kodus kõike tegema-mina siis ei tee nagu midagi...Ka munadepüha läks aia taha:kingid mulle mingit nänni,kas sa lasteaeda ei taha minna,keegi pole mulle kunagi munadepühi soovinud jne.Ma olin nii pettunud,ning lausa nutsin vihast.see peale tuli kommentaar-oled nagu väike laps,millal sa suureks saad?kas keegi oskab nõu anda??
Ma soovitaks alustada iseenesesse vaatamisest - miks sa üldse temaga koos oled? Kas te olete abielus ja on teil lapsi? Mis põhjusel sa sellise olukorra siiamaani välja oled kannatanud?
Mul ei ole muud nõu anda, kui et alustada iseenda muutmist - sinusse saab suhtuda ainult nii halvasti kui palju sa ise lased. Teiste inimeste üle meil kontroll puudub. Kui su mees käitub sinuga tõesti nii halvasti nagu sa kirjeldad, siis minu hinnangul tuleks selline suhe lõpetada nii kiiresti kui võimalik.
Kas sul on tegemist ka füüsilise vägivallaga või sellega ähvardamisega? Ahistavast suhtest väljumine ei ole kindlasti kerge, kuid sa saad ennast ette valmistada.
Mõned materjalid, mis ma leidsin (internetist leiad väga palju infot nii ahistava suhte äratundmiseks kui sellest väljumiseks):
1) Ära räägi oma kaaslasele, et plaanid suhet lõpetada.
2) Alusta raha kõrvalepanemisest kontole, millele temal puudub ligipääs. Planeeri hoolikalt, et sul oleks pärast lahkumist raha kõikide võimalike elamiskulude katmiseks.
3) Hoia kõik oma dokumendid (pass, IDkaart, pangakaardid) kohas, kuhu tal ei ole ligipääsu.
4) Räägi oma perekonnaga, et plaanid ahistavast suhtest lahkuda ja palu võimalust elada mõnda aega nende juures. Kui see ei ole võimalik, planeeri kontakteeruda naiste varjupaigaga.
5) Kui sul on olnud tegemist füüsilise vägivallaga ja sul on võimalik tõendada, et sinu elu või tervis on ohus, on võimalik taotleda lähenemiskeeld.
6) Pärast lahkumist ei tohi mitte mingil juhul ahistajaga kontakteeruda või anda talle oma kontaktandmed või andmed oma uue asukoha kohta.
7) Kui vajad ametlikku lahutust, kontakteeru kindlasti juristiga.
Peaksite ehk järele mõtlema, mida oma elult ja suhtelt soovite. Ei ole kindlaid reegleid, mil moel üks suhe välja nägema peaks - ainuke tingimus on, et mõlemale sobib ja mõlemad on rahul. Teie kiri kirjeldab teie rahulolematust. Kuna te ei ole suhet lõpetanud, siis kindlasti on ka asjaolusid, mis teid selles hoiavad. Võiksite vestelda mehega sellest, mida teie suhtelt ootate, mida vajate ja eeldate, samas peaksite ka kuulama, mida mees sellest kõigest arvab, mida tema tahab ja ootab. Kui ootused ja vajadused on liialt erinevad, on ilmselt mõistlik mõelda lahkumineku peale. Kindlasti ei ole vaja oma elust teha mõttetute kannatuste jada.
