Enam ei jaksa. Olen iseendale juba nii vastik, et ei taha peeglissegi vaadata.
Karjun kõigi ja kõige peale.
Alustaks algusest. Kodus kasvamas neli last, kaks teismelist ja kaks pisikest.Mees käib välismaal tööl.Tunnen, et mulle üldse ei sobi see, et ta seal peab käima. Olen närviline,väsinud ja vaevab üksindustunne. See üksindustunne ajab mind nii endast välja, et ma võin tunde uluda.Kõik tundub nii ülekohtune.
Vaatamata sellele, et mees välismaal käib, elame ikkagi peost-suhu ja vähemgi veel.
Muidugi ma mõistusega saan aru, et on olemas hullemas olukorras inimesi, et oleme terved ja meil on kodu,lapsed ja oleme olemas teineteisel,aga sel hetkel, kui mees peab jälle kodust ära minema, tunnen, et lähen lõhki, valust.
Ma väga igatsen teda ja samas, kui ta kodus on olen ma pahur, kuri ja vihane. Kõik mida ta teeb või ütleb ajab mind närvi.Kuigi ta väga pingutab ja on ülimalt hoolitsev.Tunnen, et olen reedetud, et ta jätab mind maha ja nii 48x aastas.
Ma ei oska enam olla rõõmus ja õnnelik. Ma kardan igat hetke, et ta jälle läheb ja ma olen jälle üksinda.
Meie perest on saamas üks kisav õuduste perekond, kus ei taha olla ükski laps.
Olen mõelnud ka psühholoogide peale, aga puudub rahaline võimalus.
Ma südamest soovin olla hea ema, abikaasa ja sõber.Välja kukub aga vinguv, vigisev, pahur ja õnnetu keskeas naine.
Ma ei oska enam mõelda positiivseid mõtteid olen hirmul ja ei saa enam ise hakkama.
See on tõesti väga keeruline olukord, ja te vajate kindlasti abi. Kas olete mehele rääkinud, kuidas ennast tunnete? Kas olete rääkinud, mida vajate? Igas suhtes on hädavajalik öelda välja, mida mina mõtlen, tunnen, vajan, eeldan ning lasta sama teha ka teisel. Just tundlikkus teise vajaduste vastu loob võimaluse vastastikkuseks mõistmiseks. Mitte kunagi ei maksa jääda lootma sellele, et teine minust ehk niigi aru saab või mind sõnadeta mõistab. Asjad mis ühele inimesele tunduvad iseenesest mõistetavaid, ei pruugi olla seda sama teisele. Seetõttu tuleb rääkida, rääkida... ja kuulata, kuulata... Ja ka sellest ei piisa. Rääkida ja kuulata tuleks seni, kuni jõutakse kokkulepeteni, mis mõlemat rahuldaks.
Mida saaks mees teha, et teil oleks kergem? Mida saate teie ise teha enda heaks? Kuidas on lood toetava võrgustikuga teie ümber? Vanaemad? Tädid? Sõbrannad? Keegi peaks kindlasti olema, kellele saaksite toetuda sel ajal, mil mees on ära. Tihti ei julge me küsida abi, ja jätame end hätta. Ent kui palju kordi suuremaks peaks minema teie häda, et oleksite valmis toetust otsima? Usun küll, et peaksite seda tegema kohe.
Igas suhetes loob tasakaalu see, kui kumbki tunneb, et annab palju – aga ka saab palju. Kui see tasakaal paigast nihkub, tekib rahulolematus, tulevad tülid ja konfliktid. Teie pingutate kodus, mees pingutab välismaal tööd tehes. Kummalgi on oma õigus, kumbkiolete omal moel hädas. Hädavajalik on see olukord rääkida omavahel nii selgeks kui võimalik ja teha kokkulepped, mis oleksid esialgu kasvõi natukegi leevendavad. See pinge, mida te kirjeldate, on ohtlik teile ja teie lastele, suhtele.
Mõistagi on olukorras, kus pingeid on kuhjunud, väga raske ise selle olukorra reguleerimisega toime tulla. Asjatundja juuresolek ja suunamine oleksid ses olukorras kindlasti vajalikud. Ent kui see pole võimalik, on võimalik siiski püüda asjaga ise tegelda, andes abikaasale selge sõnumi, kui väga te vajate toetust, kui üksinda ennast tunnete. Parem on püüda vestelda siis, kui mõlemad olete rahulikud, ja hea oleks ka, kui eelnevalt oma peas paika panete, mida tahate öelda: millest tunnete kõige suuremat puudust, mis teis kõige enam häirib, milles näete väljapääsu, lahendusi.
On arusaadav, et mehe äraolekul kogunenud pahameel, ärritus ja pinge otsivad väljapääsu just siis, kui mees on kodus, sest tahate viia meheni sõnumi, kui raske teil on olnud, soovite, et mees seda mõistaks. Ehk oleks võimalik valida kummalegi säästvam viis mitte olla pahur, kuri ja vihane, vaid rääkida mehele sellest, mida olete tundnud selle aja jooksul, mil mees ära oli. Selle endast välja saanud, oleks ehk ka võimalik nautida mehe hoolitsust. Praegu jätate end mõlemast ilma: nii oma tunnete väljendamisest, mis maandaks emotsionaalset pinget, kui ka hellitustest, mida nii igatsete. Tasakaalu tagasi aitab parem ja selgem seismine oma vajaduste eest.
Kui masendus ja lootusetus kestavad, oleks ehk hea pöörduda perearsti poole. Tegu võib ju olla ka depressiooniga, ja sel juhul peaksite saama ravi.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
