Tere! Minul on probleem endaga ja oma eluga hakkama saamisega. Olen pärit natuke keerulisest perekonnast ning seetõttu olen niigi ebastabiilne inimene ning tean, et abikaasal on minuga raske, aga oleme läbi raskuste hakkama saanud. Kahtlustan endal juba pikemat aega depressiooni, kuid ei julge sellest mitte kellegagi rääkida, kuna arvan, et mehele jt võiks tunduda see nn lihtsama tee valimine (ei saa endaga hakkama - depressioon, kuigi tegelikult võiks ennast kokku võtta ja edasi minna). Tegelesin praegu onlines testide tegemisega, ning nende järgi võib mul olla keskmise sügavusega depressioon ning ka ärevusetest arvas, et peaksin abi otsima.
Probleem on hetkel süvenenud tööotsingute tõttu. Olen otsinud tööd üle poole aasta. Eelmine töö oli mulle vaimselt üle jõu. Ärevusehood hakkasidki sellest pihta. Tundsin mingist hetkest alates, et ei suuda seda enam teha, samas ei suutnud sellest ka mehele rääkida. Kõige suuremaks probleemiks kujunes minu jaoks telefon. Ma ei oska seda seletada, aga see tekitas minus midagi paanikahoo lähedast, kui telefon helises. Klomp tuli kurku ja värisevate kätega vaatasin, kes helistab. Kartsin justkui oma tööd teha... Seoses sellega otsustasin ka ameti jaanuarikuus maha panna, kuna käesolevaks kevadeks pidin ma seda nagunii tegema.
Siit tuli kõige suurem konflikt mehega. Ma ju ei suutnud seda talle selgitada, ma ei ole seda siiani teinud. Meil on rahaliselt niigi väga raske ning mina isekalt otsustan järsku mitte tööd teha. Olin muidugi ka aktiivselt tööd otsinud, kuid see ei andnud tulemusi. Kuna minu vaimne seisund on nagu ta on, siis proovisin kandideerida kohtadele, mis mulle tõesti meeldiksid. Arvasin, et saaksin siis ennast lõpuks jalule. Praeguseks olen latti alla lasknud, nüüd on juba olulisem, et mingigi sissetulek saaks olema. Kuid peale mitut tagasilööki olen endasse igasuguse usu kaotanud. Mees tunneb pidevalt muret, mis mul viga on, aga mina korrutan, et ei ole midagi. Olen siiski proovinud talle paar korda ääriveeri oma muret selgitada, kuid tema seisukoht on - kui on raske, siis tuleb hakkama saada. Kui on vaja tööd teha, siis tuleb seda teha, ükskõik kui vastumeelne see ka ei ole.
Kõige suurem konflikt on meie vahel just sellest, et mina ei teeni ja tema teeb väga palju tööd. Ühe riiu käigus ütles ta mulle põhimõtteliselt sõna-sõnalt, et ma olen praegu mittekeegi, ma ei tohiks mitte millegi peale preagu kobiseda, kuna mina ei teeni raha ning temal ja lastel polekski vahet, kas ma olen neil olemas või ei ole. Sest ma ju ei teeni raha, ma vaid kulutan seda. Järgmisel hommikul maharahunenuna ta muidugi vabandas ning oli üle pika aja väga heas tujus, kuna oli saanud suured asjad endast välja öelda. Ja tegelikult on ta väga hea mees, ma austan teda väga sellepärast, kes ta on. Reeglina me ka räägime palju ning kõigest. Lihtsalt, ajad on rasked. Kui elame ainult tema sissetulekust, siis jääme iga kuu aina suuremasse miinusesse.
Ja nüüd ma siin olen... Olen siiani arvanud, et ma olen üle keskise tark naisterahavas, lahtise peaga ning ideid täis. Kuna aga siiani tööd leidnud ei ole ning isegi peale tööintervjuusid keegi mind tahtnud ei ole, siis on eneseusk täiesti kadunud. Kui enne ma otsisin töö entusiasmiga, siis nüüd ma kardan. Kardan, et ma ei saa hakkama ning valin töö, mis mulle jällegi ei sobi. Eriti praegu, kus ma nii emotsionaalne ja habras olen... kudias ma tõestan ennast täiesti uues firmas ning võhivõõraste inimeste ees?
Tegelikult olen ma praegugi kindel, et ma siit abi ei saa. Mul ei olegi siin ju kirjas põhimõtteliselt ühtegi konkreetset küsimust, lihtalt üks pikk nutulaul. Sooviksin väga kellegagi sellest isiklikult rääkida, tahaks justkui treenerit, kes mind ellu tagasi aitaks, aga... pole julgust ega ka raha. Aga vähemalt sain ennast natuke tühjaks rääkida, tegin seda ju siiski esimest korda. Ja ehk saaksin paar nõuannet, kuidas need killus kokku korjata ning ikkagi elama hakata.
Mul siiski üks konkreetne nõuanne on. Rääkida abikaasale oma probleemidest. Selleks ju elukaaslane ongi, et rasketel hetkedel toetada? Aga kuidas ta saaks seda teha, kui sa hoiad tema eest tegelikku olukorda saladuses?
Olete sattunud depressiooni nõiaringi – alanenud meeleolu, negatiivse märkamist, huvipuudust, madalat eneseusku süvendavad tulutult lõppenud tööotsingud ning hirm abikaasa reageeringu ees. Saan aru, et olete täiesti üksi oma murega ning vajate väga kellegi tuge. See on väga mõistlik soov, sest iga mure tundub väiksem, kui on keegi, kellega seda jagada. Nõustaja pakub lisaks veel ka süsteemset lähenemist ning toetust depressioonist ja paanikahoogudest vabanemise protsessis. Töö leidmine toidab ilmselt oluliselt teie eneseusku, kuid kui te põhjustega ei tegele võib ka uus töö liiga raskeks osutuda. Kindlasti on võimalik saada ka Haigekassa poolt rahastatud psühholoogilist abi (kui teaksin, millises Eestimaa piirkonnas elate, saaksin anda mõned soovitused), kuid arvestada tuleb pikkade järjekordadega. Kiirem tee on alustada ise enda abistamisega raamatute toel. Soovitan Arline Curtiss`e raamatut „Depressioonist vabaks“ ning Mia Törnblom`i „Enesehinnang!“. Sealt leiate vajalikku infot, julgustust ning konkreetseid abistavaid harjutusi. Iseseisev enda aitamine nõuab püsivust ja järjekindlust – hea kui leiaksite siiski mõne sõbra, kellele olete valmis oma murest rääkima ning kes oleks valmis teile tugiisikuks olema.
Ma ei tea küll täpselt teie tausta, kuid soovitan samuti oma mure ausalt abikaasale ära rääkida. Tal on teid ju põhjusega raske mõista! Tema suhtumine – kui on raske, tuleb hakkama saada – võib teid hoopis aidata ja hoida paranemise teel. Oluline on anda endale aru ning selgitada ka abikaasale, et alustada tuleb oma vaimse seisundi tasakaalustamisest, mis soodustab hakkamasaamist kõigis muudes elu valdkondades.
Teie kirjast jääb mulje, et ka teie mees on tugeva pinge all ning vajab oma mõtetest ja tunnetest rääkimist. Te saate olla talle toeks sõnastades selle, millises raskes olukorras tema on ning mida ta tunda võib. Kui ta suudab oma murest rääkida ja toetust kogeda, siis on ta altim kuulama ja mõistma ka teid. Soovin teile pealehakkamist ja järjekindlust ning usku, et alati on lootust!
Suur suur aitäh vastuste eest! Tänane hommik on juba ilusam. Eile õhtul oli mees ka väga heas tujus ning väga meeldivalt pressis mind rääkima. Kui alguses vastu puiklesin, siis ütles, et räägi ikka, kellele siis veel, kui mitte mulle. Oh, see oli väga kergendav. Me küll rääkisime vaid pinnapealselt ja vähe, kuid vähemalt ma tean, et nüüd ka tema teab ning kui vaja, siis võin jälle tema poole pöörduda.
Maarika, olen Teie vastust täna juba vähemalt 10x lugenud, ning iga kord hakkab kergem. Olen praegu väga positiivses meeleolus ning proovin kõigest jõust ka selliseks jääda. Sest eks neid positiivseid hommikuid ole tihtipeale, aga kuidagi langen ikka musta auku tagasi.
Triin, suur aitäh ka Teile! Olen ise mõelnud, et selline töökoht sobiks mulle ideaalselt, kuid Saue asub meist kahjuks liiga kaugel (olen Ida-Harjus).
Suur aitäh Teile kõigile veelkord! Olen muidugi endiselt avatud kõigile nõuannetele ning loodan, et kui meel jälle mustaks läheb, siis võin siit taas abi otsida.
