Kuidas jõuda endas selgusele, mida ma elult tahan?
Olen hetkel olukorras, kus mehega u 10 aastat koos oldud. 1,5 aastane laps.
Suhte jooksul on olnud 2 suuremat kriisi (petsin meest, rääkisin mehele, mees andestas). Esimesel korral tahtsin tõesti lahku minna, tunded mehe vastu olid jahenenud, kuid mees manipuleeris minuga selliselt, et ei julenud(lubas ennast ära tappa, teades tema hingeelu, lapsepõlve, arvasin tõsimeeli, et ta räägib tõtt). Lisaks sain lähituttavalt nõu, et parem on elada elu, kus sind armastatakse, et on hea ja turvaline tunne. Teisel kriisi korral oleks ka peaaegu lahku läinud, kuid meil oli just unelmate kodu valmis saanud ja ma lihtsalt ei suutnud seda sammu astuda, et kõik see vaev mis nähtud maha visata. Nagu ikka, lubasin ennast parandada.
Aga küürakat parandab ainult haud. Praegu olen jälle olukorras, kus elutahe on kadunud. Ma ei tahaks olla selline inimene, kes oma meest koguaeg petab. Armastan oma meest kui sõpra, kuid olles 30ne tahan tunda veel elus seda kirega armastust. Jah tean, et aja jooksul ei saa tunded samaks jääda, mis suhte alguses. Kuid see ei ole ka kooselu, kui ei suudeta ainult oma mehele elada.
Mul tahab see tõsiasi, et ma nii rumal olin ja lapse temaga sain(uskudes, et see muudab mind paremuse poole), hinge seest ära närida. Olen ennast hulluks mõtlemas, mida teha. Lihtne pole, kuna mees on tegelikult ideaalne mees( ei joo, ei käi väljas, ütleb, et armastab mind ikka, ühtegi suuremat viga ei oskaski tuua). Kuidas saada ära rikkuda oma mehe ja lapse elu. Ja äkki ka enda oma, uskudes, et lahku minna on õige valik.
Lisaks olen praegu jube ebastabiilse mõtlemisega, üks päev tahan üht ja teisel teist. Üks päev tahaks ära surra, teine päev jälle ei tundu asi nii hull. Samas tean, et kui selle kriisi endas üle elan, olen paari aasta pärast täpselt samas olukorras, kui mitte hullemas...
Mehele olen hiljuti rääkinud, et ma ei ole oma eluga rahul, et ei ole õnnelik, et meil ei ole kõik korras. Mõlemal korral ei ole ta suht midagi selle kohta öelnud, küsib, et mis siis teha? Ta nagu ignoreeriks olukorda, teda rahuldab selline mugav elu, tema on rahul.
Praegu on tunne, et ükskõik, mida ma ka ei otsustaks lõppkokkuvõtteks, ei suudaks vist elu seeski õnnelik olla. Ja isegi kui kõigile inimestele ei ole määratud olema õnnelik, siis kuidas sellega leppida ja leida mingi kesktee, et edasi üldse elada?
See on tõesti üldlevinud arvamus, et aja jooksul ei saa tunded samaks jääda, mis suhte alguses. On siiski üksikuid nõustajaid, kes sellele vastu vaidlevad ning pakuvad plaani tunnete hoidmiseks või nende (taas)tekitamiseks.
Kirjutad, et teie suhtes on olnud truudusetust - see teeb olukorra palju keerulisemaks, kuid siiski lahendatavaks. Pärast truudusetust on suhte taastumiseks vaja täita üks oluline eeldus - kõik kontaktid armukesega tuleb lõpetada, vajadusel vahetada töö- või elukohta. Kui seda ei suudeta teha, jääb su kaasa vimm sinu vastu kindlasti püsima olgugi, et oled sõnades väidetakse andestavat. Isegi parimal juhul võtab andestuseni jõudmine aega vähemalt kaks aastat.
Ma usun, et ma tean, mida sa elult tahad. Armastada oma lapse isa. Sa saad selleks ise väga palju teha, kuid enne tuleb lõpetada lahenduste otsimine afääridest ja petmisest.
Tundub, et sa tahad armastada oma meest ja elada temaga ning lapsega koos õnnelikku pereelu. Kuid miski takistab ja kisub teiste meeste poole. See teeb haiget ja röövib eluisu.
Lahendust peaksitegi hakkama otsima iseenda seest. Mis on see miski, mis jääb teie suhtes vajaka? Saan aru, et mees on valmis panustama, kuid ta ei saa aru, mida ta peab tegema, mida temalt oodatakse. Teie olete iseenda suhtes kõige parem ekspert ja peate välja selgitama, millest puudust tunnete. Õnn ei ole miski, mida meile kulbiga väljaspoolt antakse. Õnn lähtub inimese sisemusest, lähtub tema otsusest olla õnnelik. Kaaslane võib kasvõi naba paigast pingutada, et pakkuda oma maailmast lähtuvalt seda, mis peaks teise õnnelikuks tegema, kuid tema maailm ei pruugi ühtida minu omaga. Ning ma ei saa isegi aru, et ta pingutab minu õnne nimel. Kuid kui ma teadvustan endale, mida ma naudin, millal ennast hästi tunnen, siis saan seda ise enda ellu rohkem tuua ja ka teistele sellest teada anda, et neil oleks võimalus minu õnnelik -olemisele kaasa aidata. Sama kehtib teise pooluse kohta: mis mind häirib, närvi ajab, paneb ennast halvasti tundma jne. Seda saan siis vältida, teha ise asju teistmoodi ja samuti teistele öelda ning nende kaasabile loota.
Mina usun siiralt, et igaühel on võimalus olla õnnelik. Tihti rikume ise oma võimaluse sellega, et püüame pidevalt nö. „sinilindu“. Võrdleme ennast teistega ja alati leidub keegi, kellel on rohkem armastust, raha, sõpru jne. Tulusam on keskenduda iseenda tundmaõppimisele, katsetada ja proovida. Analüüsige neid väikseid igapäevaseid olukordi, mil end halvasti tunnete. Vaadake just sel hetkel enda sisse. Mis tunne teid valdab? On see ärritus, pettumus, ükskõiksus vms. Vaadake sügavamale: mis seda tunnet põhjustab? Küsige endalt mitu korda järjest „miks?“, „mida see minu kohta räägib?“, „mida see tähendab?“. Jagage oma avastusi mehega ning mõelge koos, mida saate oma elus muuta, et teie vajadused oleksid paremini rahuldatud. See tee ei saa olema kerge, kuid on kindlasti väärt proovimist.
Kui otsustate uue suhte kasuks, siis on oht, et teie rahulolematus tuleb teiega kaasa. Armumise ajajärgul on kõik väga hästi, kuid ühel hetkel, kui saabub argipäev, võite end leida tuttavas olukorras. Seega, millise otsuse te ka teete, töö iseendaga oma õnne nimel on möödapääsmatu. Jõudu ja lootust teile!
