Tere, minul on selline olukord. Olen mehega vabaabielus juba 10 aastat. 4 aastat tagasi sündis meil poeg. Nüüd, kui poeg on 4-aastane, tahaksin mina minna tööle ja lapse panna lasteaeda. Aga mees on sellele 100 protsenti vastu. Tema arvates peab mees raha teenima ja naine kodus istuma ja lapsi kasvatama ja kodu eest hoolitsema.
Mina niimoodi elada ei taha, veel enam, kui meil elab ka mehe ema, kellega mul suhted eriti roosilised pole. Olen mehega tuhat korda sellel teemal tülitsenud ja ta jääb ikka kategooriliselt oma seisukoha juurde. Olen juba meeleheitel.
Olen neelanud kaks kuud antidepressante. Nüüd viisin mehe teadmata lasteaeda avalduse. Ja mees oli väga vihane mu peale. Palun andke mulle nõu - kuidas panna mehele aru pähe, et naisel on vaja ka areneda, mitte kodus hallitada. Ma ütlen ausalt, ma olen 28 ja juuksed on juba halliks läinud. Palun aidakse mind.
Tere! Kümme aastat kooselu on küllalt pikk aeg, et teineteist tundma õppida. Seega peaks teil mõlemal olema piisav ülevaade kummagi eluvaadetest, hoiakutest, põhimõtetest. Koos elamise jooksul loksuvad enamasti paika kooselu reeglid. Isegi kui nendest otseselt ei räägita, kehtivad need n-ö vaikimisi.
Kirja põhjal saan aru, et seni kehtiski kokkulepe, mille kohaselt teie hoolitsesite kodu ja lapse eest, mees aga käis tööl ja teenis raha. Nüüd tahate teie selles rutiinis muutust, mees aga ei näe vajadust ja mõistagi toob see arvamuste kokkupõrge kaasa pingeolukorra. Muutustega kaasneb ikka pinge.
Teie olukorra keerukus ongi selles, et mees soovib jääda vanade reeglite ja põhimõtete juurde, teie aga soovite uusi. Probleemid ei möödu kunagi niisama, iseenesest aja jooksul. Neist tuleb rääkida, üheskoos lahendusi otsida. Ei ole mõtet tuhat korda sama asja pärast teineteise kallal saagida.
Vägisi ei saa kellelegi aru pähe panna. Küll aga võib abi olla teineteise kuulamisest. Püüelge selle poole, et saaksite teha mõned rahulikud ja konstruktiivsed jutuajamised, kus kummalgi oleks võimalik oma seisukohti selgitada, ilma et teine omadega kohe vahele süstib.
Kõige parem on püüda vestelda siis, kui mõlemad olete rahulikud, ja hea oleks ka, kui eelnevalt oma peas paika panete, mida tahate öelda. Näiteks võiksite mõelda järgmistele küsimustele. Miks teie soovite tööle minna? Millised on selle sammu plussid? Aga miinused? Mis juhtub, kui te tööle ei lähe? Millised on võimalikud arengud teie kooselus, kui lähete tööle? Kuidas näeb mees samu asju? Millised hirmud on mehel seoses teie tööleminekuga? Kuidas oleks võimalik neid maandada või kõrvaldada? Millised on teie vajadused? Millised mehe omad? Milline on teie ühine vajadus?
Püüdke probleemile läheneda mitte lahenduste kaudu, vaid vajaduste kaudu, nii on suurem võimalus saada kokkulepe, mis mõlemale sobib. Kooselu on sarnane meeskonnatöö põhimõtetega – igaüks annab oma panuse ühise heaolu heaks. Suhetes loob tasakaalu see, kui kumbki tunneb, et annab palju – aga ka saab palju. Kui see tasakaal paigast nihkub, tekib rahulolematus ja konfliktid.
Igaüks elab oma naha sees, teab oma tundeid ja mõtteid. Teise tunded ja mõtted saame teada ainult teist kuulates. Igas suhtes on hädavajalik öelda välja, mida mina mõtlen, tunnen, soovin ja vajan, eeldan ning lasta sama teha ka teisel. Just tundlikkus teise vajaduste suhtes loob läheduse inimeste vahele.
Mitte kunagi ei maksa jääda lootma, et teine mu mõtteid loeb. Mis ühele iseenesestmõistetav, ei pruugi seda olla teisele. Seetõttu tuleb rääkida, rääkida... ja kuulata, kuulata... Ja ka sellest ei piisa. Rääkida ja kuulata tuleks seni, kuni jõutakse kokkulepeteni. See võiks olla üldisem käitumispõhimõte kõigi erimeelsuste lahendamisel.
Soovin teile rahulikke ja vastastikku mõistvaid jutuajamisi koos mehega!
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
