Oma elukaaslasega oleme koos olnud juba piisavalt kaua aega, et planeerida meie ellu ka laps. Oleme mõlemad 24, varsti 25 ja tundus õige aeg. Peale poolt aastat üritamist olengi praegu 10. nädalat rase ja täiesti paanikas. Üldiselt räägin talle kõigest, ka nendest asjadest, mis teda kurvastada võivad aga tean, et ta kuulab ja lohutab kõige paremini. Praegu aga.. ei julge. Tunnen hirmu, et kuidas me hakkama saama? Tunnen hirmu, et äkki me lähme lahku? Tean. Mindakse lahku ka 10 aastat abielus olduna ja kauemgi aga äkki just nüüd, kui peaks olema kõige õnnelikum aeg, lähme lahku. Tema poolt ei ole ühtegi sellist muremõtet tulnud - kui olen küsinud, on ta alati vastanud, et tema arust saame me ilusti hakkama, kõik on korras. Otsime praegu ka uut korterit, kohe on kevad ja ma peaksin ju olema rõõmus. Aga äkki tundun ma lihtsalt endale ju NII NOOR! Mul on ülikooli viimane aasta alles ees, ma ei saa nüüd enda kursusega lõpetada. Temal on plaan ka uuesti ülikooli minna aga millal? Pealegi näen viimased paar nädalat juba iga öö unes enda endist kaaslast, kellega elasime koos väga palju rasket üle, alustades tema lähedaste surmadest, enesetapu katsetest, sõjaväest, majanduslikest raskustest jne. Oleme praeguseks enamvähem tere-sõbrad, vahel helistame ja räägime ka niisama aga nüüd näen teda unes ja tunne on selline, et äkki tegime kunagi valesti, kui lahku läksime. Magada ei ole saanud juba mitmed ööd, kellelegi rääkida oma mõtetest ei julge. Sõbrannadele, perele kinnitan, et kõik on korras ja olen õnnelik. Kui esimest korda ultahelis käisime, ei tekkinud mul mingit emotsiooni. Lamasin seal pea tühjust täis. Kas selline inimene peaks siis emaks saama? Selline, kes ei tunne midagi oma last esimest korda nähes?
Oleme mõlemad muidu korralikud Eesti inimesed, rahaliselt saame kõigega ilusti hakkama, mu elukaaslane on nii toetav, et sellel pole ei otsa ega äärt, räägime kahekesi kõigest - näiteks pole meil kodus telekat, sest tundsime, et see võtttis liiga palju meie aega ära. Ühtäkki näen, et on reede ja ma ei saa sõbrannadega õhtust sööma minna, sest pea kõik toidud ajavad mul südame pahaks. Armastan häid restorane, head veini, teatrit ja muusikat..
Oma mõistuse tagasopis tean küll, et laps ei tähenda, et elu on läbi aga äkki on selleks kõigeks liiga vara? Ja miks tunnen end, kui kohutavalt halb inimene, kes on eluteelt eksinud? Mõistus ütleb küll, et peaksin rahunema ja kõik saab korda aga süda? Süda ju mõistusele ei allu ja räägib teist keelt.
Vähemalt sain tühjaks räägitud end. Aitäh.
Lapseootus võib kõikide rõõmsate tunnete kõrval tekitada mõistagi ka muret. Ka väike inimesehakatis teie sees võib olla väga rõõmus - ootasite teda ju väga, tahtsite, et ta tuleks, ja nüüd ta ongi olemas ja üsna pea valmis tulema ilmale. Olla väga oodatud - see on hea algus elule. Kindlasti olete kogenud ka rohkesti õnnehetki: sõprade ja pere õnnesoovid, elukaaslase tänu ja rõõm, see kõik on kindlasti olnud ja ei maksa seda kõrvale heita. Eriti nüüd, kus teie pead täidavad muremõtted ja hinges on palju kahtlusi. Raskel ajal on ikka mõistlik tuge ja helgust noppida neist hetkedest, mil olite rahulik ja õnnelik.
Lapse sünd on kõige rõõmsa kõrval loomulikult ka suur vastutus, väga suur muutus teie ja teie elukaaslase elus. Seega pole sugugi imelik muretseda sellepärast, kas tulete ikka kõigega toime, kas lähisuhe elukaaslasega peab muutustepingele vastu, kas saate ikka koolid lõpetatud jne. Kindlasti on oma osa ka rasedusega kaasneval hormonaalse tasakaalu muutusel - teie füüsis ja psüühika reageerimisviis pingele on selline. Naised on erinevad ja eri moodi reageerivad nad ka rasedusele.
Kuid kindlasti saate midagi teha, et tunda ennast paremini. Praegu hoiab pinget alal see, et te enda mõtetest kellelegi rääkida ei julge. Kui inimesel on mure ja ta hoiab seda enda sees, siis seda võib võrrelda katlaga, mille kõik ventiilid on kinni keeratud - see on plahvatusohtlik olukord. Kohe kui saate rääkida, pinge alaneb. Kirjeldate suhet oma elukaaslasega kui head ja turvalist, kus olete seni saanud kõike jagada. See on väga suur väärtus. Kui suhe on hoidev ja turvaline, siis pole ju mingit kahtlust, et elukaaslane on valmis kuulama teie mõtteid, ükskõik kui hirmsad need teile ka ei tundu. Kui teie sõbrad on tõelised ja ka perega on usalduslikud suhted, siis on ilmselt ka nemad valmis teid toetama ja mõistma. Ehk oleks abi just emaga rääkimisest-jagamisest, tema kogemused võivad teid aidata.
Kirjutate, et süda ju mõistusele ei allu ja räägib teist keelt. Tõepoolest, meie emotsionaalne aju ongi uusajukoorest ehk ratsionaalsest ajust tohutult palju vanem ja juba seetõttu võiks teda usaldada. Teisalt kuulub inimlike väljakutsete hulka oma tunnete reguleerimine. Ühtegi tunnet pole võimalik vältida - tunded lihtsalt on, nad kuuluvad meie juurde, kuid kõiki tundeid on võimalik mõista ja valitseda. Niisiis kuulake oma südant, ja püüdke teda mõista - miks ta tunneb just nii. Sedakaudu on võimalik õppida tunnetega toime tulema. Ja siin on kindlasti abi oma tunnete ja mõtete jagamisest kõige lähemate inimestega.
Soovin teile rahulikku meelt ja ilusat lapseootust.
Aitäh.
Tegelikult rääkisin kohe peale siia kirjutamist ka oma elukaaslasega. Sain aru, et ka temal on hirma nagu mul. Tean nüüd, et tasapisi ja päev päeva haaval saame hakkama, kiiret kuskile ei ole ja aega kohanemiseks veel on.
Tihti ongi nii, et tead ise ka vastust aga seda on vaja kuulda kellegi teise käest.
