|
Meeleheitel (nüüd küll juba rahuneMAS)
Külaline
|
|
Postitatud 31.03.2011 kell 14:41
|
Oh. Minu loo kirjutamisest on möödas nüüd juba üle 2 kuu. Oleme endiselt koos. Kuigi raskustega. Kirjutan lihtsalt hetkel siia kuna tihti jääb teadmata loo kulg neile, kes samuti otsivad abi ja saatusekaaslaseid.
Pereteraapiasse siiani jõudnud ei ole ja ehk on see heagi, et enne lasime suurematel emotsioonidel vaibuda. Loodetavasti jõuame nõustamisele siiski enne lapse sündi.
Olen väga palju detaile juhtunust teada saanud ja küsinud ja mõistnud oma osa selles kõiges.
Esimene kord toimus ebakaines olekus soolaleivapeol, kuhu naine mu mehe kutsus. Oli kutsunud küll apaar korda varemgi, teed jooma ja juttu ajama kuid mu mees ei läinud. Tol päeval oli meil aga väga vastik tüli telefonitsi, kui mees küsis, et kas mul on selle vastu midagi, kui ta õhtul töökaaslastega on. Ütles, et võimalik, et ta läheb hommikul otse tööle (elame linnast väljas). Mina alguses tegin stseene, skandaali oma hormoonidemöllus. Siis käratasin talle, et mingu kuhu tahab ja tehku mida tahab. Siis saatis mees sõnumi, et ta ei lähe siis kuhugi ja tuleb pärast tööd ikkagi koju. Mina nähvasin, et ärgu tulgu, pole vaja.
Oleme sellest rääkinud nädalaid ja ma tean, et algatajaks oli naine, kui mu mees oli läinud magama teise tuppa. Ka suhtlemise algatajaks. Mehe väitel oli tegemist lihtsalt sõbraliku suhtlemisega ja asi oli tema jaoks turvaline kuna füüsiliselt oli see naine tema jaoks ebaatraktiivne. Mõistan seda kuna mul on endal samuti üks meessoost sõber, kes mehena mulle absoluutselt ei meeldi. Oleme seda analüüsinud ühe ja teise nurga alt. Kõrvaltvaatajale tundub see kummaline kuid ma tunnen oma meest ja selles mõttes usun teda. Alguses püüdsin teda ka niiöelda vahele tõmmata, et kontrollida tema versiooni püsivust. Vastus oli iga kord dama, ainult et analüüs läks sügavamaks.
Olin siiani võtnud oma meest kui iseenesestmõistetavat tegelast oma elus. Laps ja töö olid paar aastat tähtsamad, kui minu mees. Kui mees püüdis minuga rääkida, olin liiga väsinud et teda kuulata. Praegu on mees öelnud, et tema viga oli see, et ta lihtsalt otsustavalt telekat kinni ei pannud või ajalehte mu käest ei palunud panna, et ma teda kuulaksin. Mina oli pidevalt ninapidi kas telekas, ajalehes või arvutis tööasju tehes. Ka hilisõhtul vahel.
Kui sain teada oma mehe suhtlusest selle naisega, muutsin oma käitumist igati. Mõistsin, et ma ei saa teda võtta nagu siiani olin võtnud. Ta on mulle olnud alati suureks toeks, armastanud ja imetlenud, hoolitsenud ja tunnustanud. Mina ise aga ei olnud kogu aeg millegagi rahul. Eks ka sellel olid omad põhjused.
Kunagi käratasin talle mitu korda, et ma olen väsinud ja otsigu endale parem armuke, mul kasvab töö ja kogu muu asi üle pea. Kui rumal minust!
Pärast suhtluse ilmsikstulekut muutusin tähelepanevaks, toetavaks, meie seks ja lähedus oli jälle imeline. Mees ütles, et see on nagu uuesti armumine. Kuid ma tundsin, et tal on midagi hingel. Tõi lilli, korduvalt ütles ta voodis lause: olen ainult sinu, minu süda ja keha on ainult sinu jaoks, ise kallistas mind kõvasti. Lilli on ta küll toonud iga kord pärast tüli, ma arvasin, et ka seekord oli tal kahju, et olime tülitsenud tema küllamineku pärast.
On ime, et ta armmukest ei leidnud ega otsinudki vaid see juhuseks tõesti nii välja kukkus. Mingeid romantilisi tundeid ega tõmmet tal selle inimese vastu ei olnud. Ka inimlik sümpaatia muutus vihaks ja vastikustundeks pärast haiguse ilmsikstulekut ja veel paari naise tehtud tegu.
Keeruline on aga selle teise korraga. Ma ei tea, miks, kuid detsembris tunnistasin oma mehele enda kunagist petmist enne abiellumist. Rumal, väga sumal oli see minust. Kahetsesin seda kohe kuna tegelikult olin endaga teinud lepingu, et kannan seda süüd ja vastikust üksi. Tegin oma mehele kohutavalt haiget. Paar päeva oli ta täiesti endast ära, valus ja vihane. Siis juhtuski see teine kord, mis küll lõpuni ei läinud kuna mu mees ei suutnud. Alandav on see, et see teine pakkus end mu mehele armukeseks, mispeale mu mees temaga suhtlemise lõpetas.
Kogu see lugu on nii segane, vastik ja valus. Hetkel elame päev korraga. Oleme nutnud koos ja eraldi. Elasime ka nädal aega erinevates kohtades, mees elas minu venna juures. Kui käisin talle asju viimas, vappus ta nutust. Ma ei ole ise nii palju nutnud kui nende viimaste kuude jooksul ja samuti ka minu kalim. Ühest küljest olen tahtnud teda hoida, hellitada, toetada. Olen seda ka püüdnud teha. Teisest küljest on päevi, kui ma ei saa teda vaadata. Oleme rääkinud kõik detailideni lahti. Öeldakse küll, et ära küsi detaile, see teeb haiget kuid mulle tegid fantaasiad palju enam haiget. Panin ma nendes ju selle naise iseenda asemele igas mõttes, mõeldes asja enda jaoks ilmselt suuremaks kui see tegelikult oli. Ei mingit õrnust, hellust ega romantikat. Ei suudluseid, ei kallistusi.
Oleme saanud sellise obaduse, et see viis alguses suitsiidimõteteni. Päev pärast siia esimese kirja kirjutamist sattusin haiglasse ja me kartsime, et kaotame lapse. Mina olin kui zombi. Kaks kuud ei ole korralikult suutnud siiani magada. Ka mehel olid unehäired. Ta mõistis, millist valu ta mulle ja endale põhjustas. Mõistis ka seda, et oma külmuse all ma siiski väga armastan teda. Tema süütunnet ja kurbust on valus vaadata kuid see on tema katsumus. Ta on lubanud meid sellest läbi tuua, maksku mis maksab kuid olen palunud tal mitte sellist lubadust endane anda kuna minu tunnete eest tema pead anda ja vastutada ei saa. Kuulen iga päev, kui ilus, armas ja eriline ma olen. Tema ingel, tema väikseke, tema tüdruk. Kui väga ta mind ja lapsi vajab. Kui kahju tal on. Kahju on ka minul kuna osaliselt oma käitumisega olen põhjustanud ka tema käitumise. Vastikus on aga veel alles. Mitte mehe vastu otseselt kuid kogu selle situatsiooni vastu. Käin psühholoogi juures, psühhiaater kirjutas ka nõrgad AD-d välja, mida võtsin kuu aega.
Mul on praegu veel raske vaadata tema keha, kuigi ta seda palub. Vahel on mul raske talle silma vaadata, tema käsi vaadata. Ta palub vahel mul end lihtsalt silitada, kallistada, paitada. Ta ütleb, et vajab mu soojust, nagu varemgi. On kogu aeg vajanud. Vahel ei taha ma ka seda, et ta minu keha vaataks. Kuigi ta korrutab, et jumaldab seda, et see on alati kaunis. Usun teda, sest seda on ta alati rääkinud. Mina aga olin end tema eest sulgenud. Olen mõistnud ka enda vigu, aga miks pidi see läbi sellise valu tulema??? Praegu ei ole valusööstud enam NII teravad. Aga kurbus on jäänud. Vahel ka viha. Mehe, iseenda, selle naise ja...imelikul kombel jumala või saatuse või elu vastu, et ta SELLISEL ajal meile sellise katsumuse saatis.
Ma loodan, et meie pere jääb kokku. Kuigi on ka hirm, et me ei saa sellest üle. et ma jäängi sellele kogu aeg mõtlema ja vastikust tundma. Et armastus kustubki kurbuse ja kibeduse sisse.
Väga tahaks kuulda/lugeda teiste sellisest olukorrast koos välja tulnute lugusid.
|
|
|
Niitse
Külaline
|
|
Postitatud 01.04.2011 kell 08:35
|
Mul sellised mõtted, need kõik pärinevad oma kogemusest.
- on inimesi, kes ei saa enne rahu ega edasi minna, kui nad teavad iga viimastki kui detaili neist afääridest: millal, kellega, kus ja kuidas. See võib tunduda veider, aga nii korrastuvad mõtted ja saabub selgem pilt oma partnerist. See on oluline ja vajalik paranemiseks.
- ma lihtsalt ei usu seda, et neis kõrvalhüpetes oli naine see algataja või vähemalt ainus algataja. Jah, kõik võib ka nii olla, nagu kirjeldad, aga kohati tundub su mehe jutt selline "me seksisime, aga ma ei pursanud tema sisse" või "me lihtsalt lamasime voodis koos"... Ole valmis selleks, et seal on palju rohkem, kui pealt paistab.
- afääridele joone alla tõmbamiseks on vaja täielikku ausust. See "ma ei räägi, kuna ta saab haiget" ei vii sind kuskile, mitte kuskile. Sinu partner väärib tõtt, sina väärid tõtt. Tõde on valus kuulata, kuid palju valusam on teada, et mind pole peetud tõe vääriliseks, et ma olen mingi vuss, kes ei saa tõega hakkama. SEE on PALJU solvavam. Edasiminekuks on vaja lõpetada valetamine ja tõe tagasihoidmine.
- seksuaalne lähedus taastub kõige visamalt. Tuleb kõvasti vaeva näha, et taastuks emotsionaalne ja hingeline lähedus. Paranemise ajal on palju meeleolukõikumisi, mõnikord vihatakse üksteist täiel rinnal, mõnikord hoitakse ja kallistatakse täiel rinnal. Ma soovitan soojalt külastada saiti www.marriagebuilders.com. Me saime mehega sealt palju abi ning jalad alla. Lisaks tegevusplaani, kuidas edasi minna.
- paarisuhte kokkulappimise ja paranemise eelduseks on NULLVÕIMALUS endiste armukestega kohtumiseks ja lävimiseks. Iga kontakt viib teid teekonna algusse tagasi. Numbrid, e-postiaadressid, kontod jne tuleb ära blokkida. Kui vaja, kolige ära.
- suur küsimus on see, et mida teha teisiti, et seda enam ei juhtuks. Selleks peate maha istuma ja läbi arutama, millised kohad teie suhtes ja igapäevases käitumises on olnud sellised, mis lasevad võõrastel sisse tulla. Arvesta sellega, et kui suhet on raputanud afäärid, siis tuleb seda karmimalt suhtuda kokkulepitud piiridesse, et mis on lubatud ja mis mitte. Kuni sinnamaani välja, et te ütlete lahti sõpradest, kes soodustavad liiderdamist või kes ise seda teevad. Mõned kokkulepped, mis meil abikaasaga on - me veedame oma vaba aja koos; me ei käi lõunal vm kohtumistel vastassoost isikutega, ainult üksteisega; ööd üksteisest eemal ei veeda; üksteise logid ja passwordid on kaasale vabalt kättesaadavad ja ta võib iga hetk pilgu peale visata jne. Selliste piiride point on oma suhet säästa ja elimineerida kõik sellised tingimused, mis kunagi afäärideni üldse viisid.
- ma ei väsi kordamast, aga täielik ausus ja avatus on see, mille poole tuleb püüelda. Ausus positiivsete ja negatiivsete mõtete osas, avatus võtta sama vastu. Kuidas edastada oma mõtteid nii, et teine saab su murest aru, selles osas aitab marriagebuilders.com.
- soovitan järgmisi raamatuid - ingliskeelsed kõik: W. Harley "Surviving an Affair", "His Needs, Her Needs", "Lovebusters", Cloud and Townsend "Boundaries in Marriage". Lisaks enne mainitud saidile, soovitan neid: www.dearpeggy.com, www.beyondaffairs.com. PREP-paarisuhtekoolitus, mida Eestis tehakse, on ka päris hea.
- paranemine võtab aega, aga aega sul on, kasuta seda mõistlikult ja läbimõeldult. Meil on oma jamadest möödas 2 aastat. Ma tunnen, et meie abielu on kvaliteetsem kui kunagi varem, kuigi haavad paranevad visalt. Arvatakse, et see võtab 2-5 aastat. Sellest ei maksa heituda, kui mõtled, mitu aastat kulus selleks, et suhe pekki keerata, siis on see isegi okei.
- säilita positiivsus, katsu teha iga päev üks väike jalutuskäik, söö korralikult ja tervislikult, ära unusta magamist. Need aitavad sul mõistust säilitada ja sammhaaval edasi liikuda.
|
|
|
rifa
Külaline
|
|
Postitatud 01.04.2011 kell 08:59
|
|
Ma võin öelda, et minuga juhtus enamvähem sama olukord. Otsustasime kokku jääda aga nüüd 3 aastat hiljem, ei ole minu tunnete poolt midagi muutunud.Mul on ikka valus ja olen katki. Kuigi 3a on ikka pikk aeg andestamise leidmiseks. Ma olen mehe tegu vihkama hakanud ja üritan igal võimalikul viisil talle ka kätte maksta. Ilmselt on meie puhul viimane võimalus teraapiasse minek. Ise me selle olukorraga toime ei tule enam. Mind teeb tigedaks, et petmine juhtus ja ma olen muutunud irisevaks ja õnnetuks inimeseks. Ilmselt oleks minu puhul olnud õige lahkuminek, kuid me ei teinud seda. Nüüd juba olukord keerulisem, lapsed jne ja ma tõesti ei oska enam kuidagi edasi olla. Aga ma loodan, et kui sa suudad oma mehele andestada siis ära tee seda viga mida teen mina, ehk siis jääd oma olukorda kinni ja jääd meest süüdistama. See ei ole lihtne aga võibolla on see tulevikus midagi väärt.
|
|
|
MB
Külaline
|
|
Postitatud 01.04.2011 kell 09:11
|
Viimasele vastuseks, et kui pärast petmist üritasite ebamugava teema kalevi alla panna ja näo teha nagu midagi poleks juhtunud, siis niimoodi suhe ei taastu ükskõik kui kaua aega möödas on.
Pärast petmist taastub suhe ainult väga spetsiifilistel tingimustel:
- nullkontakt armukesega (absoluutselt ilma mööndusteta)
- kahetsus
- läbipaistvus
- kokkulepitud piirid vastassugupoolega suhtlemisel
- üksteise vajaduste täitmine
Kui te ei ole valmis seda tegema, siis garanteerin veel õnnetuma abielu kui see oli enne petmist. Kuid kui seda järgida, on võimalik üles ehitada parem suhe kui teil kunagi on olnud.
|
|
|
rifa
Külaline
|
|
Postitatud 01.04.2011 kell 09:22
|
|
jah ma loen nüüd neid punkte ja näen, et juba esimest punkti on meie suhtes keeruline rakendada, kuna nö üheöösuhte teine pool on mehe töökaaslane ja samast osakonnast, samal korrusel, nad näevad ilmselt iga jumala päev. Ma ei tahtnud kalevi alla panna seda teemat, seda ootas minult mees ja sellega nõustumine oligi minu poolne viga. Piirid said paika pandud aga need on millegipärast nihkunud, nt mees läheb tööüritusele, kus viibivad tema eksarmuke, ekskaaslased ( mu mees on olnud tegus enne mind) siis ma ei suuda istuda kodus vaid mõistus sööb mind, et mida ta seal teeb. Aga mees ütles, et kas tema on siis see töll, kes kusagil ei käi? et tema ei suhtle ja ei tee seal midagi....ilmselt on meie taak liiga kaua kestnud ja liiga raske, et üksi kõigega hakkama saada.
|
|
|
Teemaalgataja (ei taha enam olla meeleheitel :) )
Külaline
|
|
Postitatud 01.04.2011 kell 10:38
|
Rifa, siis on tõesti keeruline, kui nad kohtuvad regulaarselt.
Me ei nimeta mehega seda inimest tema armukeseks (oleme enda jaoks nende kuude jooksul defineerinud, mis on mis, mis on afäär, mis on kõrvalhüpe, mis on üheöösuhe, mis on füüsiline ja hingeline petmine jne, mis on meie suhtes lubatud ja mis mitte).
Viga on see, kui ei räägita. Mu kallima puhul oli pigem nii, et tal nagu langes suur kivi südamelt. Metsas jalutades ütles, et nüüd tunneb, et saab minuga rääkida. Kui kaaslasega, kui sõbraga, saab ausalt südamelt kõik ära, kuigi ta ei tahtnud sellest rääkida praegu, kui mina olen haavatavas seisus. Kartis minu reaktsiooni ja õigusega. Sattusin ju haiglasse, sain närvivapustuse ja depressiooni koos unehäirete ja kõige muu "boonusega". Kuigi lõputult selle teema ümber tiirlema jääda ei saa.
Minu mees suhtles selle inimesega aktiivsemalt mõned nädalad telefonitsi, olles kokku leppinud, et nende vahel ei ole midagi intiimset. Naine palus temalt abi ka transpordiga. Kui mees pärast naise ettepanekut suhet intiimtasandil jätkata mõistis, et lihtsalt sõbralikult jätkata nad ei saa, siis katkestas suhtlemise. Töö on tal vahetustega ning ta on ära vahetanud oma tööpäevi, et mitte selle inimesega kohtuda. Mitte kiusatuse pärast vaid vastikuse pärast.
Tegelikult oli nende suhtlus katkestatud juba enne seda, kui mina asjast täiesti teadlikuks sain.
Tööüritustel mu mees ei käi ja ei ole ka käinud, kuigi varem ajasin teda ise.
Kõik oleneb ka sinu mehest. Sa ise tunned teda kõige paremini.
Mina julgen oma meest usaldada, küsimus minu jaoks hetkel ei olegi niivõrd usalduses kuivõrd pildis, mis mul mehest oli. See oli idealiseeritud pilt ning psühholoogi abil püüan seda uuesti kokku panna. Kui üks nüanss sellest on kiivas, ei tähenda see veel seda, et kogu pilt on rikutud. Pean teda lihtsalt uuesti tundma õppima.
Enda käitumises olen märganud seda, et kui mees minuga räägib, lükkan kõrvale arvuti, vaatan talle otsa ja pühendun tema kuulamisele. Varem ma seda ei teinud. Segasin pidevalt ta jutule ka vahele. Sea mees tunnistas, et ainus positiivne, mida selles teises oli, oli see, et ta kuulas. Kuulas mehe muret meie suhte pärast, kui mina kõrvad sulgesin. Kuulas, kui mees rääkis oma süütundest meie suhte alguses olnud suurte probleemide pärast. Meil olid mõned vägivallaepisoodid kuid sellest sai mees nõustamise abil üle. Süütunne ei ole teda aga siiani jätnud, kuigi minule ei tee see enam ammu haiget. Olen selle talle andestanud AMMU.
Suudaks ma selle viimase juhtumi samuti andestada... Ja kas ma kunagi saan enam ÕNNELIk olla? Tahan. Väga tahan. Koos temaga.
|
|
|
Teemaalgataja
Külaline
|
|
Postitatud 01.04.2011 kell 10:50
|
MB, kas oled ise selle läbi elanud ja kõigega hakkama saanud? Abielu uuesti ülesehitamisega?
Keegi võiks mulle öelda, millal need vastikud pildid peast kaovad. See on asi, mis mind kõige rohkem häirib 
|
|
|
MB
Külaline
|
|
Postitatud 01.04.2011 kell 11:20
|
Olen ise läbi elanud. Ja kahjuks korduvalt, sest ei teadnud, et nende eeltingimusteta ei hakka asi tööle ja kordumine on enam kui tõenäoline. Ja olen ka ise olnud truudusetu (ja selle oma naisele üles tunnistanud). Abielu ülesehitamine on pidev protsess, siiski võin öelda, et sellistele põhimõtetele nagu praegu oleks pidanud mu abielu tuginema algusest peale. Afäärid teeval lihtsalt nüüd tagantjärgi selle kõik palju raskemaks, kuid mitte võimatuks.
Spetsialistid kinnitavad, et petmisest paranemine võtab aega aastaid. Seda toetab ka minu isiklik kogemus. Pildid ja filmid jäävad sind tüütama veel pikaks ajaks, kuid sa saad ennast treenida neid peatama. Hiljem muutub see kergemaks ja harvemaks, kuid aega ja kannatust varu kõvasti. Palju oleneb ka sellest, milliseks te ehitate oma suhte pärast petmist (vt need tingimused, mida loetlesin).
Aga ärge laske palun ennast petta kujutelmal, et teie suhtel on tulevikku ja samas töötavad nad koos. See, et nad ei kohtu või on eri vahetustes või mis iganes vabandused - EI AITA. See on sama hea kui saata endine alkoholisõltlane iga päev baari istuma. Ükskord ta ikka murdub. Ja ausalt öeldes on see suht tobe tulega mängimine. Pärast petmist ei ole enam mugavaid valikuid, töölt peab lahkuma kas teie kaasa või see kellega peteti. Sellel on kaks olulist põhjust
1) Hoiab ära petmise kordumise
2) Kaitseb teid igapäevase ärevusseisundi eest (mis teeb teist lõpuks närvipuntra - no mis suhet sa arendad sellisena)
See jutt, mida teile räägitakse, et see teine naine on nüüd vastik ja kõik on lõppenud jms bullshit - kuidas te saate uskuda lihtsalt sõnu, kuid teile on juba nii palju valetatud? Võibolla on vastik aga võibolla on see kõik hoopis teile puru silma ajamiseks? Võibolla ei kohtu nad enam ja ei seksi aga võibolla on kogu suhe lihtsalt rohkem põranda alla liikunud ja ootab, millal te valvsuse taas kaotate?
Ainult teod on need, mida saate praegu usaldada ja ainuke tegu, mis teie suhtele võimaluse annab, on uue töökoha otsimine.
Ma olen ise selle läbi elanud. Ei ole kõrvalteed. Sorri.
|
|
|
Niitse
Külaline
|
|
|
rifa
Külaline
|
|
Postitatud 01.04.2011 kell 12:11
|
|
Ma tunnen ennast olukorras, kus ma arvan, et meie suhtel ei ole enam tegelikult tuleviku. 3 a hiljem pildid enam ei jookse aga valu on ikka alles. Seega pean töötama selle valuga, ainult mina, sest mees enam ei ole nõus rääkima ja ausalt mina ka enam ei taha ei jaksa. Võimatu on minu situatsioonis emma kumma töökohalt lahkumine ja ma ei ole kindel, et mu mees sellega ka nõus oleks. Ok panime reeglid paika, aga kauaks? Ma olen suht kindel, et me ei suuda nendest kinni pidad, ehk siis mina irisen ja mees ei tee otseslt selleks midagi, et minu arvamus muutuks. Ma kardan, et meie jaoks on juba liiga hilja aga teemaalgataja kui sul on võimalus siis kasuta seda ja anna endale aega!
|
|
