Ei leidnudki kohta kuhu võiks midagi kirja panna ,või kellega nõu pidada.
Muresid on palju ja ei teagi kust alustada. Olen abielus juba 16 aastat .Minul oli enne abiellumist juba poeg kahe aastane. Ühiseid lapsi on kaks ,poeg saab 16 ja tütar on 1aasta ja 9kuud vana. Mina olen 42 aastat vana ja abikaasa 6 aastat noorem. Asi hakkas metsa kiskuma kui minul tervisehädad tekkisid. Need juba kolmandat kuud ja lõppu pole ikka näha. Arstid väidavad ,et sa ära üle stressisit -kuidas see võimalik on ? Kui raha häda majas, emapalk lõppes mitu kuud tagasi ja mees üksi teenib. Iga arsti juures käimine maksab hullu raha .Algul olin hädas maoga ,siis kaks kuud hambavaludega ,nüüd jälle magu ja lõpuks käisin ka naiste arstil ja ka tema leidis veel midagi ,ühesõnaga pandi kaheks nädalaks praadima ,Võeti proovid ja kutsuti tagasi. Kehakaalus kaotasin kahe kuuga 10 kg ,järgi jäänud ainult inimvare .isegi tuttavad ütkevad,et hakka ometi sööma,aga ma söönju, kuigi mao pärast päris kõike endale lubada ei saa. Selle kolme kuu jooksul on mul olnud ainult mõni üksik päev kus mul kusagilt ei valuta . Elu isu on otsa saamas .Samas püüan meeleheitlikult oma kodused kohustused täita ja lastega tegelda. Ei ole ka mehe soovidele väga vastu puigelnud aga mõnu sellest enam ei tunne küll nagu varemalt. Voodielu oli meil üsna tähtsal kohal enne tütre sündi. Mulle tundub, et ei ole jäänud ei ruumi endale ja ka pere arvates tundun ma endale rohkem kodukanana. Ma ei leia endas lihtsalt enam jõudu olla lahke ja rahulik .Lähen ruttu endast välja ja vihastan kergesti. Oma vanemad ja sugulased elavad ka teises eesti otsas ja sõbrannal endal veel hullem olukord ,temale ma lihtsalt ei söendagi oma muresid enam kurta. Vahepeal mõtlesin ,et see hilinenud depressioon sünnitusjärgne aga kaldun arvama ,et ikkagi palju on mängus see pikk haiguste periood. Mees annb küll raha arstide juurde minekuks aga ega ta eriti osavõtlik ei tundu .Täna väitis ta ,et tal oma depressioonigagi tegu . Ühesõnaga tundub ,et me kaugeneme teineteisest . Tema elab oma elu ja mina vaadaku kuidas ise oma probleemidega toime tulen. Lohutust või kaastunnet sealt küll loota ei ole ,enne saavad lapsed aru kui mul halb on ja üritavad abiks ja lohutuseks olla. Minule tundub , et kõik mida ta minu aadressil ültse ütleb on küllalt halva maiguga ja mõnitavalt. Head sõna sealt naljalt ei kuule .Oma nädalavahetused veedab ta ka oma sõprade seltsis ja mina jällegi lastega kodus. Ma tahaks kuidagi seda olukorda rahulikult muuta kui võimalik aga oleks nõu vaja ,kuidas seda efektiivselt teha , Kuidas leida jõudu ennast muuta ,sest praegu küll täielik jõuetuse tunne ja kui vimu natukenegi on siis tükin seda kasutama pigem tülitsemise peale. Midagi tuleb ette võtta ja väga on oodatud head nõuanded kuidas ennast parandada ,mida ette võtta ja kuidas mees sellega kaasa tõmmata. Praegu on mul tunne ,et mu mees üritab oma probleemidega ise toime tulla ja min muredest on ta lihtsalt juba väsinud aga mul on vaja kuidagi depressioonist üle saada ja eluga edasi minna ,sest see ,et minul on halb tuju ,mjutab ka lapsi. Seda nagu ei tahaks ,poja hakkab 9kl. lõpueksameid tegema ja tütar lihtsalt liiga väike ,et talle ültse vaja emme kurnatud nägu näha.See teeb lapsel ka kohe tuju kurvaks.
Lugesin sinu kirja ja jäin mõtlema, et mida mina analoogses olukorras teeksin.
Kuna sa mainid korduvalt sõna "depressioon", siis kindlasti kuluksid sulle praegu ära antidepressandid ja neid võiks välja kirjutada psühhiaater mitte perearst. Need loomulikult maksavad, aga omast kogemusest võin öelda, et reeglina on neist ka abi. Äkki võtate koos oma depressiooni ravimise käsile? Ei pea olema alati tubli, terve, efektiivne jne. Haiguse ja halva enesetunde eiramine üksnes süvendab neid. Ka muutme me depressioonis märksa haavatavamaks ja sageli hakkamegi kaaslase jutus etteheidet või negatiivset varjundit otsima, mis taaskord aina süvendab pingeid ja depressiooni ja lõpuks on meie ees muredemägi, mille üle ronimisest mõtleminegi jõuetuks teeb.
Kui olete mõlemad mõnda aega ravi saanud, siis on kindlasti lihtsam ka olemasolevatele probleemidele otsa vaadata. Kui abikaasa ei käsitle depressiooni haigusena või ei usu selle ravisse, on muidugi keerulisem. Internet on informatsiooni täis, võibolla piisab mõne asjaliku artiki lugemiseks, et teda veenda. Ja ikkagi, hoolimata sellest, kuidas tema otsustab, on sinul õigus otsustada teisiti ja võtta oma enesetunne käsile, alustada oma enesetundest, kohelda end armastusväärselt just sellisena nagu sa siin ja praegu oled, vaadata peeglisse ja ütelda, et mul on halb enesetunne ja ma kavatsen sellega kohe midagi ette võtta, ning panna aeg psühhiaatri juurde. Juba see samm peaks andma parema enesetunde, sest kõik probleeme korraga siin ja kohe ei lahenda nagunii.
Mulle meeldisid eelpool kirjutatu mõtted ja soovitused teile. Lugedes teie kirja tuleb välja erinevaid sümptomeid, mis viitavad depressioonile nt.jõuetuse tunne ja kurvameelsus jne. Samuti aitavad depressiooni kujunemisele kaasa pikaajalised tervise probleemid.
Üksinda on depressiooniga raske hakkama saada, kuna see vajab pingutust. Kindlasti peaks pöörduma psühhiaatri poole, kes selgitab välja kas tegemist on kerge, mõõduka või raske depressiooniga. Vastavalt raskusastmele määratakse ravimid. Samas peab meelespidama, et ravimitest üksinda ei piisa. Depressioonist vabanemiseks on väga oluline psühholoogilne nõustamine, mis aitab korrastada inimesel mõtted ja leida endas kaduma läinud resursid. Ainult ravimitega ravimine on poolik depressiooni ravi.
Kui teie pereemana saate ennast taas vaimselt stabiilsemaks muutub kogu pereelu.
Juhul, kui teie mehel on samuti depressioon või suurest töökoormusest tekkinud stress on tal väga raske olla teile toeks. Lühidalt on ta enda energiavarud samuti lõpukorral. Kuna teie mees on samuti väsinud, tulebki abi otsida väljastpoolt kodu.
Kokkuvõttes on kõige lihtsam alustada endaga tegelemisest ja sealt edasi hakkavad juba tekkima muutused nii suhetes mehega kui ka lastega. Esimesed sammud on juba tehtud, olete endale probleemi teadvustanud ja alustanud abi otsimisest.
