Läksin elukaaslasest ja oma laste isast lahku peaaegu aasta tagasi. Meist ei olnud paari enam tükk aega ja mehe-naise initiimelu piirdus meie teise lapse eostamsiega. Seda i poleks tegelikult tohtinud juhtuda. AGa see juhtus.
Mu ellu tuli uus armstus. Ma ei plaaninud seda. Olin arvestanud, et ma lähen oma eluteed edasi üksi oma lastega. Leidsin inimese, keda ma väga armatstan ja kes armastab mind väga. Tõesti, ma pole oma elus kunagi midagi sellist tundnud. Tema seltsis tunnen sellist rahu, kindllust, mõistmist, hoolivust, austust, sümopaatiat, armastust. Esimesest tutvumise hetkest oli meeletult hea tema seltskonnas, õhus oli tunda kohe, et meie vahel on keemia. Ta teadis, et mul on lapsed ja see ei seganud teda. Nii ta ütles. Temal lapsi pole, ta on minust palju noorem ka. Aga midagi pole teha. Teineteist me leidsime. Siis kohtus ta mu lastega.
Minu lapsed. Üks laps on kohe 5aastane, teine 2,5a. Poisid. Oleme paar korda koos olnud. Mõni aeg hiljem sai selgeks, et see on talle väaga valus. Ta ei suuda leppida selle olukorraga, et mul on teise mehega lapsed ja et see mees jääb meie ellu. Ta tahab mind, aga ei suuda koos minu lastega elada, sest see tuletab talle meelde, et ta ei saa mulle pakkuda seda, mida ta väga ihkab. Oma peret ja oma lapsi. Ma olen rääkinud,et meil ju võivad ka lapsed tulla. AGa ta tahab nö normaalset peret. Ja tema nii lapsi ei tee, et lapsi teha. Kuna aga mina olen ta elu armstus, siis tal lapsi ei tule.
Ma ei tea, mida teha. Ma tean, et ta armastab mind väga ja mina armastan teda väga. Aga ma ei tea, kas meil on üldse mingi võimalus.
Ma tean, et ma ei suuda pikalt seda mitmikelu elada, et olen kodus oma lastele ja siis käin temaga kohtamas.Otsin aega ja võimalusi kogu aeg. Ma tahan koos ühist kodu. Kui mitte kohe, siis varsti ma ei rahuldu sellega. AGA kuna see on tõesti mu elu suurim armastus, siis ma ei suuda ka selga keerata. Tahan teda, tema mind.
Mõtlesime nõustaja juurde minna,et ehk kuidagi on mingi võimalus, et ta saab leppida mu lastega ja saab usu meie tuleviku ka. Hetkel on ta nii kaljukindel. Kuidas teie kogemused näitavad. Kas on mõtet pingutada, või vaatamata meie tugevale armastusele, läheb kõik ikka rappa. Minu arvates on tegu psühholooilise probleemiga, lisaks on seal tugevad põhimõtted. Ma ei tea, kas saab üldse midagi muuta. See on tõesti tõsine. See jur,et no küll klasvate kokku ja paljud paarid nii on ju, see ei lähe üldse korda talle. M aei oska midagi mõelda enam. Kurnav ja väsitav see teema. AGa aegajalt tulebs ee meil üles. Tahan jua mingit lahendust, mingit kiirt.
Kui loen teie suhte-kirjeldust: rahu, kindlus, mõistmine, hoolivus, austus, sümpaatia, armastus, kirg... siis see on ju see, mida iga inimene oma ellu ihkab – ja teil on see kõik olemas. Suurepärane! Suur küsimärk teile on aga uue partneri suhtumine teie lastesse eelmisest kooselust. Ei suuda leppida – see kõlab väga lõplikult. Kas saaksite täpsemalt uurida, mis on need asjaolud, sügavad sisemised põhjused, miks ta nii arvab? Kas teate, mis on tema suurimad hirmud, kõige mustem stsenaarium seoses sellega, et lapsed on justkui „teie vahel“? Seda oleks hea uurida koos asjatundjaga, samas kui teie suhe on hea, siis on tõenäoline, et saate avatud ja ausa jutuajamise juhtimisega ka ise hakkama ja selle käigus paremini selgeks, mida te kumbki suhtelt ootate.
See, et teil on lapsed, on ümberlükkamatu tõsiasi. Olgu küll, et nende laste isa on keegi teine, mitte teie praegune armastatu, need lapsed on osa teist. Kuidas teie selle peale vaatate, et teie armastatu armastab teist vaid üht osa, aga teise osa ees tahab silmad kinni panna?
Armastavate suhete üks olulisi hoiakuid on, et ma aktsepteerin teist sellisena nagu ta on – mitte ei looda, et küll ta ükskord muutub selliseks nagu mina igatsen. Realism suhetes tähendab, et ma mitte ei armasta enese sees loodud kujutluspilti teisest (see on omane suhte armumisstaadiumile), vaid teist kogu täiega: heas ja halvas, toreduses ja koleduses. Armunud olek ei ole veel tegelik suhe. Tegelik ja palju sügavam suhe algab, kui armumine otsa saab ja reaalsusega leppida tahetakse. See võib olla keerukas protsess ja võtta aega. Kuid igal juhul tasub selle eest seista, ei maksa lasta asjadel isevoolu minna.
Kui on olemas suur soov kokku jääda ja ületada probleemid, siis see ongi teie šanss. Muuta saab olukordi ja suhteid ju ainult sel juhul, kui kumbki partner seda tõesti väga tahab.
Lisan mõne mõtted: partneritel võib olla eri kuvand suhte olevikust ja tulevikust. Üks soovib perekonda, kus ta laste biol isa rolli täidab uus armastus - perekond, turvalisus jms säilib, ainult mees on parem. teine partner aga võib soovida ideaali, mis tavaelus, eriti kui inimesed pole enam 20sed, on raske saavutada - luua suhe inimesega, kel pole segavat minevikku, ja sinu endine elu,sh lapsed sinna kuvandisse ei mahu. lahendus - kas üks võtab üle teise kuvandi, või teete mõlemaid kompromisse oma kuvandisse. Kui te aga üksteist nii palju armastate nagu te väidate, siis ma ei mõista, kuidas saavad teismeea ideaalid/ ebareaalsed kuvandid/ (kristlikud?) põhimõtted olla olulisemad kui armastus elava inimese vastu. Pigem jääb mulle tunne, et te armastatu pole kindel, et last tahab antud olukorras. Kas aasta koosolemist pole natuke vähe, et otsustada lapse ja ühise tuleviku üle? Eriti arvestades, et olete oma eelmisest abikaasast ilmselt vaid aasta lahus? Kas te mitte ei rutta? Ehk see uus armatus ei ole nii kindel teie tulevikus kui te ise. Tema seisukoht tundub loogiline, mulle kõrvaltvaatajana - aasta tagasi lahku läinud, kaks väikest last, muidugi soovib ta distantsi säilitada. Alul ütles ta, et teie lapsed teda ei sega, nüüd leiab, et segavad. Ehk ei pidanud ta alul silmas ühist perekonda, vaid seda, et teiega koos olemist lapsed ei sega? Milles siis probleem, te saate ju temaga koos olla.
