Tere
Olen oma noormehega koos olnud varsti juba 5 aasat ning meie suhtes on olnud väga, väga palju probleeme seda just minu isiksuse tõttu. Nimelt olen ma ülimalt armukade inimene, kasutaksin lausa sõnapaari haiglaselt armukade. Ma teadvustan endale, et probleem on minus, kuid ma ei ole osanud seda ise lahendada, seetõttu kirjutangi siia keskkonda, kust saada nö kõrvalseisja arvamus, ning seejärel ehk leida viis, kuidas ennast aitama saaks hakata.
Püüan anda võimalikult adekvaatse pildi oma olukorrast.
Oma noormehega ma koos ei ela. Ta on suhte algusest saadik tahtnud nö vaikselt liikuda, mitte kiirustada. Aastaid tagasi ma temaga seda arvamust ei jaganud, olin vastu, kuid nüüd, olles pisut vanem, olen selle aegalse liikumise enda jaoks omaks võtnud, kuna see tundub õige. Me kohtume nädalas regulaarselt ja kui me kokku ei saa, siis suhtleme telefonitsi. Ta on minu jaoks alati olemas ning toeks, kui vaja.
Minu armukadedus seisneb selles, et olen võimeline raevu minema ka sellest, kui ta kuskil mõne naistuttavaga teretab, veel vähem meeldib mulle, kui ta mõnega neist räägib. Naistuttavaid pole tal üldsegi palju. Hetkeolukord on meil aga kriisiseisus, kuna ta tutvus tööalaselt ühe naisterahvaga, kellest ta mulle ei rääkinud, kuna teadis, kuidas ma reageerin, sest oleme varasemalt mitmeid kordi tülitsenud, kui ta lihtsalt mõne oma tuttavaga rääkinud on. Nad on paar korda kokku sattunud ja rääkinud. See naisterahavs teab minust, sest mu noormees rääkis talle. Mu noormees põhjendas oma mitterääkimist temast mulle sellega, et kuna ta teadis, et nende vahel pole mitte midagi ja tal pole isegi tema suhtes midagi mõtteski olnud, siis ta ei hakanud mind ja meie suhet selle teemaga ärritama, kuid kahjuks tuli see nende tutvus välja ühe kolmanda isiku kaudu. Siit edasi ei ole suutnud mina ennast kokku võtta, ma ainult kujutan endale asju ette, et neil siiski on midagi, mu noormees ei taha mind jne. Ma ainult tekitan nendest mõtetest probleeme. Mu noormees on mulle rääkinud, nüüdseks sadu kordi, et ta hoolib minust ja mitte kellestki teisest, ta näeb minuga oma tulevast elu ning et see konkreetne naine ei paku mulle vähimatki konkurentsi jne. Selle naistuttavaga ta lihtsalt on mõned korrad tühjast-tähjast ja tööalastest asjadest rääkinud. Minu probleem on aga selles, et ma elan vaid oma kujutluspiltides ja sellega olen meie suhte lihtsalt ära lõhkunud. Ma pean oma probleemist üle saama, kuna ma ei saa keelata oma noormehel teistega suhtleda, veel vähem nendega, kellega ta tööalaselt peab kokku puutuma. Oleme noormehega korduvalt rääkinud neist asjust, kuid ta ei oska enam mind kuidagi aidata ja talle teevad minu ettekujutamised samuti kohutavalt haiget. Ta tunneb, et ma ei kuula teda üldse ja ma ei hooli põrmugi sellest, mis tema mulle rääkinud on. Asi ongi selles, et ma ei suuda ennast ja oma mõtteid kontrollida. Mõtlen mingise asja välja ja siis hakkan teda kohe sellega ründama, selle asemel, et normaalselt rääkida.
Ma ei saa iseendast aru, ühel hetkel olen ma südamest õnnelik. Usun ja tunnen, et ta minust hoolib, aga järgmisel hetkel tuleb mu pähe mõni mõttevälgatus, mis kõik selle õnnetunde ära nullib. Siis ma hakkan norima ja lõpuks oleme me kohutavalt tülis omavahel. Oma armukadesuse hoogudel läheb mul sõna otseses mõttes silme eest mustaks, süda läheb pahaks ja ma füüsiliselt lausa värisen. Vihast olen võimeline ükskõik milleks sel hetkel. See pole ju normaalne. Normaalne on see, kui mõlemad saavad suhelda ka teiste inimestga jne. Mina aga püüan oma noormeest panna klaaskappi, mis on väga vale.
Tahan teada, miks ma selline olen? Mis on selle kohutava armukadeudse taga ja kuidas ma sellest üle saaks olla? Kuidas ma saaksin oma mõtteid kontrollida, ja seda nö ülemõtlemist vältida? Soovitus, et me üksteisega räägiks, usaldaks jne, ei toimi, kuna me ei jõua enam rääkida. Lahendus on muidugi lahku minna, kuid see ei lahenda mu probleemi. Tuleb mu ellu järgmine inimene ja ma olen samasugune. Või on lahendus, et ma jäängi terveks eluks üksi? Mu noormees ei taha lahku minna, talle teeb haiget see mõte, ta siiski loodab, et ma saan sellest üle ja meie suhe toimiks. Kui mul mu hoogusid pole, on meil väga hea koos olla, kõik on nii hea, kui ühe suhte juures olla saab. Kuid asja rikun mina, kui lihtsalt tüli hakkan norima. Ta tegi meie viiamse tüli ajal ettepaneku olla ütleme kuu aega füüsiliselt lahus, teha paus, et ma endas selgusele jõuaks. Kuid mina ei usu sellesse, mul on midagi muud vaja, mis aitaks. Mainin veel seda, et ma pole oma elus mingilgi määral petta saanud ja ka mu praegune noormees pole mulle tegelikult armukadeduseks põhjust kunagi andnud.
Tuli pikk kiri ja sisult üsna puberteediealik, kuid usun, et selliste probleemidega inimesi täiskasvanute hulgas on veelgi. Lähim näide on mu ema. Ma loodan, et on mingidki viisid, mis aitaks sellest üle saada ja ma suudaks ennast kontrollida, sest usume mõlemad, et meie suhe võiks olla väga õnnelik, kui neid laest võetud probleeme poleks.
Tänan pika ja põhjaliku eneseavamise eest. Olete teadlik oma armukadedusest ja seate kahtluse alla selle põhjendatuse, kuid ometi ei aita see teid tunda end rahulikuna ja nautida suhet noormehega. Teatud määral on loomulik tunda armukadedust, olla haavatav ja mitte pidada kiindumust iseendast mõistetavaks. Kui see aga pärsib suhet, tekitab tülisid, alusetuid süüdistusi ja pingeid, siis on mõistlik otsida viise mõtteviisi muuta, luua selgust, mis toidab jätkuvalt kahtlusi ja häiritust. Kirjutate, et teil ei ole eelnevat negatiivset kogemust, mis ilmselgelt ka mõjutab meiega toimuvat. Alati ei pruugi ka hea tahtmise korral leida algpõhjust või seletust, miks me just nii tunneme nagu tunneme või sellest tulenevalt reageerime. Paljud seletused tuginevad lapsepõlves kogetule, mida me ei pruugi ka teadvustada. Näiteks mil määral oli meil kindlustunne ja usaldussuhe vanematega, kuivõrd saime tagasisidet vanematelt, mil määral kogesime määramatust või ärevust, sellest võib oleneda, kuidas tunneme end lähisuhetes oma partneritega tulevikus. Mis seletaks just teie praegust armukadedust, on raske kirja teel oletada.
Mida praegu teha saaksite? Üks võimalus on jagada oma ärevust ja kartusi ning partner saab sellega arvestada ja kindlustunnet pakkuda. Seda olete ka teinud. Veel võiks keskenduda sellele, mis teid veenab, et noormees hoolib teist ja tunneb end just teiega hästi. Märgake ja tundke rõõmu nende märkide üle ja jagage vastastikku positiivseid kinnitusi. Keskendudes kõhklusi toitvatele märkidele, hakkate hoopis neid rohkem leidma. Praegu on hea see, et teete vahet oma ettekujutuste ja väljamõeldiste ning tegelikkuse vahel. Tehes jätkuvalt nende vahel vahet, jälgige vaid positiivseid kinnitusi. Praegu on oluline see, et olete saanud kinnitada , et soovite ja usute mõlemad suhte tulevikku. Kui teile aga tundub, et kõhklused ja ebakindlus ei anna rahu ja pärsib suhteid, siis pöörduge selguse saamiseks psühholoogi poole, soovitava on teha seda koos noormehega.
Tere.
Mul on sammuti selline probleem ,et ma olen lihtsalt haiglaslikult armukade ma saan ise sellest aru ,et see ei ole normaalne. Ma tean ,et ma rikun nii tema tuju ,kui ka enda tuju . Minu armukadedus seisneb selles,et kui mu poisile helistab tema s6branna siis ma lihtsalt no lihtsalt väga armukadedaks kuigi ta seletab mlle lahti ,et see on ainult tuttav ja ,et ta armastab mind siis see ei muuda minu m6tlemist ma ikka jään millegi pärast enda armukadedusele kindlaks.Näiteks mul oli selline kogemus kus mu poisil oli synnipäev ja ta eks tydruk helistas talle ta soovis talle 6nne ja nad rääkisid päris pikalt ma lihtsalt ei suutnud seda kuulata ja kui ta k6ne ära pani siis ma kohe esitasin talle pretensiooni ,et ta rääkis oma eks ydrukuga samas ma ise ei taha armukade olla ma ei taha ,et mind häiriks see,et ta suhtleb teiste tydrukutega.Ja siis ma olen ka selline inimene ,et kui talle keegi ta s6pradest helistab siis ma ei kujuta ette miks aga ma hakkan ise nokkima ja siis m6nitan ,et no eks naine helistas v .. ja siis tekib j2lle tyli ma tean samas et see inimene on minu jaoks 6ige ja temaga ma tahan koos olla kaua kaua ja ka tema ytleb seda aga no need tylid ma ausalt ei tea kuidasw k2ituda ja ytles mulle et kui veel selline k2itumine siis ta ei kannata seda enam ja siis l6petab ära k6ik . Niisis ma palun teie käest abi ,et kuidas selle armukadedusega toime tulla ja käituda nii,et see mind ei häriks!
Sooviksite end paremini mõista ja leida viise teisiti reageerida. Vahel on tõesti keeruline aru saada, miks armukadedus kipub ilusaid tundeid varjutama, kuigi põhjust justkui polegi.
Vahel põhjustab kiivust ka see, kui näeme, et meie partner jagab teistega midagi olulist, see lähendab neid, see on midagi toredat, mis neil on, aga meil ei ole või veel ei ole (nt ühised huvid, mälestused, tegevused jms.). Neil on midagi, mis seob ja ühendab emotsionaalselt. Seega võiks küsida, kas see seotus varjutab suhet teiega, kas teie partner on teistega emotsionaalselt lähedasem kui teiega? Jagab ta ka teiega talle olulisi asju, oma kordaminekuid, muresid, oma südameasju ja teie temaga?
Kuivõrd usute, et ka teised suhted, sõbrad on olulised ja need ei ohusta teie suhet? Kas teie suhte kvaliteet, rahulolu on ohustatud, lähedust ja soojust vähem, kui teie partnerile on teistega ka hea koos olla? Rahulolu pakkuvad suhted erinevate inimestega pole ju piiratud suurus, pole ju reeglit, et kui on sõpradega hea, siis on limiidist juba osa ära kulutatud, et seda oma armsamale pakkuda.
Seega keskenduda tuleks sellele, milline on teie kahe suhe. Kui tunnete end turvaliselt, usute, et teine ei taha teile haiget teha ja hoolib teist, te saate temaga jagada oma kahtlusi, tundeid, haavatavust ning tema ei tee neid maha, mõistab ja annab oma parima, et teie end temaga hästi tunneksite, siis ei ole ka ebatervel armukadedusel kohta. Täiesti normaalne on tunda end solvatuna, kui teine teab, mis teile ei meeldi ja haiget teeb, kuid teeb seda ikkagi. Sel juhul tasub küsida endalt, miks te olete nõus seda suhet jätkama.
Armukadedust esineb ikka, kui tegemist on tunnetega. Sellest ei tohiks aga saada võimu ja võistluse küsimus, kus teineteisega manipuleeritakse, püütakse saada teist kontrolli alla ning tunda üleolekut teise haavatavusest.
Kui usute, et teie partner teid armastab ja teeb parima, et pakkuda teile kindlustunnet, siis tasub mõelda, kust on pärit teie kõrgendatud valmisolek reageerida ärevalt ja kahtlustavalt, seda ka siis, kui reaalselt põhjust polegi. On see mõni varasem traumaatiline kogemus, teadvustamata hirmud mahajäetuse ees, ebakindlus , mida olete kogenud juba lapsena lähisuhetes. Sellest teadlikuks saamine võib olla vabastav, sageli oleme küll mõjutatud varasematest kogemustest, kuid hea on mõelda, et see, mis juhtus varem ei pea korduma, praegusel partner ei ole vastutav mineviku ees, kuid ta saab mõista ja pakkuda seda, mida vajate.
