Vabanadan, ei olnud kursis, et kogu info tuleb koheselt sisestada. Aga eks ma alustan siis algusest...
Spetsialistid on öelnud, et 1,5 aastane kooselu ei ole veel midagi. Et see on alles periood, kus teineteist tundma õpitakse. Tõsi. Aga uskuge, ka 1,5 aastane kooselu annab selge ülevaate inimesest kellega koos elad..
Minu lugu siis järgmine...
Olen üldiselt armukade inimene. Ka sel on oma põhjus ja selgitus. Kui sind on ühe suhtes petetud siis paraku on see teema, millest ei saa üle ega ümber. See ei olegi tegelikult minu süvaprobleem, kuna enamus oma elust olen elanud armukadedus vaba elu.
Sain oma elukaaslasega tuttavaks vähe ebakompententsel teel. Nimelt olin talle armuke. Mitte küll pikka aega, ehk paar kuud. Tema elas oma tollase elukaaslasega Eestis, aga tööl käis Soomes. Selline kaugsuhe oli neil. Mina tol ajal töötasin ja elasin samuti Soomes. Seal me tuttavaks saimegi. Lugu on tegelikult palju keerulisem, kui oskaksin siia kirja panna. Aga ma püüan.
Nimelt tegelikult oli meil ühine tutvusringkond, aga üksteist me näinud ei olnud, v.a. üks kord ja seda tõeliselt põgusalt. Sinnapaika see tol korral jäigi. Läks mööda aastaid, enne kui me ``oma vahel`` tuttavaks saime. Üksikasjadesse ei lasku ( kõik need armumised jne jne) kuid õhku on jäänud alati üks ``AGA`ga! Tean, et esialgsed süüdistused tulevad kohe : Ise olid armuke, ise alustasid jne jne.. Võimalik... Aga siin juures tahaksin ära öelda selle, et see inimene, kellega ma tänaseks olen koos elanud 1,5 aastat (augustis saab 2 aastat) ei oska olla ühes suhtes. Tal peab olema keegi alati kõrval. Siis, kui mina olin ta naise kõrval armuke, oli tal üks naine veel kõrval, nimelt EKSNAINE. Ta ei oska väljendada oma mõtteid, tundeid. Ta on patoloogiline valetaja. Mõtetu pisiasi on vaja ka välja mõelda ja seda lihtsalt valetada. Ma ei oska seda kõike sõnadesse panna, mis tegelikult toimub. Ja siis ühel ööl...
Olime taas riius. Ma tegelikult tol ajal nokkisin teda kohutavalt. Ja siis ma leidsind need kaks inimest meie voodist. Mõlemad ihualasti. Ja kes temaga oli? - Seesama eksnaine, kellega ta pettis nii minu kui veelkord oma eksnaisega. Ok.. läheb keeruliseks. Olgu aga öeldud, et ma olen sellega tänaseks päevaks leppinud, et ta on mitme naise pidaja... Miks? Sest ta on ääretult hea inimene, töökas ja kätega. Mind hoiab ka. Moraal kindlasti oleks, et : Hallo, mida sa veel seal teed, võta mõistus pähe jne jne. Paraku ma olen mõistuse juures. Ma lihtsalt olen sellega leppinud - teatud määral. Jäi vaid üks asi. Ma ei oska oma armukadedusega midagi peale hakata. Ma valan seda tema peal tegelikult päris palju välja. Olen kuri, olen kontrolliv jne jne. Aga mis kõige hullem. Tema on seda kümneid kordi rohkem!!! Kõik minu msn logid võetakse välja. Telefoni väljavõtted on juba igapäevased. Ja ometi MINA ei ole teda petnud, ma ei ole mingilgi moel teinud midagi sellist, mida teha ei tohiks.... !!!! Miks mind kontrollitakse? Miks iga minu sammu loetakse? Miks ma pean andma vastuseid küsimustele, millele ma isegi vastata ei oska? .... Iga kokutamine viib... Lahendamata looni.
Pealegi pean tunnistama seda, et siis kui ma nad voodist leidsin, käitusin igati rahulikult ja viisakalt ( ausõna, ise ka imestasin). Tegin neile veel kohvi ja lahkusime mõne tunni pärast laevale. Sealjuures ma siis veel ei teadnud, et olin tegelikult rase. Kahjuks see rasedus katkes 2 nädala pärast. Eks see strerssist oli. Kahju oli, väga kahju, kuna oma 34 aasta jooksul ma ei ole kordagi veel rase olnud. Eelnevalt oli mind tunnistatud viljatuks. Aga ometi olin rase. Vähemalt see andis mulle kindlust, et ma suudan omale järglasi kanda. Olgu öeldud ka see, et ta oli igal mu arstivisiidil kaasas, hoidis kätt, kui ma ahastuses nutsin. Ta on hea mees. Kätega mees. Südamega mees. Minu küsimus lihtsalt oleks see, et kuidas ma leiaksin endas jõudu teadmisel, et ta ei ole ühe naise pidaja. Kuidas ma leian jõudu teada, et ta tegelikult armastab mind. Või peaksin ma lihtsalt lahkuma? Ma ei tahaks, sest tegelikuses mina armastan teda ja tema mind. Vähemalt sellesse on mul veel veidi usku... Kuidas leida tasakaal???
mina ei suutunud sellega kunagi leppida. aga inimesed on erinevad, tean suhteid kus naised on teadlikud oma partneri teisest naistest (küll eksid, küll juhuslikud) ja elavad edasi selle suhtes, kuna armastavad ja midagi paremat ka pole. aga igasugune petmine on lugupidamatus sinu vastu. kui mees oma naist ei austa, siis lööb see kindlasti ka muudes valdkondades välja, progresseerudes. see on tüüpiline, et kui mees uue naisega riius on, läheb ta kohe eksi ukse taha. siin pole midagi üllatavat, selliseid mehi tena ka mitut. mees, kes petab ja peab seda normaalseks, jätkab seda ka edaspidi, ka juhul kui ta uut naist armastab. siin pole midagi pistmist armastusega, arvan. ta lihtsalt ongi selline, tema väärtushinnangud lubavad end lohutada teiste naistega ja ta ei näe, et see on tegevus, mis teistele haiget teeb. kuniks ta ise haiget ei saa, ta seda ei õpi, tavalislet. inimene saab empaatiliseks läbi isikliku kogemuse, kui tal seda loodusest kaasa antud pole.
Mitte ühelgi inimesel ei ole õigust ega ka põhjust teie elu arvustada. See on teie elu, teie valikud. Iseasi, kui te ise rahul ei ole. Pole mõtet elada elu, mis teile tegelikult ei meeldi, milles te haiget saate, millest te piisavalt rõõmu ei tunne. Kui te respekteerite mehe valikut olla suhtes korraga rohkem kui ühe naisega, suhtute sellesse rahulikult, suudate olla õnnelik, tunnete end armastava ja armastatud naisena, siis - kes saab teile mingeid muid ettekirjutusi teha?
Kui aga tunnete, et see elu ja suhe pole siiski see, mida te tõeliselt igatsete, siis on ikka võimalus asja üle mõelda ja seejärel rääkida. Tuleks võtta aega mehega kahekesi olemiseks ja rääkimiseks-kuulamiseks. Oma mõtete ja tunnete aus jagamine toob selgust ja võib luua aluse edasiminekuks. Vastastikkune süüdistamine ja kontroll tekitab vaid suuremaid pingeid ja eemaldumist. Otstarbekas on siiralt rääkida sellest, mida te ja teie mees oma suhtest mõtlete, mida tunnete, mida tegelikult vajate, mida peaksite tegema, et tuleks muutus. Ehk olete kumbki valmis ka midagi senisest teisti tegema, et tekiks soov oma elu vaid kahekesi jagada. Kui üks teist kahest ei soovi ei endisel moel edasi elada ega ka muutust teha, on järgmine mõistlik variant ilmselt lahkumineku kaalumine.
