Tere!
Mu küsimus on pigem teoreetiline, kuid nõustajatel kui igapäevaselt praktikaga tegelevatel asjatundjatel on kindlasti huvitav seisukoht, mida sooviksin kuulda.
Soovitatakse, et pärast pikaaegset lähisuhet (abielu või vaba kooselu), ei tohiks uut suhet enne luua kui vanast emotsionaalselt vabanenud, tervenenud ollakse. Tavaliselt soovitatakse 5 a või pikaajalisema lähisuhte lõppemise järgselt olla üksi vähemalt 6 kuud. Kuidas aga mõjub uuele suhtele see, kui eelmine abielu/vaba kooselu on lõoetatud uue partneri leidmise tõttu? Nt on olukord, kus mees või naine jättis maha oma partneri uue leidmise tõttu, kellega suhe sai alguse samal ajal kui vana suhe veel kestis. too mees või naine kolis kohe uue partneriga kokku kui oli vana juurest välja kolinud. Milline on prognoos sellise suhte õnnelikusele? Selge, et sel juhul ei ole aega toibuda eelmisest suhtest, kuna üksi vahepeal üldse ei olda. Tunnen inimest, kel ei ole 2-3 a suhete vahepeal ühti pausi - ta liigub suhtekriisist kohe uude suhtesse, ilmselt hirmus üksi jääda. Milline on nõustajate kogemus, kas sellised suhted, kus eelmise kooselu ja uue kooselu vahel pole olnud päevagi üksiolemist, reeglina pikaajaliselt kestavad? Või on nii ja naa, olenevalt olukorrast, inimestest? Ilmselt ikka vahepealne üksiolek aitab uue suhte õnnestumisele kaasa, kuna vanu probleeme sinna ei võeta.
Aitäh teile ja päikselist kevadet soovides!
Tõepoolest, paus kahe suhte vahel on asjatundjate poolt väga soovitatud, ennekõike selleks, et oleks aega vana suhe korralikult lõpetada, kõik otsad kokku sõlmida ning teha iseendas nö. inventuur – mis oli suhtes head, mis oli suhtes halba, milline oli minu panus, mida ma sellest õppisin jne. See loob teoreetilise aluse selleks, et uues suhtes samad vead ei korduks. Samas ei anna see garantiid uue suhte õnnestumisele, sest vanad käitumismustrid on väga visad, nad on sügavale juurdunud ning kui nende käivitumist ei märgata, siis vanad vead korduvad. Mõni inimene saab sarnase inventuuriga edukalt hakkama ka otse ühest suhtest teise liikudes. Pausi pidamine annab märku ka sellest, et inimene õpib uut kaaslast põhjalikumalt tundma, kaalub läbi põhjused, miks ta uude suhtesse siseneb. Kui suhe saab alguse hirmust üksijäämise ees, siis on tõenäosus märksa suurem, et partnerid ei sobi omavahel piisavalt hästi, sest üksteise tundmaõppimisega ei ole piisavalt tegeldud. Teades oma põhjuseid ja vajadusi saab sellest ka uuele kaaslasele teada anda ning sellega vältida võimalikke ohtusid varakult.
Faktoreid, millest uue kooselu õnnestumine sõltub on väga mitmeid ning asjade läbimõtlemine kahe suhte vahepeal on vaid üks nendest. Väga oluline on veel suhtlemise kvaliteet üleüldiselt – kui avatud ollakse teineteisele, kuidas raskeid teemasid käsitletakse, kuidas konflikte lahendatakse, kuivõrd hoolitakse iseenda ja partneri heaolust jne. Eriti kõrged nõudmised suhtlemise kvaliteedile esitab olukord, kui mängus on minu lapsed ja sinu lapsed.
Veel võib välja tuua sotsiaalse toetusvõrgustiku olemasolu – kuivõrd uut suhet toetavad on inimesele olulised isikud (vanemad, õed-vennad, sõbrad, kolleegid), kuidas õnnestub lahendada materiaalseid küsimusi. Seega on asjaolusid, millest sõltub uue suhte edukus, väga mitmeid ning tähtsam kui teatud reeglitest kinni pidada on olulisi teemasid teada ning nendega tegeleda.
Kui uus suhe põhineb petmisel, siis on sellisele vundamendile väga raske midagi tõeliselt püsivat ehitada.
Lõik Frank Pittmani raamatust "Private Lies" põhjendustega miks afäärist alguse saanud kooselud ei kesta (lahutuste protsent on 75%):
THE DEFECTS OF ROMANTIC 2ND MARRIAGES..
1) The intervention of Reality: Divorce in these marriages tends to take place very early in the marriage. During the affair, the infidel and perhaps the affairee are in a state of intensely stimulating unreality. The second marriage itself seems to be a switch that throws the lights on and illuminates the mess that has accumulated. It is as if the romance had seemed real, while the divorce didn't. Only after the remarriage did the divorce become real enough for the lovers to see that it was all a horrible mistake. The affairs that become marriages typically were so intense they were never questioned at all. During the divorce, reality never set in sufficiently to let the romance be evaluated and questioned. The romance was so romantic no one ever got around to asking if it was sane.
2) Guilt: People who have wrecked a family have inflicted much pain, and they have a lot they could feel guilty about. As reality sets in, they see many things they were overlooking. They may have felt no guilt during the affair and divorce, and the guilt they feel after the romantic marriage may come as a suprise to both of them. It is generally assumed that people who don't permit themselves to be happy must be feeling guilty about something and are unhappy as a way of punishing themselves for their misdeeds. One aspect of guilt is the reluctance to enjoy ones ill-gotten gains. Another aspect of guilt is the urge to return to the scene of the crime and in some way make amends. As a romantic newlywed resists the joys of the ex-mate who was deserted so blithely, the new mate can feel disoriented and betrayed.
3) Disparity of sacrifice: Divorces are expensive luxuries. Whatever the financial cost, the emotional cost is far greater. Anyone after losing that much, will be drained, exhausted and depressed. It is particularly difficult when the exhausted survivor of a debilitating divorce marries the triumphant winner of the struggle. If the romantic partner is marrying for the first time, and especially if the courtship has been treacherous and insecure, the new mate will be ecstatic. A new couple may feel a disparity in what had to be sacrificed to bring them together. The partner who has never been divorced may have difficulty understanding the complexity of emotions toward the previous family.
4) Expectations: Then there is the feeling that anything that cost this much emotionally had damn well better be worth it. The greater the sacrifices, the greater the expectations from the new marriage. Now that the promised land has been reached, it should flow with milk and honey. But instead, the new couple are just 2 tired warriors with no fight left in them. Whatever these people were expecting, the best they are likey to find now is the ordinariness of real life, the dubious peace between glorious battles. The more people enjoy the battles involved in wrecking and escaping marriages, the less they are likely to enjoy the business as usual of the new marriage that was the destination of it all.
5) General Distrust of Marriage: Of course, anyone who has been unhappily married is likely to develop a strong distrust of the institution of marriage. People whose marriages fell apart during affairs are likey to end up distrusting marriages rather than distrusting affaris. People who distrust marriage have a vey hard time being in one.
6) Distrust of affairee: It might seem appropriate for someone to go out with them, or even to marry them, but not quite appropriate for someone to have an affair with them. Affairs are considered dishonerable acts, and peope who feel guilty for having affairs believe that they are dishonorable and their partner must be dishonorable too.
7) Divided Loyalties: During the affair tnd the divorce, the romantic couple isolate themselves. It is not only the betrayed spouses who are erased from awareness, but also the children, the families, friends, anyone who attempts to pull the romantic couple from the quicksand of their affair. But after the remarriage, there may be a longing to reestablish connections with families and friends and this may be more difficult than expected. Each close relationship and some that were amazingly casual may have to be renegotiated in view of the hurt caused to others.
The nature of infidels: People who get themselves into affairs have some specific characteristics that must influence the course of their subsequent marriages. Each kind of infidel is different. Most of those who end up marrying an affair partner are romantics who drift hypnotically through this romantic high without taking much responsibility. Romantic remarriage seldom works, not only because of th unrealistic nature of romance, but also because of the reality-avoiding nature of romantics.
9)The nature of affairees: Affairees want whatever they want from a relationship, just as everyone else does, but what makes them unusual is that they seek their goals among the married rather than the single. They choose partners who are not in position to marry them, and who are engaging in the relationship at great risk. People like this are clearly angry with marriage, and perhaps with the opposite sex. They believe marriage doesn't work, and they demonstrate that by breaking up another marriage as they find a partner for themselves.
10) Romance: People who believe in the chemistry of romance dont bother to learn much about the physics of relationships. When the romance begins to fade, romantics know little about how to solve those problems that they have relied on romance to transcend. It is painful to watch a romantic relationship dissolve. It happens so suddenly, and so totally. These people have already demonstrated that they would rather get divorced than learn physics, so it is far easier for them to follow the same pattern.
11) Scapegoating of cuckolds: During the affair and divorce, the romantic couple conspired to convince each other that the defective marriage was the fault of the cuckold. To acknowledge otherwise, now that remarriage has taken place, seems a betrayal of the rescue fantasies that fed the romance.
12) Unshared history: Even if the new marriage survives all of these obstacles, there is one further characteristic of all second marriages: The absence of a shared history that brings familiarity to relationships that began earlier in life. If a romantic marriage has wrecked a previous marriage or two, the history of the relationship is painful to both partners, and possibly somewhat embarrasing to others. The new partners keep thinking about it and justifying it, but it is hard to talk about lightly, in the familiar, safe manner of people who can tell their old war stories without guilt. However intense their commitment, people who share a guilty past aren't totally proud of their new marriage.
Aitäh vastuste eest. Küsima ajendas kogemus oma elust, et pikaaegne elukaaslane (kes, tõsi küll, vähemalt viimastel aastatel mind korduvalt pettis ja mulle selle kohta valetas) lõpetas meie suhtekriisi (mis järgnes sellele kui sain teada tema petmistest ja valetamistest) kokku kolimisega tolle suhtekriisi ajal leitud romantilise partneriga (kellega ta suhtles kuid veel meie ühise kooselu ajal ja mida ta samuti tollal mu ees maha salgas). pool aastat pärast seda, kui nad olid kokku kolinud (mis toimus samal päeval kui meie lahkukolimine), kuulsin, et nad abielluvad. võimalik, et mõnedel inimestel käib asi väga ruttu, kui õige partner on leitud. aga tõtt öelda, tundub see nende asi liiga tormiline, et pikalt kesta. olen üllatunud, et mu endine elukaaslane nii kiiresti ja tormiliselt uude suhtesse liikus. aga võimalik, et minu petmised tulidki sellest, et ta ei pidanud mind omale õigeks partneriks, aga ei tahtnud seda enne mulle tunnistada kui uus, õige leitud. üldiselt on selline käitumine minu arvates inetu. minuga abielluda ta ei soovinud, leiutades igasugu vabandusi, kuni lõpuks jätsin teema, samas uues suhtes on juttude järgi just tema suur algataja. nii või teisiti, olen hämmastunud, kuivõrd kiiresti uus õnnelik elu luuakse jättes eelmise veel suitsevad varemed kus seda ja teist. võimalik, et ta oma abielus on truu, kuna õiget partnerit ei tahagi petta. mind pettis ja valetas, kuna polnud rahul suhtega.
Jah, selline käitumine on inetu, kuid mitte ebatavaline. Pettis ikka selle pärast, et otsustas nii, mitte selle pärast, et oleks suhtega ebarahul. Peale petmise olid ka teised valikud olukorra lahendamiseks. Kui olid valikud, siis tehti otsus, mille eest vastutab 100% otsuse tegija.
VIGA EI OLE SINUS. Kui inimene on truudusetu, siis räägib see fakt ju selle inimese iseloomust, muud ei midagi. See, et alles "õigele" partnerile ollakse truu, on lapsejutt ja vastutusest kõrvalehiilimine.
Selline käitumine ei ole ebatavaline, aga raske on ikka. Kui sinu endine teine pool kolib ühisest kodust uue partneri juurde, siis paratamatult jäävad õhku küsimused ning madal enesehinnang. Seda isegi siis kui kooselu viimane faas osutus rohkem kui pingeliseks.
Mina ei ole oma valemit veel leidnud. Alguses arvasin, et kogumiseks kulub aasta. Aastast on märkamatult saanud kolm... Vahepeal on olnud helgeid hetki ja tähelepanu vastassoo poolt, kuid suurt tunnet ja uut kaaslast seni leidnud ei ole.
jah, ja jäädes pärast lahkuminekut sõpradeks, saab su enesehinnang üha suuremaid hoope, kui kuuled uudiseid eksmehe uuest suhtest ja näed, et tema tunded uue naise vastu on just sellised nagu sa aastaid lootsid ja unistasid, et ta sind armastaks! enesehinnang on nii madal, et seda pole ollagi. sestap on ainuke võimalus, kui oled nii nõrk kui mina, lõpetada igasugune suhtlus. kui suudad oma enesehinnagu jälle üles ehitada (töö, sõbrad jms), mis minu puhul võtab vähemalt aasta, kui mitte rohkem, siis võid ju temaga uuesti suhelda. selleks ajaks on ka tunded tema vastu kadunud ja suhtlus tema/nendega ei tee haiget. see on nagu valutava hamba väljatõmbamine, see on väga valus ja nõuab tugevust, otsustavust, aga ühel hetkel tundsin, et teist teed pole. mis õigus on tal, pärast lahkuminekut, veel su mõtteid mürgitada? ta on su elust füüsilislet läinud, aga tema vaim kibestab sind ikka. see on mõttetu. ühel hetkel, kui oled järjekordses masenduses, teen tedaliku otsuse see lõpetada, aitab, sa tahad edasi elada.
Kui haav on veel väga värske, on tõesti üks võimalus oma hingevalu vähendamiseks ajutiselt mitte kokku puutuda. Samas - ega tunded meie seest iseenesest kuskile ei kao. Nad muutuvad ajas, kuid jäävad alles seniks, kuni oleme need enda seest läbi lasknud/läbi töötanud. Hetkedel kui jõudu on, siis tasub oma valule ja pettumusele otsa vaadata, neid täies mahus oma kehas tunda ja aktsepteerida. Selline asi teebki haiget ja on täiesti normaalne, et end niimoodi tunnete. Lubades endale neid tundeid aktsepteerite iseennast sellisena nagu olete. See on enesehinnangu aluseks. Sealt edasi saate juba teadlikult tegelema hakata eneseusu ja enesehinnangu taastamisega - heaks abimeheks on Mia Törnblomi raamat "Enesehinnang!" (väga inimlikult kirjutatud ja tõesti tõhusate nõuannetega).
Mulle jäi veel silma väljend "minu mõtteid mürgitada". Tahan öelda, et teine inimene ei saa meie mõtteid määrata, see on ikka meie endi teha millest ja kuidas me mõtleme. Mõtted on lihtsalt nii kiired, et tundub, nagu nad tuleksid ise meie peale. Tegelikult on võim oma mõtteid kujundada meie endi käes. Tuleb leida vaatenurk, mis meid aitaks, leida midagi positiivset antud olukorrast ja sellele keskenduda. Esialgu on see pea võimatu, juhtunuga seotud tunded on veel liiga värsked ja vajavad läbitöötamist ning settimist. Kuid mõne aja pärast on see täiesti võimalik. Teie võimuses on öelda stopp! haiget tegevatele mõtetele (mis ühtlasi õõnestavad ka enesehinnangut) ning asendada need teid toetavate mõtetega. Ka selles osas saab täpsemaid juhtnööre Mia Törnblomi raamatust. Jõudu teile!
Mina usun samuti, et suhete püsimajäämine sõltub väga paljudest asjaoludest ning eelkõige omavahelisest suhtlusest. Suhted lõppevad ikka siis (vahet siis pole, kas minnakse ühise otsuse tulemisel lahku või üks pooltest leiab endale suhte ajal uue kaaslase) kui üks või mõlemad pooled ei saa suhtest seda, mida vajavad. Sageli probleem ongi selles, et omavahel ei osata suhelda - olulistest asjadest ei räägita ning peetakse teise inimese olemasolu iseenesestmõistetavaks.
See statistika, et 75% petmisest alguse saanud suhteist ei jää kestma, võib ju alguses lohutav tunduda, kuid teistpidi võttes 1/4 neist jääb ju siiski püsima. Oleneb ikka sellest, kuidas omavahel edaspidi suhelda osatakse. Kipub tõesti nii olema, et ka uude suhtesse lohistatakse vana taak kaasa ja kui saabub argipäev, siis istutakse jälle sama portsu otsas ja jälle ei osata sellega midagi peale hakata. Aga samamoodi võib olla ka inimesel, kes suhete vahepeal pause peab. Kõik on väga, väga suhteline ja oleneb väga paljudest asjaoludest
Minu abikaasa teatas mulle aasta tagasi, et tema enam minu juurde koju ei tule - tal on tühi tunne seoses minuga ja ta ei taha koju tulla. Olime koos elanud 6,5 a, sellest viimased 2,5 abielus ja see oli meie mõlema jaoks seni pikim suhe. Meie omavahelised suhted muutusid pingelisteks juba umbes poolteist kuud varem. Ma püüdsin küll rääkida ja selgust saada, milles on probleem, kuid vastuseks sain vaid ebamääraseid ja sageli süüdistavaid repliike. Hiljem selgus, et ta oli juba umbes pool aastat varem ühe oma kolleegiga soojad suhted tekitanud. Ja nii siis ühel hetkel ta tundiski, et ta enam ei taha minuga koos olla - teine toetas teda kui ta vajas, ei eelda midagi ja temaga on lihtne koos olla. Ja läkski minu juurest otse oma kolleegiga kokku elama...
Eesti on väike ja samas valdkonnas töötades kahjuks ei ole 100% saanud vältida temaga kohtumisi. Muidu me omavahel ei suhtle - ongi vaid juhuslikud kokkujooksmised olnud lahusoldud aasta jooksul. Ma tunnen, et kui ei kohtu, siis on lihtsam. Abikaasa küll lahkudes ütles, et ta sooviks minuga ka edaspidi hästi läbi saada, kuid minu õnneks on selgunud, et hea läbisaamine on igasuguse suhtluse katkestamine
Tagantjärele meie suhtele mõeldes oligi peamine probleem meie suutmatus üksteisega olulistest asjadest rääkida. Kui seal igapäevaelu rattas sees olla ja otseselt midagi olulist ja katastroofilist pole, siis sageli ei märkagi neid pisikesi, kuid olulisi asju, mis suhtes puudu on. Ja tõenäoliselt kolleeg suutis pakkuda mu abikaasale just seda, mis parajasti oli puudu meie suhtes.
Emotsioone on olnud selle kõigega seoses väga palju ja pole neist ükski ei õige ega ka vale, nad kõik tuleb lihtsalt ära tunda ja endast läbi lasta. Kõige olulisem on oma suhtumise valik toimunusse. Suhete lõhkiminekul on alati mõlemad pooled osalised ja ei saa jäädagi ainult teist või ainult ennast süüdistama. Tuleb keskenduda endale ja seada endale uued eesmärgid ja tekitada uued unistused. See, kas endine partner on nüüd eluõnnelik või mitte - me ju tegelikult ei tea seda ja pole mõtet kruttida oma peas mõtteid, mis panevad meid end halvasti tundma Mind on aidanud hästi palju oma "mõtetes kahtlemine". Kui mingi asi teeb meele mõruks, siis ma hakkan endalt küsima, et mis on tegelik põhjus, miks ma nii tunnen. Esmapilgul paistavad kõik asjad olevat seotud endise partneriga, aga kui veidi põhjalikult järele mõelda, ei ole põhjused enamasti üldse otseselt temas
Ja tuleb hoida end tegevuses ja keskenduda sellele positiivsele, mis elus hetkel olemas on. Mina olen lugenud ka päris palju eneseabi raamatuid ja arvan, et igast neist leiab pisikese tõe enda jaoks, mis aitab edasi minna oma eluga.
The nature of infidels: People who get themselves into affairs have some specific characteristics that must influence the course of their subsequent marriages. Each kind of infidel is different. Most of those who end up marrying an affair partner are romantics who drift hypnotically through this romantic high without taking much responsibility. Romantic remarriage seldom works, not only because of th unrealistic nature of romance, but also because of the reality-avoiding nature of romantics.