Olen mehe koos olnud üle kümne aasta. Selle jooksul mitu korda kokku/lahku läinud. Lapsi on meil 2:4,5aastane ja 1,8aastane. Minu jaoks on tõeline suhte allakäik olnud alates laste saamisest. Tunnen, et mees ei ole selline isa ja perekonna pea, nagu ma tahaks enda kõrvale ja temas kui isikus pole toimunud mingit arengut lapsevanemana. Kahjuks on need omadused sellised, mida enne laste saamist ei näe. Nüüdseks tunnen, et ma enam ei taha seda suhet. Ma ei armasta oma meest, ma ei taha temaga seksida, olen seda teinud pikka aega vaid vastumeelselt ja enam ei jaksa. Selle aasta alguses ütlesin mehele, et tahan lahku minna. Läksin lastega ära enda ema juurde. Mees aga arvab, et küll mul see nn. loll tuhin üle läheb ja iga kord kui suhtleme, on nii kuri, et ma ei võta ikka veel mõistust pähe ja ei taha suhet taastada. Ühesõnaga iga suhtlemine lõppeb karjumise ja tüliga. Aga tõesti enam ei taha. Olen mitu aastat rääkinud mis mind õnnetuks teeb, lootnud et mees kuulab ja parandab oma käitumist, kuid nüüd tunnen, et on liiga hilja. Enam ei taha mitte ühegi rakuga.
Mees aga panustab nüüd lastele, et kas ma ikka saan aru millise trauma ma lastele tekitan, kuidas ma rikun oma tujukusega(ehk siis lahkumineku sooviga) ära kolme inimese elu(lapsed+tema). Et tema võtab varsti uue naise, teeb uued lapsed ja meie lastele tal aega ei jää, et nemad on siis edaspidi isast täiesti ilma. Ja üleüldse on lahkuminek talle nii valus, et parem ei näe ta lapsi enam üldse, kui et on nõus ka peale lahkuminekut neile isa olema. Ja seda juttu räägib ka 4,5 aastasele tütrele, et ema tahab, et tema ja vend enam isaga koos ei oleks ja ema tahab endale uut meest ja küsib kas tütar tahab endale uut isa jne. Ühesõnaga minu arvates teeb lapsele olukorra nii raskeks kui saab, ise aga väidab, et laps peab tõde teadma ja tõde ju on, et isegi kui see toimub 10 a. pärast, saab lastel kunagi uus isa olema. Kui ma üritan teda keelitada lapsega nii rääkimast, siis käratab, et sinuga ma praegu ei räägi, mine minema. Laste osas on üldse nii, et kui on head lapsed, siis on meie lapsed ja kui pole nii head lapsed, siis on nii, et "vaata mis su laps teeb.".
Kokkuvõttes on olukord niigi raske ja mulle tundub, et haiget saanud mees teeb seda laste jaoks veelgi raskemaks. Mees tahab leppida, ühel päeva meelitab heade sõnadega, järgmine hetk vihastab ja ütleb kõige koledamaid asju( a la lapsele minu kohta: kas sa arvad, et see on õige, et see kuradi frigo sind teise kohta elama veab ilma sinult nõu küsimata). Selline ebastabiilne suhtlusviis on ka üks suuri tegureid, mis mind tema juurest on nii kaugele ajanud ja tunded kaotanud..
Kas on minul kuidagi võimalik vanema lapse närve säästa? Nii kahju tast, lahkuminek niigi raske...
Mul tekib mitu küsimus - kas on õige lasta isal lastega üldse kohtuda, kui selle hinnaks on laste muserdamine?
Kui olete mitu korda kokku-lahku kolinud, kas võib olla, et see on ka üks neid "kordi"? Kas iga kord, kui lahku olete kolinud, saavad lapsed sellist kohtlemist tunda? Lastele sinu kohta nii rääkimine pole õige ja kui sa saad lapsi selle eest kaitsta, siis peaksid seda tegema ning kohtumiste osas reeglid paika panema. Pidev kokku-lahku kolimine ei mõju lastele kindlasti hästi, nii et selles osas võiks nende ellu saabuda mingi stabiilsus, saad jällegi ise palju teha ehk et oma otsustele kindlaks jääda.
Kokku/lahku on toimunud kõik enne lapsi. Laste nimel olen tahtnud hoida stabiilset suhet ja seega oleme nüüd ilma lahkuminemisteta koos olnud 5 aastat . Loomulikult olen lootnud, et olukord paraneb. Aga reaalsuses olen selle ajaga muutunud üha õnnetumaks, tunnen ennast üksikemana, sest kuigi mees olemas, ei näita ta ühiste tegemiste vastu mingit huvi. Nüüd enam ei jaksa ja usun, et laste nimel elada ise õnnetult ei ole ka mingi õige elu. Nii et lahkuminek saaks olema lõplik, lastega kokku/lahku ei tule loomulikult kõne allagi.
Mehele ei tee ma kuidagi selgeks, et kui tahab halvasti öelda, öelgu seda mulle, jätku lapsed sellest koledast sõnasõjast välja. Aga ma ei teagi kuidas on kõige parem sellises olukorras käituda...Näen, et 4,5 tütar on nii hellaks muutunud, iga vähegi asja peale kukub nutma ja peamine lause on "sa ei armasta mind enam". See on minu arvates kõige ehedam näide tema ebakindlusest ja haavatavusest. Olukorra teeb keerulisemaks ka see, et lisaks elukohale vahetame kodulinna ja tüdruk peab minema uude lasteaeda...
Kui otsustanud, et soovite oma kooselu lõpetada, siis lõpetage see. See kõlab kuidagi liialt lihtsalt, kuid ilmne on, et kui te olete oma mehele üsna mitmel moel püüdnud öelda, et ei soovi enam koos temaga jätkata, kuid see sõnum pole siiski kohale jõudnud, siis võiks mõelda, mis teeb teie EI jõuetuks. Kui keegi ütleb EI, aga see pole mõjus, siis midagi on selles EI-s seesugust, mis kõlab pigem „võib-olla...“ või „ma ei tea...“
Kui abikaasa keeldub teid kuulda võtmast, siis ei ole teie EI seni siiski olnud 100% kindel.
Loomulikult – suhet ongi keerukas lõpetada, eriti kui on lapsed. Ikka tekib kõhklusi ja mõtteid, et lastele on äkki parem, kui isa-ema kasvõi nende pärast kokku jääksid. Vaid lapsed ei hoia aga sisulist paarisuhet alles, selleks on vaja kummagi soovi läheduseks, kummagi tahet võtta vastutust suhte eest. Kas võib olla, et teil on siiski kahtlusi, kas suhe on sisuliselt läbi või oleks seda mingi valemiga veel võimalik päästa? Kindlasti mõjutab teid viimases suunas mõtlema iga tähelepanek, mil märkate meest laste või teiega normaalsel-sõbralikul moel toimetamas.
Suhtekriisi puhul on alati küsimus, kas veel on võimalik lähedust taastada. Kui te siiski kaldute mõtlema, et kui vaid saaks selle suhte lõpetada, siis ilmselt pole enam varianti koos edasi minna. Mõneti tundub, et nii mõtletegi, samas on suhe siiski lõpetamata. Kas olete saanud abikaasaga ausalt oma mõtete ja tunnete üle rääkida, olete neid omavahel jaganud? Ehk peaks kaaluma neutraalse vahendaja appikutsumist, et saaksite need asjad selgeks teha, leppida kokku laste osas ja seejärel kumbki oma teed minna?
Teie lapsed tunnevad kõiki neid tundeid, mida tunnevad nende vanemad. Mida rahulikum ja rõõmsam olete teie, seda rahulikumad ja rõõmsamad on teie lapsed. Ja vastupidi, kui olete hädas, segaduses, tunnete end ahistatuna, manipuleerituna, siis paratamatult tunnevad seda kõike ka teie lapsed. Seega on teie kindel EI (kui tõesti olete nii otsustanud) ja selgus hädavajalik mitte vaid teile, vaid ka teie lastele. Lastele on lahutusega kaasnevate muutuste üleelamine kindlasti raske ja pingutav, kuid praegune olukord, kui see pikalt jätkub, on veelgi traumaatilisem.
Mis manipulatsiooni puutub, siis siin on oluline mitte lasta end provotseerida, püüda jääda rahulikuks ja mehele selgesti (minakeeles ja hinnanguvabalt) öelda, mida teie tema käitumisega seoses tunnete, millised olukorrad on teie jaoks eriti pahameelt ja ärritust tekitavad, milline on nende konkreetne mõju teile. Kahjuks ei saa keegi kellegi käitumist muuta. Saate vaid mehele öelda, mis teile ei sobi ja miks ning ehk ka selle, mismoodi te tahaksite, et asi oleks.
Kui teine ka pärast teie järjekindlat selgitust oma käitumist ei muuda, ongi käes konfliktiolukord, mida rahulikult lahendada saab ainult teineteise vajadusi ära kuulates, lahendusi pakkudes ja seejärel otsust tehes. Kui suhted on pingelised, on neis olukorras konfliktil kahjuks kombeks paisuda.
Suhte lõpetamine on ikka valus ja ebamugav, kõigile osapooltele kannatusi valmistav, ka see võib olla põhjuseks, miks millegi lõpetamist aina edasi lükatakse. Lähisuhet ei ole võimalik lõpetada nii, et valu üldse ei kaasneks. Praeguse kirjelduse järgi tundub, et pikendate enda ja laste kannatusi, ehk teeks lõplik otsus kõigile head. Kui soovite aga suhet siiski enne selle lõpetamist uurida (äkki on ressurssi?), soovitan pöörduda nõustamisse.
Kirjutad, et lahkuminek saaks olema lõplik, ja peate kolima teise linna. hetkel aga kolisite ema juurde. ütlesite mehele, et tahate lahku minna. jääb mulje, et te siiski pole veel lahku läinud - elate samas linnas, kuigi ema juures, ja kirjutate et tahate lahku minna lõplikult. niikaua kui te ei lähe lahku, püüabki mees teid kinni hoida ja armastuses on lubatud kõik relvad, sh lastega manipuleerimine. kui te mees taipab, et te läksitegi lahku, mitte vaid ei taha lahku minna, võtab veel mõni nädal-kuu aega, et ta sellega lepib kui olukorraga mis on reaalne. hetkel pole te sisuliselt lahku läinud, mistap ta püüabki teid kinni hoida, ka alatute vahenditega. ming siis lahku kui on jõudu.
Kolisin teise linna ema juurde. Kuna väikse poja kõrvalt teen hetkel kodust tööd ja teenin min.palka, siis kahjuks ise üürida kohe midagi ei jõua ja leppisime emaga kokku, et jään nii kauaks lastega tema juurde, kuni tööd leian ja miskit üürida jaksan.
Aga selles osas on ehk õigus, et et minu EI ei ole piisavalt tugev EI. Kardan jubedalt kuidas hakkama saan, kardan kas jaksan lapsi üksi kasvatada, kardan kas kunagi leian enda kõrvale kellegi... Ühesõnaga olen väga hirmul ja ebakindel. Ebakindel aga tuleviku osas, mitte selles, et lahkuminek pole õige samm. Kuid ma näen, kuidas ema juures olemine koos pingevaba õhkkonnaga mõjub lastele hästi. See annab jõudu.
Elus tuleb ikka aeg-ajalt teha nii mõnigi otsus raske südamega, ja selle olukorra juurde kuulub ka ebakindlus ja hirm. Ent samm, mille astusite, aitab teil kindlasti astuda ka edaspidiseid samme. Vahel öeldakse, et esimene samm on kolmandik teekonnast. Soovin teile vaprust ja kannatlikkust sellel teel. Leidke kindlasti enda ümber inimesi, kes teid toetavad ja kuulavad, sest on väga tähtis ennast mitte üksi jätta. Ilmselt on ka teie ema igati toetav.
Kui harjute uue olukorraga, saate ka tasapisi hakata endale muud kinnitama kui praegu: ma tulen toime (ja kui ei tule, siis küsin toetust ja abi teistelt), ma jaksan lapsi kasvatada (ja püüan oma jõuvarusid suurendada enda vajaduste eest paremini seisma õppides, aga ka abi küsides), ma leian kindlasti kunagi enda kõrvale tähtsa inimese, kellest ma hoolin ja kes hoolib minust (kuid mitte enne kui olen eelmisest suhtest emotsionaalselt vabaks saanud, muidu võivad eelmine ja uus suhe teineteist sedaga hakata).
Igas halvas olukorras on ikka leitav ka midagi rõõmu pakkuvat. Laste vähenenud pinge on kindlasti üks neist headest asjaoludest. Kui oskate igasse päeva mõelda midagigi toredat ja rõõmupakkuvat, on seegi juba sammuke hea muutuse poole teie elus.
