Sai mehega räägitud meie probleemidest ja lubas ennast muuta, et ta ei ole enam nii närviline ja ei ela kõike minu peale välja ning ei alandaks enam mind. Ühesõnaga ta lubas ennast muuta. Olen talle palju kordi siiski andeks andnud nii ka mõned päevad tagasi. Nüüd siis näen jälle, et ta läheb vahepeal kontrolli alt välja, ei suuda ennast tagasi hoida ja nii olen mina jälle surnud ringis ja tunnen ennast halvasti. Ühesõnaga on selline tunne, et pisut lootusetu ja siin lähedal pole mul ka lähedasi inimesi, kes toeks oleks.
Mul on meeletu kahtluse uss, et peaksin siiski tegema lõpliku otsuse ja ära kolima, et mitte endale haiget lasta korduvalt teha. Meil on ka ühine laps kes saab kolmeseks. Tema ka on kannataja kui pidevalt jagelemine käib. Lihtsalt ei suuda seda sammu teha ja ära kolida.
Mis probleemid need on, mille peale ta end muuta lubas?
Enesemuutmine on kunst omaette (on isegi üks hea raamat "Enesemuutmise kunst", autor Vladimir Levi) - selleks peab olema motivatsioon. Kas sa oled väljendanud talle, kui ta sinuga hea on olnud, et kui hästi sa end tunned? Või väljendad end pigem teda kritiseerides?
Ma tean omast käest, kui lihtne on oma mehele halvasti öelda ja kui raske on halvasti ütlemisele mitte vastu lajatada, vaid rääkida, mis tunnen, kui ta mulle haiget teeb. Halvale halvaga andes tekib surnud ring. Hea uudis on see, et sellest ringist on võimalik end välja murda.
Tea, et sa ei ole ainuke naine, kes on sellise probleemiga...Oma tutvusringkonnas tean vähemalt 5samalaadse murega ja ise sealhulgas.
Olen oma mehega olnud abielus 7 aastat, meil on kaks last. Selle 7 aasta (oigrmini 5aastat, sest kaks esimest oli koik korras) jooksul on neid lubadusi jagatud lõputult lubadusi.... Olen ise lastega ära kolinud ja olen ka mehe välja visanud ja siis jälle suurte lubaduste ja ootustega kokku kolinud... Ei saa elatud koos ja ei saa elatud eraldi. Meie probleemide algatajaks on alkohol, mehel on suhtelist närvesööv töö ja ta ytleb, et teistmoodi pingeid maandada ei oska, aga see alkoholi tarvitamine on liigne ja see pohjustab konflikte: mina ei salli alkoholi ja alkoholismi, tema tunnetab seda ning talle tekivad syymekad, siis hakatakse yksteist ryndama ja solvama ning seejärel "tombab" mees minema.....Mina lastega jään koju istuma ja ootama Surnud ring!!!!
ma tean, mida te tunnete. Mul sama, mees lihtsalt elab minu (ja nüüd ka lapse) peal oma pingeid välja. Kusjuures ma oma arust teen kõike, et pingeid oleks võimalikult vähe, pea alati on söök valmis, kodu koristatud, kuulan ta muresid, teen massaaži kui on pinges olla... ja ikka ta ärkab hommikul ja esimese asjana käratab lapsele, et kao minema kui sa magada ei oska (pisike poeb vaikselt oma võrekast meile kaissu). Oleme käinud isegi spetsiaalselt koolitusel, kus on räägitud sellise käitumise mõjust lapsele, aga ta ütleb, et ta võib kasvõi iga päev käia, ta ikka ei viitsi kuulata.
Probleemist rääkides saab aru kohati, et teeb valesti ja nädalakese on okei ja siis jälle sama hooga edasi...
Nõmedaks teeb olukorra see, et ta on muidu väga töökas, abivalmis ja tegeleb lapsega ka hea meelega, aga kohe kui pingeliseks läheb, keerab täitsa ära...
Nõustaja juurde keeldub tulemast (tema sõnad - need mutid räägivad sama juttu mis mina ja tema ei viitsi seda kuulata)...
Peegeldamine ja mina sõnumid ei aita, ta hakkab ainult tänitama nende põhjal, et oi kus ma nüüd jah tegin haiget või et ise ma olen sama sugune...
Viimasel ajal on asi eriti hull, sest minu prioriteediks on saanud laps ja ma ei lase enam tal ennast niisama välja karjuda, vaid hakkan last kaitsma.
Ma saan ise ka aru, et ma tegelikult oleks pidanud seda etteaimama, sest ta juba kohe alguses, kui kohtusime, elas ennast oma vanemate peal välja (samas sõpradega on jälle tohutult hea alati...).
Ma tahaks lihtsalt, et ta suudaks leida väljundi, kuidas oma pingeid maandada, aga ma ei oska teda aidata...
see viimane postitus nagu minu peast kirjutatud. eile just järjekordselt sarnane olukord ... mees tuli töölt koju ja kui mina tega vestelda soovisin (ei virisenud, ei näägutanud, ei rääkinud kedagi taga - lihtsalt soovisin mehele rääkida oma päevategemistest) käratas ta mulle lihtsalt peale, et MIDA SA HAKKAD JÄLLE PIHTA!!!! ja tõega karjus mu peale, et naine ole vait, ma ei viitsi sind kuulata, et natuke said juba rääkida ja aitab nüüd küll ... appi! ma ei ole ennast niii halvasti veel tundnud, tunnen süümekaid et üldse oma mehega rääkida üritasin, siis ignoreerisin teda ülejäänud õhtu. kui tal lõpuks tuju hea siis küsis et mis sul nüüd viga on (saan ma siis head nägu teha, kui olen ilmaasjata sõimata saanud?) ja siis selgitasin talle, et tema reaktsiooni pärast (ma ei ole tõesti naine kes viriseks ja teeks etteheiteid) tema aga solvus selle peale ja keeras magama, voodi ronis külje alla nagu oleks kõik korras.
pakiks kohe täna oma asjad, sest see läheb iga päevaga aina hullemaks. mina olen süüdi kogu tema elus, mis talle ei meeldi. säästaks oma last sellest aga mul pole kusagile minna ... ootan selle teema alla juba spetsialisti vastust
Ester, saan aru, et kogete mehega suhtes lootusetust, kuna tunnete, et lasete endale korduvalt haiget teha. Olete mitmeid kordi oma mehega rääkinud ja tema on lubanud end muuta ehk siis enda käitumist kontrollida, et teid mitte alandada ega oma pingeid teie peal välja elada. Olete üsna lähedal otsusele, et mehe juurest ära kolida, kuid ei ole seda siiski suutnud veel teha.
Teie mure on leidnud palju vastukaja ja paistab, et see on tuttav teema mitmetele naistele. Lahkuminek abikaasast/elukaaslasest ning oma lapse isast ongi väga suur samm elus. Keeruliseks teeb selle sammu astumise tõsiasi, et tavaliselt on probleemide kõrval ka palju head, mis on olnud koosolu põhjuseks. Raske on minna lahku inimesest, keda te tõenäoliselt veel armastate ja kellega tegelikult on olnud ja on ka praegu teatud hetkedel, hea olla.
Loomulikult on ka juhtumeid, kus mõlemad partnerid leiavad endas soovi suhe uuesti üles ehitada ja endast parim anda, et ka teisel oleks hea. Selleks on vaja partnerite selget otsust andestada ning usaldus taastada. Kui otsus on tehtud, siis on vaja kannatust, sest usalduse taastamine ja haavade paranemine võtab aega ja selleks on vaja mõlemal partneril pingutada.
See, mida enamus inimesi kooselus kogeda tahab on sügav side ja lähedus. Selleks, et lähedus partnerite vahel saaks tekkida, peab suhe põhinema turvalisusel. Turvalisusel igal tasandil.
Füüsilisel tasandil tähendab turvalisus vaba olemist hirmust saada viga või kogeda ähvardusi. Ohtlik on elada koos inimesega, kes ei suuda kontrollida ennast või kes tahab kontrollida teisi.
Emotsionaalne turvalisus tähendab võimalust olla suhtes sina ise. See tähendab, et mõlemad partnerid tajuvad, et nende mõtted ja tunded on aktsepteeritud. Partnerid tajuvad, et on armastatud ja vastuvõetud ning saavad kogeda tõelist hoolt ja tuge. Emotsionaalne turvalisus kipub suhtest kaduma, kuna inimestel on erinevad vajadused. Oma vajadustest ei ole harjutud üldjuhul rääkima, kuid rahulolematus kasvab. Vajadused muudavad haavatavaks. Haavatavana inimesed aga kipuvad ründama. Suhtlemisoskuste õppimine ja harjutamine aitab hoida suhtes emotsionaalset turvalisust (aktiivne kuulamine, mina-keel, konflikti lahendusoskused jne).
Väga oluliseks turvalisuse liigiks võib pidada ka pühendumise turvalisust, mis peitub teadmises, et teid ootab ühine tulevik. Raske on töötada suhte parandamise nimel, kui õhus on pidev küsimus, kas teine üldse jääb mu kõrvale. Pühendumise turvalisuse loob otsus, et partnerid tahavad raskustest koos läbi minna ja veel pikalt koos elada.
Lisaks aitab hea suhte ehitamisele kaasa see, kui teil on väljaspool suhet tugivõrgustik olemas – sõbrad, lastehoid, meditsiin, psühholoogiline nõustamine jne. Kõiki meie vajadusi ei saa täita partner ja seega on hea, kui leiate abi, kui seda on vaja.
Tõsi on see, et teist inimest muuta ei ole võimalik. Iga inimene saab teha oma osa, et suhtes turvalisust omalt poolt tekitada ja luua. Näiteks Gordoni perekoolis õpitakse suhtlema vajaduste keeles (kuulama ja kehtestama), mis aitab aktsepteerida üksteist paremini. Iga inimene saab anda omalt poolt teisele teada, et sa oled teretulnud koos oma mõtete ja tunnetega. Kui te ei suuda teist võtta nii nagu ta on, siis on üldistatult kaks võimalust – arendada enda aktsepteerimise võimet või lõpetada see suhe. Suhe, kus inimene ei saa olla see, kes ta on, ei tee kedagi õnnelikuks. Kui suhe tundub ohtlik, siis ei ole põhjust selles edasi olla. Eriti, kui peres on lapsed! Iga inimene väärib, et ta oleks vastuvõetud ja hoitud.
Turvalisuse taastamiseks võib abi saada pere- või paariteraapiast - www.pereterapeudid.ee. Emotsionaalse turvalisuse hoidmiseks vajalike oskuste õppimiseks ja lihvimiseks on heaks võimaluseks ka PREP-paarisuhtekoolitus http://www.rasedus.ee/tegevus/preppaarisuhtekoolitus
Loodan, et leiate sellest vastusest mõne mõtte, mis aitab teil oma suhte osas selgust saada, et ühele või teisele otsusele lähemale jõuda.
Meestega on tõesti väga keeruline, seda just siis kui vaja rääkida tähtsatest asjadest. Ma andsin ka mehele mõista, et läheme perenõustaja juurde. Kui sellest rääkima hakkas, ei tahnud enam edasi kuulata. Proovime ise ja vaatame, mis edasi saab. Ütles, et ta annab oma lubaduse ennast muuta.
Muidugi on minu mehel ka plusse, teeb sporti, hoiab väga oma last, teenib perele raha ja üldse on aktiivn inimene. Tihtilugu ta unustabki selle ära, et kui sul on pere siis tuleb ka pere pühenduda, mitte nii et tuled tööl koju sööd kõhu täis ja kohe trenni või siis sõprade juurde. Kui aga tuju paha siis sõimab ja röögib nagu ma oleksin mingi tropp sõna otsese mõttes. Teinekord tehakse sõnadega nii haiget, et see on kohutav. Ta isegi ei suuda kui ma midagi ütlen ja mul võib õigus olla, siis kohe käratab "mida sa targutad, et sa kõige targem". Ma olen tallle koguaeg öelnud, et ära võta isiklikul tasandil nii lihtsalt ei saa. Tal on nagu selline võistlusmoment, et ma tahaks nagu temast koguaeg igat moodi parem olla jne nagu võistleks minuga.
Kui teda ka kodus koguaeg pole siis see tähendab, seda et keegi ju peab kodus ülejäänud muud asjad ära tegema. Elame suures majas kus on aastaringi koguaeg midagi teha (suvel veel eriti). Siis kui midagi ütlen, et oleks vaja seda, seda ja seda teha, siis kohe kuri ja karjub, miks ma targutan ja kamandan teda. Lihtsalt õudne kui inimene ise seda ei märka ja palud ära teha, siis sõimu saan, mis kole. Nüüd ongi nii, et võimalus olemas oma koju tagasi minna, kus olemas töö, lapsele lasteaia koht jne.
Mees lubas ennast muuta ja ennast parandad, kuid minu hinges on ikka sügav kahtlus ja ma ise nagu tunnen, et ta ei suuda ennast muuta ja pean nagu jahikoer valvel olema. Samas ma saan aru, et ta ikka armastab meid aga see tema käitumine on seda rikkunud. Kardan kas üldse usaldus taastub jne.
Samas ma ei leia endas jõudu ka tema juurest ära minna, sest inimestel on palju palju hullemaid situatsioone ja olukordasid.
NB! Mul mees vähemalt ei joo aga vahel väljas pidutsemas ikka käib.
Lihtsalt endal on raske olla kui hinges on pidev kahtlus ja pead olema nagu pauguvalmis.
Hmm, täpselt sama seis, paneb arvama, et tegu on meie meeste enesehinnanguga seotud probleemiga. Meilgi suheldes tekib mehe poolt nn "võistlusmoment", samuti, kui vaja midagi majas teha, siis peab serveerima seda selliselt, et see ei tunduks minu soovina vaid annan vihje ja vesteldes peaks jääma mulje, et see on tema idee ja temapoolne algatus.
Peab vaatama, et ei oleks mingitki "pressingut" või survet, ka oma tujusid ei saa vabalt välja näidata. Kusjuures mehe tujukuega ei anna võistleda - tundlik, reageerib üle. Ehk on ühiskond pannud mehe õlgadele kuvandi temast, kellena tal on raske hakkama saada alati igal hetkel 100% - juht, õpetaja, otsuste langetaja, pere toitja...?
Hmm, ma olen siin ja seal märganud sellist fraasi - "Mu mees teeb mulle pidevalt haiget, sõimab ja tümitab mind, aga muidu me armastame üksteist väga ja muidu on ta väga tore mees". Mis asja see "muidu" tähendab? Inimene tegeleb suurema osa oma ajast enesepettusega. Me tahame uskuda, et tegelikult on minu mees tore mees. Kuid tegelikkuses on ta selline, kes sõimab, tümitab, vingub ja virireb. Tegelikkuses ei hooli ta palju inimesest (naisest, lapsest), kellele nii halvasti ütleb. Miks siis mees nii teeb? Üks põhjus on kindlasti see, et ta saab. Sest mingeid tagajärgi ta tunda ei saa, sest ohver ei võta midagi ette olukorra muutmiseks, sest teistel on veel hullem. Aga mõtle sellele - üks kord ohver, järgmine kord vabatahtlik. Ja lapsed õpivad eeskujudest...
No minu puhul tähendab see "muidu on hea mees" seda, et ta suudab mitu nädalat järjest ja tihti kasvõi kolm kuud järjest olla täiesti super, me suhtleme palju, jagame rõõme, muresid, käime kogu perega midagi toredat tegemas. Ta on alati aitamas mind, koristamisel, nõudepesul, söögitegemisel, auto hoolduses, annab mulle vaba aega ja on lapsega, ei nääguta, ei tänita, tõsiselt täiuslik mees noh, isegi ostab väikeseid kingitusi, mis ta teab, et mulle meeldivad. Ja siis võib ta olla paar nädalat või teinekord ka paar päeva ainult tõsine nõmik, kellele midagi ei sobi ja iriseb me kallal.
Aga alati on mingi probleem selle taga - tööl raskused, laps pikalt viril olnud, raha läheb kohtadesse, kuhu polnud planeeritud vms. Et siis ma saan aru, mis teda häirib, aga ma ei oska teda panna elama ennast välja niimoodi, et ta oma prügikasti meie peale ei tühjendaks.
Üle pika aja oli konstruktiivne vestlus ka sellel teemal ja jälle jõudsime sama tõeni, ta lihtsalt ei oska omi pingeid välja elada. Mulle endale on ka jäänud mulje, et kuni ta on oma "ülesannete" kõrgusel mehena on ta eneseusk paigas ja suhe toimib. Aga kui on probleeme, on ka eneseusuga jamasti ja ta hakkab seda meie abil kergitama...
No ja siis ongi olukord, et kui enne last oli aastas 11kuud ideaalset meest ja sekka mõni nädal jobu, polnud minu jaoks probleemi...
