Tunneme elukaaslasega teineteist aasta, millest koos oleme elanud viimased pool aastat. Minul on üks laps, temal kaks - kõik enam-vähem samas vanuses. Hoiame ja armastame teineteist väga, selles ei ole küsimust. Ka lapsed saavad omavahel hästi läbi. Meie kõik saame omavahel ilusti hakkama, kui oleme kõik koos - st viiekesi. Igapäevaselt elame koos aga kolmekesi - mina, mees ja minu laps. Püüan leida aega kõigile, olla koos ainult mehega, teha tegevusi ainult lapsega jne. Aga ometi suhtub mees minu lapsesse põlgusega. Torgib teda sõnadega, õiendab, katkestab teda, kui laps tahab minuga rääkida ja on muul moel lihtsalt tõre ja vastik. Arusaadavalt on mul seda kõike kõrvalt väga valus vaadata ja aktsepteerida. Laps on väga sõnakuulelik ja rahulik, st et lapse käitumine ei ole mingilgi moel mureks. Ehk et selline õiendamine ei ole kuidagi õigustatud. Oleme omavahel püüdnud sellest probleemist rääkida ja ta tunnistab, et nad on rivaalid, mis iseenesest ongi nii. Pärast viimast rääkimist/tülitsemist/nutmist kestis rahu täpselt ühe päeva. Aga kuidas edasi? Armastan mõlemat väga ja ei taha niisama lihtsalt ka suhte lõpetamist teemaks võtta. Tekkinud perekond on minu jaoks väga suur väärtus, mille nimel soovin pingutada, aga ei oska. Väga valus on suure mehe põlgust väikese mehe vastu kõrvalt vaadata. Kas suhteliselt kallis pereteraapia on ainus lahendus või on veel mingeid võimalusi?
Tänan väga vastuse eest!
Teil on soe suhe oma elukaaslasega ning koos oma ja mehe lastega moodustate te hästi toimiva perekonna. Mehe tõre käitumine ilmneb siis, kui olete kolmekesi. Te ei ole valmis seda aktsepteerima, kuid ei tea ka, kuidas edasi minna.
Saan aru, et mees suhtub teie pojasse põlgusega ainult siis, kui tema lapsi teie juures ei ole. See paneb mind mõtlema, kas ei tunne ta äkki puudust oma laste järele ning see muundub tigeduseks kohaloleva lapse vastu. Kahtlemata mängib oma rolli ka teatud armukadedus – teie suhe on alles värske ning last on lihtne rivaalina tajuda, kui armukadedus on omaseks jooneks. Puudub info ka selle kohta, milline on tema „lugu“ ning kuipalju ja kuidas tema selles haiget sai. Igal juhul tundub, et taustal on palju tugevaid tundeid, mis on ilmselt aktsepteerimata ja ka läbi töötamata. Inimese sisse ei mahu mahasurutud tundeid aga lõputult ning kuskilt murravad nad mingil kujul end siiski välja.
Kõige käepärasemaks viisiks antud olukorraga toimetulekul on siiski omavaheline rääkimine. Teema on raske ja seetõttu võib edasiviivast rääkimisest kergesti saada hinnangutest ja emotsioonidest tulvil draama, mis ei vii eriti edasi, vaid võib põhjustada hoopis uusi haavu. Seetõttu on tõesti kõige tõhusam (et säästa närve ja aega) viis kaasata paari- või perenõustaja. Tema roll on hoida vestluse rahulikku joont ning suunata teid küsimuste abil süstemaatiliselt erinevaid võimalikke aspekte läbi mõtlema. Sellega loote tugeva vundamendi pikaajalisele suhtele.
Kui teraapiat ei ole võimalik endale lubada, siis üks abistav vahend, millest omavahel rääkides kindlasti kinni tasub pidada, on mina-keel. Mina-keeles rääkides räägime iseendast, kuidas maailm meile paistab ja millist mõju meile avaldab. Me ei tee oletusi teise tunnete ega mõtete kohta (N: sa arvad…, sa oled tige….) ning ei anna hinnanguid (sa oled silmakirjalik…). Kirjeldage alustuseks olukorda hinnanguvabalt („Eile, kui sa poisile ütlesid….), rääkige oma tunnetest ja toimunu mõjust teile (…, siis muutus mul seest täiesti õõnsaks. Tundsin end abitult ja kurvana. Sellised sõnad teevad mulle haiget ja ma tunnen, kuidas see iga korraga mind sinust eemale kannab.). Andke teisele ruumi ennast väljendada ning kuulake südamega ja peegeldage talle tagasi, mida te kuulsite (N: „Mis ta siis näpib minu pabereid!“ „Sulle ei meeldi üldse, kui ta sinu asju puutub?“). Samm-sammult jõuate te nõnda koos asja tuumale lähemale. Oluline on säilitada rahu ja neutraalsus. Leppige juba ette kokku, et kui emb-kumb tunneb, et ta tahaks teisele pahasti öelda, siis on parem teha paus ning jätkata hiljem, kui sisemine enesekontroll on taastunud. Te võite omavahel kokku leppida ka teatud märgisüsteemi, mis aitaks mehel aru saada, millal tema käitumine teile vastuvõtmatuks muutub. Näiteks pliiatsiga laua toksimine sel hetkel, kui mees mõne põlgliku repliigi ütleb. Võib ju olla, et ta ei saa päris täpselt arugi, millised need käitumised kõik on, mis teile haiget teevad.
Pingelistel aegadel võiks kindlasti paralleelselt pakkuda endale ka idamaiseid lõõgastavaid tehnikaid treeningutena N: shin-do, tai-chi vms. Hoian teile pöialt!
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
