mul oleks küsimus kärgperekonnas valitsevate suhete psühholoogilise poole pealt. kas te ei arva, et kärgperekond on juba seetõttu läbi kukkunud, et tavaperekonna puhul rõhutatakse, et esmalt on ema-isa suhe (alguses on armastus, siis tulevad lapsed jne, rõhutatakse, et ema-isa armastus on lastele väga tähtis kasvamiseks), alles ema-isa suhte järel tuleb suhe lastega. aga kärgperekonna puhul võib lugeda täiesti vastupidist - kõige tähtsamad on lapsed, siis kaasa, soovitused stiilis jäta kaaslane maha, kui tema lastele ei sobi (esimeses suhtes lood lapse alles siis kui suhe seda lubab, armastus on nii suur, et seda jääb ülegi kuhugi jagada - ideaalis). kas ei ole kuidagi ümber pööratud see asi kärgperekonnas -laps on justkui hierarhias kõrgemal, kui kaaslane, tavaperes on ikka vastupidi asi. on kärgperekond ikka hea asi või on siiski eos läbi kukkunud ja ruineerib kõigi osalejate psüühikat?
Minu arust hea tähelepanek, aga selline olukord pole tavatu ka tavaperes. See, et "minu laps(ed)" kipuvad kärgperes olema olulisemad kui uus kaaslane, öeldakse olevat mingi kompensatsioonimehhanism, et kompenseerida lastele juba toimunud lahutust ning kaitsta neid selle eest, mis võib paratamatult ka ees oodata (ei pruugi muidugi). Vanemad - ja mitte ainult kärgpere vanemad - peaksid saama juhatust selle kohta, kuidas oma suhte eest hoolt kanda nii, et ei tekiks selliseid probleeme. Eelkõige peaks töötama omavaheliste tunnete ja suhtega, mitte niivõrd lastekasvatamisalaste konfliktide lahendamisega, mis, kui suhe korras on, lahenevad niigi ja palju kiiremini.
Suhted kärgperes on märksa komplitseeritumad tõepoolest. Kuna iga peres osaleja tuleb oma ajalooga, on muutujaid, millega omavahelises suhtes arvestada, oluliselt rohkem. Selja taga on purunenud ootusi ja lootusi, haigetsaamisi ja loobumisi. Kõik see võib muuta inimest üheaegselt nii tugevamaks (oskus eraldada olulist ebaolulisest) kui ka haavatavamaks (kalduvus näha tonti seal, kus teda tegelikult ei ole). Lisaks tihti kahekordsele laste arvule on veel ka eksmehed ja –naised (laste bioloogilised vanemad), eksämmad-äiad jne. Kõige sellega hakkamasaamine nõuab igalt üksikult inimeselt väga head oma tunnete ohjamise oskust ning paarilt tugevat omavahelist suhet (usaldust ja turvatunnet).
Ideaalis on tavaperes ja kärgperes valitsevad suhted sarnased. Esikohal on ikkagi paarisuhe ning seejärel suhted lastega. Tavaelus kohtame aga sageli vastupidist, nagu oma kirjas kirjeldate. Põhjuseid on ilmselt palju, kuid taustal on kindlasti ühe või mõlema osapoole ebakindlus, hirmud ja süütunne. Kokkuvõtlikult – palju läbitöötamata tundeid. Inimene ei pruugi seetõttu isegi aru saada, mis temaga toimub, saati siis uue kaasaga kõigist keerulistest teemadest ausalt ja avatult rääkida. Kui aga seda ei ole tehtud (kasvõi sammhaaval, nõnda nagu olukorrad esile kerkivad), siis kannatab usaldus üksteise suhtes ja baasiline turvatunne. Ning kui me ei tunne ennast turvaliselt uues suhtes, siis hoiame paratamatult lapse poole.
