Tere! Olen olnud oma elukaaslasega koos 5 aastat. Jäin rasedaks, kui olin härrat tundnud 3 kuud. Kuni lapse sünnini oli kõik ilus. Pärast seda aga langesin koduperenaise rolli, keda ei austatud. Laps sai kaheseks ja läksin tööle, millega kaasnesid loomulikult ka probleemid. Suhtumine minu soovidesse oli väga negatiivne, mis kahandas minu eneseväärikust. Nüüdseks ei ole mul selle mehe vastu enam mingeid tundeid.
Olen juba üle poole aasta proovinud seda suhet lõpetada, aga siiani on asi väga keeruline. Kuna meil on ühine laps, kes praeguseks hetkeks on nelja-aastane, ei tea, kuidas peaksin toimima ja selle suhte lõplikult lõpetama. Ei taha, et laps jääks kannatajaks. Olen öelnud sellele inimesele, et minu jaoks on see suhe läbi, aga meesterahvas keeldub seda kuulda võtmast ja korrutab endale, et kõik saab korda. Ahistab mind oma kõnedega mitmeid-kümneid kordi päevas. Kuidas peaksin toimima?
Kui olete täiesti kindel, et soovite selle suhte lõpetada, siis lõpetage see. See kõlab liialt lihtsalt, kuid ilmne on, et kui keegi ütleb ei, ja seda ei võeta kuulda, siis midagi on selles ei-s sellist, mis kõlab pigem võib-olla..., ma ei tea..., otsustaksin küll nii, aga...
Kui lapse isa keeldub teid kuulda võtmast, siis ei ole teie EI seni siiski olnud piisavalt kindel. Kui paaril on laps, siis reeglina ongi keerukas suhet lõpetada. Ikka tekib kõhklusi ja mõtteid, et ehk on lapsele siiski parem, kui isa-ema vähemalt lapse pärast kokku jääksid. Vaid laps ei hoia aga ühtegi paari sisuliselt koos.
Ehk on teil jätkuvalt kahtlusi ses osas, kas suhe ikka on sisuliselt läbi või oleks võimalik seda päästa, pealegi kui mees tundub seda nii tuliselt uskuvat ja seegi takistab selget lõppu tegemast. Suhtekriisi puhul on alati küsimus selles, kas ja kui palju ollakse nõus panustama, et lähedus taastada. On selge, et kui peale jääb suhtumine "saaks ainult partnerist lahti, saaks ainult vabaks, kui see kõik vaid lõpeks", siis pole kuigi palju variante koos edasiminekuks.
Kui üks tahab teise juurest kindlasti ära minna, on väga vähe võimalusi leppimiseks. Mõneti tundub, et nii mõtletegi. Samas on konkreetsed sammud siiski astumata. Lõpetamata suhtes olla on tõepoolest väga kehv olukord. Äkki toob oma mõtete ja tunnete aus omavaheline jagamine selgust? Ehk peaks kaaluma neutraalse vahendaja appikutsumist?
Ka teie laps tunneb enda seda kindlamini, mida kindlamini tunnete end teie. Ja vastupidi, kui kirjeldate ennast segaduses olevana ja ahistatuna, siis paratamatult tunneb seda kõike ka tema. Seega on teie kindel EI (kui tõesti olete nii otsustanud) hädavajalik ka teie lapsele. Suhte lõpetamine võib tunduda liialt valulik või lõplik või lihtsalt ebamugav, ka see võib olla põhjuseks, miks millegi lõpetamist aina edasi lükatakse.
Selge on see, et vähestel juhtudel õnnestub suhe lõpetada nii, et kannatusi üldse ei kaasneks. Lähisuhe on igale inimesele äärmiselt oluline ja selle lõppemine on ikka protsess, mis on seotud kaotuse tunnistamise ja leinaga. Õnneks on olemas ka helgem pool: suhtest võiks kaasa võtta kõik selle toreda ja hea, mis selles on olnud. Unustama ei peaks ka konstruktiivset poolt: kõigest sellest, mis ei olnud tore ja hea, on võimalik õppida, näha oma arenguruumi suhtes olijana, uue suhte loojana.
Selgust ja jõudu soovides
Meelike Saarna
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
