Avastasin, et minu abikaasa peab kirjavahetust (kirjade sisu kohta mul teadmine puudub) ühe naisterahvaga, kes elab välismaal. Tutvusid nad aasta tagasi konverentsil. Mu mees oli väga ehmunud, kui sellest teada sai. Ta vabandas väga ja ütles, et ei rääkinud mulle sellest algul, kuna kartis, et see teeb mulle haiget ja ma võiks seda valesti mõista-vastasoo esindajad, ühine üritus, kodust eemal jm. Hiljem jälle ei rääkinud, kuna oli seda algul mu eest varjanud. Me rääkisime sellest ja ta ütles, et tegemist on toreda inimesega, kellega on meeldiv suhelda, kuid midagi enamat nende vahel ei olnud. Usun teda selles osas, et mingisugust füüsilist suhet vähemalt hetkel ei ole nende vahel, kuna elavad nad erinevates riikides. Aga muu kohta.. Kuidas ma saan uskuda, et pole olnudki? Ta on mulle valetanud, minu ees asju varjanud. See on midagi, mis mulle kõige rohkem haiget teeb. Ja tema teadis seda. Sellest hoolimata tegi tema valiku, mis mulle haiget teeb.
Mingil hetkel tundsin, et vähemalt püüan sellest üle olla. Näen, et mu abikaasa püüab meie suhet hoida ja ta peab seda oluliseks. Minu mõtted aga lähevad tahes-tahtmata sellele, et kindlasti on midagi veel, mille kohta ta on valetanud, rääkimata jätnud vms. Võib ju olla, et selliseid asju pole, kuid usaldus on hävinenud.
Samas ei tahaks ma veel alla anda. Lihtsalt edasi minna on liialt raske.
Ja, keeruline asi. Mind huvitaks kaua nende esimesest kohtumisest mööda on ? Kaua ta seda sinu eest varjas ? Usun, et kui see periood on ikka mitmed kuud siis võib asi olla kahtlane, samas kui ta tahab seda suhet hoida siis peaksid arvatavasti temalt küsima " Ega sul minu ees mingisuguseid saladusi ei ole ? Ja ütleme et sina usaldad teda 100% kõiges" Juhul kui tal on midagi hingel millest sina ei tea peaks ta selle sulle sel momendil ära rääkima sest süümepiinadega elamine on talle raske ,seda usun mina.
Palu ligipääsu kirjadele/kirjakastile. Reaktsioon palvele näitab, kas su kahtlustel on alust. Inimesed, kel pole midagi varjata, ei varja midagi. Olles abielus, oled sa mõjutatud kõigist oma kaasa tehtud otsustest, seega on sul õigus infole ja läbipaistvusele.
Kui sa kuuled midagi sellist:
- ma ei taha sulle veel rohkem haiget teha
- kas me ei võiks seda juba ükskord unustada ja edasi minna
- kui sa mind tõeliselt armastaks, siis sa usaldaksid mind ja ei nuhiks mu järel
- me oleme lihtsalt sõbrad
- sa reageerid üle
, siis on sul põhjust olukorda juba väga tõsiselt suhtuda.
Kui sa saad ligipääsu, on võimalik usaldus taastada olgugi, et kirjavahetuse sisu võib sulle haiget teha - ei olnud see ju algusest peale sinu silmadele mõeldud, sellest ka ehmatus, mida kirjeldad.
Kud arvesta, et kui truudusetult küsida: "kas sul on minu ees saladusi?", siis järgivad nad ülaltoodud reeglit.
Olete tabanud oma mehe teie eest asju varjamas ja tunnete nüüd, et hoolimata tema püüdlustest suhet parandada, olete endiselt kahtluste küüsis ning teil on oma meest raske usaldada. Tundub, et antud teema ei ole teie jaoks veel piisavalt ammendatud, teil on selle kohta vastamata küsimusi ning need närivad hinge. Kui see on nii, siis meelerahu saab saabuda vaid siis, kui olete neist küsimustest oma mehega avameelselt vestelnud. Mõelge hoolega läbi, millised on teie jaoks olulised küsimused. Kasutage vesteldes mina-keelt st. rääkige iseendast. N: „Ma näen, et sa panustad meie suhtesse ja see teeb mind rõõmsaks. Ja samal ajal närivad mu hinge siiski kahtlused. Sa tead, et ma hindan ausust üle kõige. Mul on mõned küsimused, millele ma vajan ausaid vastuseid, et mul oleks meelerahu üheskoos edasi minna. Kas sa oled valmis minuga rääkima?“ Mida konkreetsemad on teie küsimused, seda raskem on neile hägusat vastust anda, seda enam, kui olete ette teada andnud, kui oluline on teie jaoks ausus. Võib muidugi ette tulla, et mehel ei ole piisavalt selgroogu ning ta valib siiski valetamise. Kui teil jäävad kahtlused, siis paluge tal teid veenda, tuua mingeid tõendeid (nt. näidata omavahelist kirjavahetust). Sõnastage talle korduvalt ja südamest, samas neutraalsel toonil, minemata emotsionaalseks, kui oluline on teie jaoks kahtlustest vabanemine ja mida see teie ühise tuleviku jaoks tähendab.
Rääkides usaldamisest laiemalt - ütlete, et usaldus on hävinenud. Teise inimese usaldamine on otsus, mille me teeme ise, iseenda sees. Kahtlemata on teisel inimesel võimalus usaldamist meie jaoks lihtsamaks ja keerulisemaks teha oma käitumisega. Kuid vale on väita, et see sõltub ainult teise inimese käitumisest. See on siiski ennekõike otsus, mille tegemise üle on kontroll meie käes. Ühte juhtumist on ohtlik laiendada kogu ülejäänud elule (samas ei tohi olla ka liialt sinisilmne) – mina usun, et inimestele tuleb anda võimalus. Oodates või eeldades teiselt inimeselt petmist, väljendub see alateadlikult meie käitumises (fraasid, pilgud, kontrollivad käitumised jne.) ning pisitasa muutub see isetäituvaks ennustuseks (nagu lastegi puhul). See tähendab, et kui inimene tajub, et teda ei usaldata, siis lõpuks hakkabki ta vastavalt käituma, et ootused saaksid täidetud.
Mõranenud usaldus on teema, millega tuleks teil üksi edasi töötada. Vaadake enda sisse ja jõudke välja tegelike põhjusteni, mis takistavad teil usaldust taastada. Enamasti on need mõtted või väited, mis on teie endaga seotud (N: ma ei ole piisavalt atraktiivne). Sellisel juhul on see enesekindluse ja eneseusalduse teema ning sellega tulekski edasi töötada. Oluline on ka siiras andestamine, kui on soov suhtega edasi minna. Kui teema on ammendavalt käsitletud, siis tuleks „toimik sulgeda“ ja keskenduda olevikule, luua uusi ühiseid positiivseid kogemusi. Nii ei tule kummalgi poolel meelde vanade asjade juurde tagasi pöörduda ning puudub ka vajadus uute järele ringi vaadata.
