Tere,
leidsin et oleks õige pöörduda enda murega profensionaalide poole kellel on suurem kogemus ja kes oskavad anda pädevamat nõu kui tuttavad.
Nimelt: Olen suhtes naisterahvaga kes on 27a. ise olen mõni aaasta noorem.
Naine on abielus ja tal on 8 aaastane tütar. Meie suhe on kestnud juba 7 kuud ja minu tunded tema vastu on kasvanud ja jätkab kasvamist. Sama väidab ka tema. Koos on olla väga hea ja tõeliselt eriline tunne. Mõra mis tekis naise ja tema praguse abikaasa vahel on tingitud sellest et mees töötab aastaid Soomes ja käib harva kodus. Naine ise väidab, et ei suudaks enda praeguse abikaasaga olla ja tal puuduvad tunded ja füüsiline tung ja kirg mehe vastu, ta ei tea mida teha kas lahutada ja võtta risk tuleviku ees või proovida minuga edasi minna. Olen soovitanud et proovi ja pinguta et äkki siiski suhted tema ja abikaasa vahel paranevad aga tulemusi ei ole. Samas on tema abikaasa hea isa ja tubli mees. Mure seisneb selles,et mina tahaksin minna naisega edasi ja hakata rohkm temaga koos olema. Peale 7 kuud aga ei suuda naine jõuda selgusele mida teha, kõige tähtsam on naisele loomulikult laps ja lapse tulevik. Ma olen mõelnud, et mida peaks tegema ? Üks osa minust arvab, et kui naisel oleksid tõesti suured ja sügavad tunded oleks ta juba lahutanud ja samas mingi on minust mõistab, et ta tahaks olla võimalikult kindel (keegi ei taha ju eksida). Naine ei ole julgenud mehele oma tegelikest tunnetest rääkida ja ma ei tea miks, aga oletan et mees ütleb naisele et sina oled muutunud ja sinus on viga mille tulemusena naine arvad, et tõesti tema on kõiges süüdi. Mina olen naisele öelnud, et kui sa tunned et sa tahad midagi muud elust siis sa pead selleks ka midagi muutma ja tegema. Samas ei julge ta järgmist sammu teha. Mida oskate minule või naisele soovitada ? Olen mõelnud et äkki peaks naisele ütlema et ma soovin et sa langetaksid näiteks 1 märtsiks otsuse mida ta tahab ja kellega ta siis tahab olla ja kui ta seda ei tee siis lõpetan ise asja ära kuna lootust MEIE tuleviku suhtes ta välja ei näita. Kuigi see on ju survestamine siis minu tunded on ju selles suhtes mingit moodi lõksus ja kinni (tahaks edasi, aga ei saa). Ise olen tegelt valmis ootama ja võitlema selle suhte nimel. Või peaksin ma lihtsalt temaga koos olema siis kui on võimalik ja ootama kuni ta jõuab endas selgusele. Kuid siis oletan et ta ei võta arvatavasti midagi ette kui ma temale piire ei sea vaid laseb asjal nii edasi minna nagu nad hetkel on ja see lükkub MEIE tuleviku väljavaated veel kaugemasse tulevikku. Ehk minul on tunded, temal on tunded, aga tema ei suuda lahuta ja seega ei saa meie suhe tõsisemaks minna !!!
Mida oskate soovitada ?
Tere. Teie kirjast loen välja, et naisel on endal mugavam, kui selline seis - abikaasa välismaal tööl ning armuke (vabandan otsekohesuse pärast) siinpool.
Peate eelkõige iseendas selgusele jõudma. kas soovite oma ellu lisaks naisele ja tema lapsele ka tema meest? Kuna naisel on teise mehega laps, siis lapse isa kuulub samuti alati teie ellu ja perre. Seda sidet ei saa lõhkuda ega ignoreerida.
Teiseks - enne, kui midagi otsustate - kas jätkata suhet või mitte, soovitan teil adekvaatselt hinnata kas olete valmis alustama peret sellisel tasandil, kus olete olnud ise pere lõhkuja nii nagu ka teie tulevane naine?
Noores eas pahatihti ei aduta, kuidas tehtud valikud mõjutavad ülejäänud elu. Hetkel teil on valik: jätkata suhet, mis on alguse saanud valedest, petmisest, varjamisest (naise mees, nagu kirjast järeldub on hea pereisa) või alustada siiski puhtalt lehelt: valige naine, kellele TEIE olete esimene mees ja te kasvatate ühist last ning teie perre ei kuulu teisi mehi ja naisi laste tõttu. Naise laps ja tema isa jäävad teid alati süüdistama pere lõhkumises, sellise vastutuse peate endale võtma.
Vaadake oma elu pikemas plaanis, sest täna tehtud valikud mõjutavad meie tulevikku. Tihti muudame oma elu ise keerulisemaks.
Seega üks nõuanne: tehke ise otsus ja valik enda elu osas, mitte ärge laske teie elu üle otsustada naisel, kes petab oma meest ja samas ei ole valmis otsustama. See jutt - et mehe suhtes pole tundeid jne ei ole midagi erakordset: suur armumise faas kestab kuni aasta, seejärel on rahunemisprotsess, mil tekib kiindumus, seejärel tekib turvaline püsisuhe, mil on vaja suhte särtsakamana hoidmise osas ka teadlikku tööd teha. Teie olete hetkel armumisfaasis ja seega te ei mõtle selgelt ja realistlikult.
Ning ei - paarisuhtes on esimeses tähtsuse järjekorras partner ja alles siis tulevad lapsed - see tähendab, et mees hoiab naise poole ja naine mehe poole - nemad loovad koos ühise vundamendi. Seejärel tulevad lapsed; seejärel vanemad, siis vennad-õed, sugulased, seejärel sõbrad ja tuttavad.
Kui panete naise fakti ette - otsusta 1 märtsiks, siis sel juhul olete teie survestaja ja tema teie elu üle otsustaja; kuid kindlasti konsulteerige psühholoogiga, kuna te ise, olles selles Armumisfaasis ei pruugi teha kõige paremat otsust TEIE ENDA jaoks.
Äitäh Heleriin need on tõesti väga head märkused osaliselt olen ka ise nende peale mõelnud. Ja kõiki situatsiooni enda peas läbi töödanud. Äkki keegi oskab veel mingit head nõu või vihjet anda või on kellelgi kes on sellieste teemadeda ka varem kokku puutunud mingi kogemus.
Hea oleks kuulda ka profesionaalide arvamust...
Olete sattunud üsna tüüpilisse olukorda, kus suhe on vallalise ja abielus oleva inimese vahel. Tüüpiline on selline olukord seetõttu, et ,nagu teiegi puhul, on naise mees palju ära ning seetõttu on nende suhe poolik, naise vajadus läheduse ja psühholoogilise hoituse järgi on rahuldamata. Uued suhted tekivadki just selliselt pinnalt kõige rohkem – ühel poolel on rahuldamata vajadused ning ta saab kokku inimesega, kes suudab talle pakkuda just seda, mida ta vajab.
Teine sellisele suhtele iseloomulik joon – abielus olev pool lükkab otsust aina edasi ja edasi. Kui seda olukorda lähemalt vaadata, siis naisel on hetkel ju elu peaaegu ideaalne – tal on mees, kes kindlustab tema ja lapse elu majandusliku poole, lapsel hea ja korralik oma päris isa ning temal on inimene, kes teda hoiab ja armastab. Naistel on väga keeruline leida oma ellu uut meest, kes tema last tingimusteta armastab nagu enda oma. Lisaks on alati lihtsam edasi liikuda, kui oled sunnitud olukorras (sind on maha jäetud), kui olla ise otsuse tegija ning võtta sellega ka vastutus endale.
Vaatame lähemalt ka võimalikke lahendusi:
1) Naine lahutab ja te loote uue ühise perekonna. Naisele võib see tähendada muutusi elustandardis (see on hüpotees, sest infot mul selle kohta ei ole), tuleb hakata endise mehega jagama lapse hooldusõigust ning kõik muud lapsega seonduvad muutused ja küsimused. Kindlasti tuleb tal väljuda oma mugavustsoonist. Positiivne ootus on pingevaba ja armastust täis elu (mille suhtes ei saa keegi anda garantiid). Teile tähendab see ühelt poolt ootuste täitumist, teiselt poolt elu täis uusi kohustusi ja vastutust ning kasuisaks olemist 8 aastasele poisile.
2) Te lähete lahku. Naine leiab tõenäoliselt mõne aja pärast uue inimese (tingimusel, et tema elus rohkem muutusi ei toimu), kes suudab talle pakkuda sama, mis teie. Teie olete vaba ja avatud erinevatele uutele suhetele, mis teie elu rikastavad ning mille hulgast leiate endale loodetavasti „õige“ kogu eluks.
3) Midagi ei muutu, te jätkate samamoodi. Teie sisse jääb kripeldama ootus oma pere järele. Jätkata tasub, kuni suhe teile midagi pakub. Kui ühel hetkel tunnete, et selles suhtes teie elu seisab, siis on aeg küps otsusteks ja konkreetseteks sammudeks. Samal ajal tuleb meeles pidada ka seda, et aeg läheb ning vabade ja vallaliste naiste hulk, kelle hulgast endale uut elukaaslast valida, aina kahaneb. Eelmisel reedel eetris olnud Maire Aunaste jutusaates „Mida teie arvate?“ teemal „Salasuhe“, ütles üks naine, kes oli 2 aastat olnud ühe abielus mehe armuke, et ta lõpetas selle suhte peale kaheaastast ootamist, kuid positiivse poole pealt tõi välja, et ta õppis selle aja jooksul palju ning suudab nüüd oma mehele olla märksa parem naine. Seega on igal medalil kaks külge. Soovitan vaadata iseenda sisse ning otsida vastuseid sealt. Tähtis on tõepoolest see, mida teie tahate.
olen paarisuhtes, kus mõlemal poolel eelmisest elust lapsed. Ja annaks väga palju, et oleks osanud noores eas õigeid valikud teha, sest purunenud suhted, kus kannatavad lapsed on kõige valusamad ja on üks alalõpmata probleem ja pinge laste eraldi elavate vanemate pärast. Kui sa pole 100% veendunud, et tegu on sinu hingesugulasega (füüsilse poole tähtsus aja jooksul nõrgeneb oluliselt) ja sina tema eluarmastus 100%, siis ära tee sammu, mis raiskab su elu ja teeb ka ühe teise pere õnnetuks (no kui selle naise mees tuleks soomest tagasi, siis oleks ju nende pere koos õnnelikult?) Veeda aega vallaliste meeldivate inimestega - ja naudi muretut elu, kus pole teisi mehi, nende järeltulijaid ja vastutust, pingeid ja muud. Alusta oma elu õigesti noores eas - armumised tulevad ja vaibuvad, tulevad jälle ja muutuvad sügavamateks tunneteks. Füüsilist suhet aetakse tihti segi tunnetega, aga kui see füüsiline pool ära jätta - mis siis järgi jääb? Sinu ja tema poolt? Sinu jaoks õigeid valikuid soovides,
Ainuke võimalus olukorra lahendamiseks on lõpetada see suhe viivitamatult, enne kui väga paljud inimesed haiget saavad. Afäärist alguse saanud kooselud on väga harva õnnelikud, põhjuseks valed ja petmine, millele sellised suhted on rajatud. Mõtle kainelt - sa seoksid ennast naisega, kes reedab oma mehe ja lapse olukorras, kus mees on oma perele leiba teenimas.
See õigustus, et mõra on tekkinud läheduse puudusest, ei kannata mingit kriitikat. Pere lõhkumise eest kannavad vastustust ikka need, kes pere lõhuvad. Võin pea anda, et selle naise mees ei tea sellest "mõrast" mitte midagi ja põhiline mis nende suhet sööb on ikka teie salajane afäär. See võitlus, mida kirjeldad on ebaaus võitlus, sest naise mees ei tea sinu olemasolust midagi ja vaevalt saabki teadma, kuna ma ei usu, et julged ennast talle ilmutada. Olen kindel, et alateadvuses väldite selle suhte avalikukstulekut nii sina kui see naine kuna avalikustamine hävitab peaaegu alati afääri.
Lisan siia ka nõuande professionaalilt, lõiguke Frank Pittmani raamatust "Private Lies":
ROMANTIC INFIDELITY
Surely the craziest and most destructive form of infidelity is the temporary insanity of falling in love. You do this, not when you meet somebody wonderful (wonderful people don't screw around with married people) but when you are going through a crisis in your own life, can't continuing living your life, and aren't quite ready for suicide yet. An affair with someone grossly inappropriate - someone decades younger or older, someone dependent or dominating, someone with problems even bigger than your own-is so crazily stimulating that it's like a drug that can lift you out of your depression and enable you to feel things again. Of course, between moments of ecstasy, you are more depressed, increasingly alone and alienated in your fife, and increasingly hooked on the affair partner. Ideal romance partners are damsels or "dumsels" in distress, people without a life but with a lot of problems, people with bad reality testing and little concern with understanding reality better.
Romantic affairs lead to a great many divorces, suicides, homicides, heart attacks, and strokes, but not to very many successful remarriages. No matter how many sacrifices you make to keep the love alive, no matter how many sacrifices your family and children make for this crazy relationship, it will gradually burn itself out when there is nothing more to sacrifice to it. Then you must face not only the wreckage of several lives, but the original depression from which the affair was an insane flight into escape.
People are most likely to get into these romantic affairs at the turning points of life: when their parents die or their children grow up; when they suffer health crises or are under pressure to give up an addiction; when they achieve an unexpected level of job success or job failure; or when their first child is born-any situation in which they must face a lot of reality and grow up. The better the marriage, the saner and more sensible the spouse, the more alienated the romantic is likely to feel. Romantic affairs happen in good marriages even more often than in bad ones.
Both genders seem equally capable of falling into the temporary insanity of romantic affairs, though women are more likely to reframe anything they do as having been done for love. Women in love are far more aware of what they are doing and what the dangers might be. Men in love can be extraordinarily incautious and wining to give up every-thing. Men in love lose their heads-at least for a while.
Tänan MB arvamuse eest. Lisaks siia sellise märkuse, naine oli 18 kui ta abiellus ja seda vanemate soovil kuna finantsseis peres oli kriitiline nüüd ta saab aru, et see inimene ei ole tema jaoks see õige. Leian, et kui naisel puudun juba ennem minuga kohtumist 2a füüsiline kontakt enda mehega ei ole mina küll mingi kriisi süvendaja. Naine oli unustanud, et see on ka tema elu ja aeg elamiseks väheneb. Selleasemel mõtles ta nii et ah las olla see mis on ja see ongi hea minu LAPSELE ! Mina aga mainin talle et aga kuhu sinu elu jääb ?
Truudusetu pool õigustab kõrvalehüpet tihti just sarnaste lausetega:
- me abiellusime liiga noorelt
- me abiellusime valedel põhjustel
- ma ei armasta sind juba X aastat
- ma ei ole sind kunagi päriselt armastanud
- ...
Mis iganes need "põhjused" on, ei ole petmine ainus võimalus elu elada. Petmisel ei ole õigustust. On võimalik ka suhtesse rohkem panustada (peaaegu alati on mõlemad pooled teise hooletusse jätnud), on võimalus nõu ja abi otsida, on võimalus lahutada, kui suhe tõesti nii halb on. Ja kui on võimalusi, siis järelikult tehti valik. Ja valiku eest vastutab valiku tegija ehk siis siinkohal truudusetu naine.
Soovitan sul väga nende suhte seisukorra kohta ka tema mehelt uurida, saad teada kui palju sulle valetatud on.
Sinu situatsioon on analoogne foorumitest tihti läbi jooksva abielumehe-armukese suhtega, kus armukest valede abil seotuna hoitakse ning kodus istuv mehe naine miskipärast üldse teadlik pole nende suhte "halvast" seisukorrast...
MB soovitused on elukogenud inimese tähelepanekud, neid ju soovitigi? Ehk on kompromissiks olukorras, kus meesarmuke ei soovi ise otsustada lasta otsustada siis naisel, kes oma meest petab.
Näiteks kui armuke kaugeneb ja laseb naisel siis oma otsust rahus vaagida - kas oma mehele probleemidest rääkida ja otsida lahendust (on jah kummaline, et naine pole oma vajadustest rääkinud. Siin on mingi vale nagu peidus - naise jutu järgi on soomes töötav mees juba aastaid olnud nö füüsilise kontaktita oma naisega - vabandan, kud ei usu. Abielud, kus nii juhtub lahutatakse kiirelt.) või siis otsustada edasi minna koos armukesega.
Kui naine ei suuda otsustada teatud x päevaks, siis ilmselt on tal liiga palju põhjuseid, miks ta uude suhtesse ei usu ja vanas mugavalt edasi tahab olla. Igaljuhul tundub seda lugu vaadates, et üks pool raiskab oma elu ja teine pool mõtleb ainult enda vajadustele.
Uued suhted tekivad tõepoolest tihti meie elu kriisimomentidel, mil meie ülesanne on kasvada, leida uusi lahendusi iseenda jaoks, saada iseendaga tuttavamaks. Oleme neil hetkedel enamasti liimist lahti, emotsionaalselt haavatud ning altid vastu võtma lohutust ja mõistmist.
Põhjus, miks sellistel alustel tekkinud suhted reeglina kestma ei jää ongi see, et kohtunud inimesed sobivad selles osas, et üks kannatab ja teine lohutab, kuid mõlema terviklik isiksus tuleb mängu alles hiljem, kui algab argipäev üksteise kõrval. Poolel, kes otsib lohutust uuest suhtest, jääb oma probleem lahendamata, oma kasvamine tegemata ning seetõttu võtab ta selle uude suhtesse kaasa. On suur tõenäosus, et kui te alustate kooselu, siis ühel hetkel, kui naine tunneb ennast pisut üksikuna ja kõrvalejäetuna (see on suhte/kooselu arengus ühel hetkel üsna paratamatu), siis vana mustri alusel sukeldub ta pigem uude suhtesse selmet võtta vastutus oma vajaduste eest endale, anda oma tunnetest teile teada ning olla valmis ühiselt suhte kestmise nimel pingutama. Argipäevas elades on võõrandumine üksteisest kerge tekkima, rääkimata olukorrast, kus üks pool on pikalt ja regulaarselt kaaslasest eemal.
