Pean kahjuks Teie poole pöörduma , kuna ei leia probleemidele lahendusi.
Nimelt mul on 8a poeg ja aasta tagasi ma kohtasin meest , kellega elan aasta juba koos. Mina ja mu poeg elame mehe majas , mehel on eelmisest suhest 6.5a tütar. Tema tütar elab pool kuud meie juures ja pool kuud ema juures. Minu poeg aga oma isa juures käib väga harva. Alguses tundus , et kõik on hästi. Eelmise aasta detsembris abiellusime . Nüüd aga näen selliseid olukordi , kus mu mees vihkab (vähemalt ma arvman nii) minu last. Selline näide: tema tütar oli meie juures haige. Mina olin päeval koolitusel ja meest käis korra töö juures , kui minu laps tuli koolist koju. Sellel ajal mil nad üksi kodus olid , võtsid nad sokid jalast ära ja läksid paljajalu terrassile jalutama. Kui koju jõudsin siis märkasin pisikesi jalajälge lumel. Rääkisin ka sellest mehele , mis lollustega lapsed tegelesid. Ma kutsusin mõlemad lapsed aruandma , et miks nad nii rumalalt käituvad. Tüdruk hakkas nutma ja ütles ,et minu laps sundis teda . Minu laps aga väitis midagi muud. Mina usun aga , et mõlemad on süüdi, kuna kõik lollused nad teevad koguaeg koos. Mure aga selles , et kui mehe laps nuttes ütles ,et minu poeg teda sundis siis mees karjus minu lapsele : kui minu tütar jääb nüüd jälle haigeks, siis ma annan Sulle isiklikult peksa! See tegi väga haiget , kuna see oli suure vihaga öeldud. Ma ei suutnud ühtegi lauset enam öelda. Läks paar minutid mööda siis mulle öeldi , et saada oma laps isa juurde! Rohkemat ei suutnud enam välja kannatada ja läksin lapsega välja rahunema. Viimasel ajal on minu laps jääb talle igale poole ette. Sellised ütlemised : sa peab phühholoogi juurde pöörduma , kuna sa karjud! Ära piina MINU kassi vaid mine piina OMA koera! Miks minu tütar peab selles toas magama , mine ise sinna magama! JNE ... Neid lauseid on väga palju, mis teevad mulle väga haiget ... Olen palunud , et mees mõtleks ennem, mida ta minu lapsele karjub, kuid sellest pole abi. Ta isegi ei tunne ennast süüdi. Mina aga enam seda ei suuda välja kannatada. Mulle mees ka on korduvalt öelnud , et see on tema maja, tema diivan , tema televiisor jne isegi ühekorra viskas mind koos lapsega õhtul kell kümme majast välja. Loomulikult järgmisel päeval palus andestust ja lubas , et seda enam ei kordu. Kahjuks see ei ole nii ja asi läheb aina hullemaks. Palungi Teie käest abi/ nõu, kuidas ma peaksin käituma ?
Olete väga keerulises olukorras. Esialgne tuline armumine on ilmselt möödumas (see on paratamatu protsess, selle asemele peaks tulema rahulikum, teist tüüpi seotus) ning nähtavaks muutuvad häirivad asjaolud. Kui seni on suhe teiega varjutanud muu, siis nüüd ilmneb, et teie elukaaslasel on väga raske taluda teise mehe last oma territooriumil ning võtmas ära teie tähelepanu temalt. Mehe käitumises ilmnevad agressiivsed jooned (sõnakasutus, väljaviskamine) on tugeva ohu märk ning enamasti selline käitumine pikaajalises perspektiivis ei muutu.
Mida teie saate teha? Oluline on väljendada enda tundeid ning mehe käitumise mõju endale mina-keeles N: "kui saa niimoodi ütled on mul ääretult valus, sest see on lapse suhtes ebaõiglane ja tekitab minus viha ja pettumust sinu suhtes". Oluline on teha seda selgelt ja iga kord, kui selline asi juhtub. Kui see teie elukaaslasele korda ei lähe ning ta ei ole valmis koos teiega otsima kõigile sobivaid lahendusi, siis tuleb teil ilmselt valida lapse ja mehe vahel.
Ütlen kohe ära, et ma väga armastan oma naist. Ma ei taha et abielu puruneb. See mis ta oma loos kirjutas on kõik tõsi. Mul on probleem oma käitumist taltsutada kui ma olen vihane ja viha hoos ei suuda kainelt mõelda mida suust välja lendab. Ma ei ole vägivaldne ja pole kunagi kedagi lõõnud. Tean, et sõnadega saab rohkem haiget teha. Me oleme korduvalt riielnud ja enamasti suht väikeste asjade pärast aga riiud kasvavad kohe üle pea ja hilem kahetsen mida olen ütelnud.
See mis Te oma kommentaaris ütlete, et ma ei talu tema last oma territooriumil, ei ole nii. Ma hoolin tema lapsest ja tegelen temaga kui naist kodus ei ole. Me saime suht hästi läbi kuni viimase korrani, kui lapsed sellist lollust tegid ja väljas käisid paljajalu. Tagant järgi saan aru, et see lause oli väga ülekohtune mis ma poisile ütlesin. Eks nad ikka koos need rumalused välja mõtlevad. Kahjuks ei saa ma lapse ees vabandada kuna naine otsustas välja kolida niikauaks kuni me oleme abi saanud.
Mida ma saan teha, et ennast muuta? Vajan väga spetsialisti abi.
Aitähh, et te teise osapoolena ka siin oma seisukohta väljendate! Saan aru, et te hoolite oma naisest väga ning tahate ennast muuta, et oma vihahoogudega paremini toime tulla. See on päris väljakutsuv ülesanne ning nõuab pikaajalist tööd iseendaga. Samas, kui on olemas tugev motivatsioon, siis on võimalik mägesid paigast liigutada. Tavapärane on see, et esialgsetele edusammudele järgneb tagasilangus ja kerge on tulema käegalöömine ja tõdemus, et ma olengi selliseks loodud (mis ei vasta tõele). Seetõttu soovitan kindlasti pöörduda perenõustaja poole (näiteks Perekeskuses Sina ja Mina), sest pikem eesmärk on ju kooselu jätkamine. Ka naisel on võimalik teid toetada ning koos tegutsedes on edu saavutamine märksa tõenäolisem. Soovin teile palju ühiseid ilusaid hetki!
