Olen partneriga koos olnud küll kõigest 1,5 aastat alles.Poolteist kuud tagasi sain teada, et ta mind petnud,oma eksiga. Olen mõlemiga asjast rääkinud. Kumbki ei oska mulle põhjust öelda et miks see juhtus ja mu mees väidab et polnud mingeid tundeid ja et lihtsalt juhtus..ja seda kaks korda. Asi juhtus pool aastat tagasi neil ja nad peale seda ei suheld..kuid nyyd on hakanud suhtlema taas..meil mehega kaugsuhe. ja mind häirib see et nad saavad ikka läbi. Mees küll ytleb et talle ei paku mingit huvi enam ja et armastab mind,aga jh. Ma ei tea mida teha, et kuidas kahtlustest üle saada.Olen väga kontrollivaks muutund ja kahtlustan pidevalt.Kui teda kätte ei saa telefoni teel,siis mõtlen et kus ta on jne..et äkki temaga. Tahaks mitte mõelda nii. Kuidas sellest üle saada?
Poolteist aastat on kooselu jaoks tõesti küllalt lühike aeg, arvestades, et paarisuhe kujuneb välja umbes 2-3 esimese kooseluaasta jooksul. Esimeste aastate jooksul toimub selle väljaselgitamine, kes on suhetes kes, millised on ootused suhtele üldse ja teineteisele, millega ollakse valmis kohanduma, millega mitte, kas suhtes on kummagi jaoks piisavalt hoidmist ja usaldust jne. Kontrollides ja kahtlustades usaldus mõistagi kasvada ei saa. Kõige parem on suhtele, kui kõigest saab omavahel rääkida ja kui olulises kokku lepitakse.
Ent ei tohiks unustada kõige tähtsamat: kummagi suurt soovi olla just selles suhtes, pühenduda teineteisele, jagada oma elu. Kui kõige tähtsam on olemas, ei teki enamasti kummalgi soovi otsida endale veel kedagi väljapoolt. Seega peaksite mõtlema ja ehk ka koos arutama, milline on see suhe, mida te tahaksite üles ehitada ja hoida ning mida peaks kumbki tegema, et usaldus ja rahulolu suureneks.
Paarisuhe koosneb ikka kahest erinevast inimesest, kummalgi teil on oma harjumused, väärtushoiakud, iseloom. Lapsepõlvekodu mõjud on erinevad, erinevad on eelneva elu kogemused, valupunktid, õppetunnid ja õnnestumised. Kaks inimest saavad koos elada vaid siis, kui nad respekteerivad teist sellisena, nagu ta on, nagu ka seda, et mitte kellegi võimuses ei ole teist inimest muuta. Ent kui soov koos olla on tõsine, siis peaks olema võimalik teise vajadustega arvestada, teineteist aktsepteerida ja ka kokkuleppeid teha.
Mida enam on paaril toimivaid kokkuleppeid, seda sujuvamalt läheb kooselu.
Kokkulepped peaksid kehtima kooselu kõigis valdkondades, alates sellest, kus ja kuidas elatakse-majandatakse, kuidas veedetakse vaba aega (nt kas kumbki käib eraldi väljas või on ühised sõbrad; kas kummalgi on ka n-ö oma elu või on ainult ühine; kas öösel kodust ära olla on OK, kas truudust mõistetakse sarnaselt, mida arvata taolistest lugudest, nagu te kirjeldate, kas neid tohib juhtuda, mida ette võetakse, kui juhtub jne), millised on kehtivad reeglid töö ja kohustuste osas, lõpetades sellega, et läbi on räägitud intiimelu üksikasjad ja tähtsate asjade otsustamise rutiinid.
Kui tunnete, et tahate koos olla just selle mehega, aga sõlmimata kokkulepped häirivad teid, siis alustagegi sellest. Kindlasti on teil välja kujunenud mingid kirjutamata reeglid, mis ka hästi toimivad. See lisab kindlust. Ilmselt on vaja teil teha kokkuleppeid just sel teemal, millest kirjutate.
Rääkides püüdke kinni pidada reeglist, et igaüks räägib endast: teie oma mõtetest, tunnetest ja vajadustest ning neist tulenevatest ettepanekutest-palvetest mehele, mees omakorda saab rääkida kõigest sellest endakohaselt. Kokkulepe pole see, kui teine lööb käega ja ütleb, et hea küll, ma ei viitsi sinuga vaielda. Kokkulepe hakkab toimima vaid siis, kui kumbki pool otsustatuga sada protsenti nõus on. Kokku peaks leppima ka selles, mis juhtub, kui kokkulepe ei pea.
Kui usaldust on kord petetud, on raske taas usaldada, usalduse taastumine võtab aega. Kokkulepetest kinnipidamine aitab kindlasti usaldust suurendada, samuti avameelsed omavahelised jutuajamised.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
