Olen oma muret paljudega jaganud ja ikka piinlen ja talun seda kohutavat olukorda, lootes, et see võtab parema pöörde. Meie kooselu on kestnud 13 aastat. Kooselust on sündinud kaks last (8,4). Peale laste sündi läks elu rutiinsemaks. Voodielu ei olnud nii aktiivne kui varem. Mina kui naine lihtsalt ei suutnud :S Mehe vajadused on teadagi suured. Ta tusatses küll, et tema seda lõputult ei kannata. Aga minu jaoks oli see sel ajal justkui vägistamine. Jah ta nägi minu jaoks vaeva. Käis trennis, võttis kaalus alla, loobus suitsust, kolisime oma ette, oma koju. Püüdis palju. Aga midagi oli minus väga valesti. Ma ei suutnud. Natuke pingutasin, aga seda ilmselt polnud piisavalt. Ise tunnen, et see kodune lastega elu ja rutiinsed päevad tegid minuga midagi. Me ju soovisime omale neid lapsi. Teine laps oli küll natuke ootamatu, aga sellegipoolest armastatud ja salamisi oodatud. Ehk sündisid nad liiga vara (25a ja 29a) - nagu mees on hiljem öelnud. Minule vanuse poolest aga sobivad. Ei sooviks just alles nüüd (34a) pereloomisega alustada.
Ja see rutiin kestis kuni selle ajani nüüd, mil mees plahvatas - 2010 a. september. Äkki ta plahvatas ja ütles, et nüüd on kõik. Talle aitab mu lubadustest ja ta ei soovi enam mu pilli järgi tantsida ja tahab lõpuks elada ja olla vaba - elame ju vaid ükskord. Nüüd pea 5 kuud on meil igapäevased tülid ja teineteise süüdistused. Küll lubab üks ära minna ja teine ära minna. Olen ise läinud, siiski tagasi tulnud. Tema lubab minna, aga ei lähe. Ütleb vaid, et küll ta läheb ja läheb niikuinii. Samas väidab jälle, et see tema kodu ja ei lähe kuhugi. Armastan meest ja hindan meie suhet väga ja ei soovi lõppu. Ma ei ole veel päris kindel ka tema soovis seda lõpetada. Kuigi jah mulle ta väidab, et on oma asjad rääkinud ja sellest ei tule enam midagi. Ma ei tea enam mis seisukohta võtta. Ta nagu jonniks ja ei taha alla anda. Kannatan väga. Mu kehakaal on langenud juba inetuks ja kannatan tema sõnasolvanguid. Ja ma ikka loodan, et asi pöördub. MA ei tea kuidas talle selgeks teha, et oma kodu on see kindlus kus saab asjad läbi rääkida, need parandada. Perekond on väärtus. Kui sellest loobud, seda enam tagasi ei saa. Ei ole ma see inimene, kelleks ta mind vihahoos nimetab - enesekaitse.
Jah tal on ka mingi kõrvalsuhe, aga ma ei tea mis tasandil. Tean vaid tohututest sõnumitest.
Ta soovib nagu mingit sorti rahu aega, et endaga olla, aga siin kodus meie keskel seda sellisel tasandil ei saa pakkuda. Praegugi käsib ta end mitte tähele panna ja olematuks mõelda. See on kuidagi mõeldamatu. Ja siis ütleb jälle, et kõik on ikka läbi, mis sellest et paus.
On see mees ilmselt ka tüdinud ja väsinud vankrit vedamast ja vastutamast pere leiva ja kulutuste eest. Heidab seda raha teemat väga valusalt ette. Toob näiteid minevikust.
See kõik on nii keeruline ja röövib mu mõistuse ja jõu. Sooviksin aidata, aga üksi olengi jõuetu. Kõik ongi juba nagu kadunud, aga eksisteerib veel siiski.
Voodielu poole pealt olen selle kriisiga nagu ärganud sügavast unest. Suudaksin jälle seda, mida kaua ei suutnud, kuid nüüd tunneb mees sama nagu mina aastaid, et oleks justkui vägitamine ja tõrjub mind Kas sellel on ka seos kõrvalsuhte osas ?!
Kui ta otsustabki, et läheb, tunnen ennast reedetuna, solvatuna, jah ka pisu süüdi ja ei suuda kunagi andestada seda, et ta ei olnud nõus rääkima ja proovima.
13 aastat kooselu on päris pikk aeg. See on aeg, kui on lapsed sündinud, esimeste kooselu aastate uudsus on rutiiniks muutunud jmt. Teie kirjast järeldub, et suhtes on tekkinud kriis. Kriis- see on oht ja võimalus. See on aeg, kus on vajalik hetk peatuda ja analüüsida, miks me nii suhtleme?
Negatiivsus ja kritiseerimine õgivad suhet. Kritiseerimine murendab partneri eneseusku ja nii kaob suhtest rõõm. Varsti ei ole enam soovi ja jõudu teisele head teha ja suhte eest hoolitseda.
Hästi toimiv kooselu vallandab inimestes energiat, loovust ja elurõõmu. See teeb meid avatumaks, sallivamaks ja sõbralikumaks. Hea suhte nurgakivideks on turvatunne, intiimsus, kohusetunne ja usk tulevikku. Need nurgakivid põhinevad kahepoolsusel- mõlemad peavad võtma vastutuse selle eest, mida nad ütlevad või teevad, mõlemad peavad end tundma turvaliselt ja mõlemal peab olema usk ühisesse tulevikku teineteisega. Kumbki osapool peab endalt küsima. „Mil viisil mina sellesse panustan?“.
Rahulolu paarisuhtes oleneb kõige muu hulgas suuresti turvatunde, intiimsuse ja usalduse tasemest partnerite vahel. See eeldab aga paarisuhet keskkonnas, kus on võimalik suhelda.
Kindlasti alustasite oma kooselu parimate lootuste ja kavatsustega. Paarisuhe moodustub alati kahe osapoole vahelises arengus. See tähendab, et mõlemad vastutavad selle eest, et mõlemal oleks suhtes hea olla. Nii head kui halvad suhted luuakse kahe inimese vahelise suhtlemise käigus. See milline on ühe või teise paarisuhte kvaliteet, määrab partnerite omavaheline koosmäng. See on see, mil moel teineteisele reageeritakse ja vastatakse- nii sõnades kui läbi tegude. Kui teise kohalolek või selle puudumine hakkab tunduma pigem haigettegevana ja stressirohkena kui tuge andva ja rõõmustavana, siis tekib küll küsimus: „ Miks ma üldse sinuga koos olen?“. Kas teie paarisuhe on rahuldustpakkuv, mis kaitseb stressi ja eluraskuste korral ning annab kindla kaitsekilbi tuleviku suhtes? Enne kui hakkate partneriga rääkima oleks hea küsida endalt, mida ma tahan talle öelda.
Esitage endale mõned küsimused.
Kas ma tunnen end paarisuhtes turvaliselt? Kas ma tunnen end armastatuna, hoolitsetuna ja märgatuna. Kas mul on oma partneriga hea koos olla? Kas ma igatsen ta järele? Millal mina ütlesin ja millal partner mulle ütles: „Armastan sind. Oled mulle kallis“.
See, kuidas me vestlust alustame, saab sageli määravaks selles, mil viisil see lõppeb. Seetõttu on oluline aru saada, kuidas erinevad pöördumise viisid võivad erinevaid reaktsioone esile kutsuda.
Kui väljendame end läbi „mina-sõnumite“, ütleme midagi selle kohta, kuidas me ise midagi näeme ja tunneme. Et selgust saada Teie poolt kirjeldatud olukorras, olekski vaja eelkõige hinnanguvabalt kirjeldada seda olukorda, mis on ilmselgelt Teile vastuvõetamatu ning depressiooni tekitav. Rääkige oma tunnetest, mida selline olukord teis põhjustab ning selle olukorra mõjust teile. Kui räägime aga „sina-sõnumite“ kaudu, üritame öelda kuidas teine väidetavalt midagi näeb, mõtleb, arvab, ilma et meil oleks üldse eeldusigi teada, kas see on tõsi või mitte. Teine võib tunda end süüdi, tõmbub tagasi või lahkub olukorrast üldse.
Üritage koos leida vastused järgmistele küsimustele:
Millised nägemused on meil meie kooselule pikemas plaanis? Kas meil on ühiseid nägemusi meie kooselu tuleviku suhtes? Kas me näeme meie kooselus ressurssi? Kas nii mina kui partner panustame meie kooselusse võrdselt? Kas me oleme oma kooselule pühendunud?
Olete üritanud teha oma suhte parandamiseks parimat. Kui aga suhtlemise muster on sedavõrd negatiivne, et on raske leida aega ja tahtmist koos arutamiseks, siis soovitan pöörduda paarinõustaja poole.
Lugupidamisega
Olukord on üsna nukker Palju tuttavad kellega olen probleemi nüüd lõpuks jaganud, arvavad, et see on läbi - lõppenud asi ja ma ei peaks sellele enam mõtlema. Ma ise veel ikka loodan, kuigi olen saanud nii palju haiget, et ei peaks seda enam tegema. Tunnen, et mu mees teeb minu alandamiseks ja solvamiseks toiminguid uue tunde andnud naise mõjutusel. Mingi osa on kindlasti veel pere juures, aga seda ta ei tunnista. Käitub külmalt ja käsib aru saada ja sellega leppida, et tal pole enam mitte midagi meie vastu.
Nüüdseks on asi nii kaugel, et nelja kuu kannatuse tulemusena olen kukkunud päris sügavasse auku ja oma tervise huvides tuleb tegeleda endaga. Olen usaldanud end spetsialistide hoole alla. Enda ja laste pärast.
Mees on minu eemal olekutega rahulik. Selline rahulikkus tekitab minus tunde, et ta puhkab ja äkki saab jälle pea selgeks. Sõbrad soovitavad mul aga võtta lapsed ja ruttu minna - alustada nullist, enne kui ma totaalselt läbi põlen.
Kas 4, pea 5 kuud on pikk liiga pikk aeg, et sellega nüüd lõplikult hüvasti jätta ? Kui minna, jääb liiga palju elu maha. Meenutama meid mehele.
Miks tunneb mees naist solvates rahulolu ? Et tunneb siis üleolekut ja võimu ?!
Ma ei usu sisimas, et ta meie lahkumise üle rõõmu ja kergendust tunneb. Samas teeb haiget see tunne, et kui ta ühel hetkel tunneb, et tegi vea, et siis mehelik uhkus ei luba äkki pere juurde naasta. Meil olid plaanid oma kodu ja elu suhtes. Selle kolmanda ilmudes, aga mehel elult teised ootused ja kodu sedavõrd tülgastav. Kuidas ta saab olla nii külma südamega, kui naine ja lapsed lahkuvad.................... ???
Tere taas.
Olete meeleheite viimasel piiril. Segadus Teie tunnetes on sedavõrd suur, et sellises seisundis ei suuda inimene otstarbekaid otsuseid teha. Tegelikult ei tohigi, sest siis on otsused emotsioonidest kantud. Soovitan Teile konsulteerida enne igasuguste otsuste tegemist arstiga. Emotsionaalse tasakaalu saavutamiseks ja tunnetega toimetulekuks on vahel vaja meditsiinilist sekkumist. Pean siinjuures silmas perearsti või psühhiaatrit, kes oskab Teile soovitada ravimit, mis aitaks Teil emotsioonide tulva veidi vaigistada. Ravimid ei lahenda Teie probleemi, küll aga aitavad nad parandada seisundit ja koguda jõudu, et võtta edaspidise elu suhtes vastu otsused. Probleemide lahendamine algab eelkõige otsusest, mida ma tahan oma elus muuta, kuidas edasi minna.
Ilmselt oletegi juba jõudnud juba ühele otsusele: vajan aega ja rahu eelkõige enda jaoks.
Lugupidamisega
Ene Raudla
Oled õigesti aru saanud, et sel kõrvalsuhtel on tegelikult määrav osa Sind praegu tabanud kriisil. Tahan Sind lohutada, et tegelikult ei ole probleem Sinus. Minevikuvigade välja toomine, kooselu ajaloo ümberkirjutamine, solvangud, tülide algatamine - see kõik on selleks, et Sind demoniseerida ning oma petmist õigustada. Petmisel aga ei ole õigustust, sest olid ka teised valikud st petmine ei olnud vältimatu, vaid 100% petja VALIK.
Siiski, nagu sa näed, ei ole ta teie suhet ka lõpetanud, mis tähendab, et ta sisimas teab, et on valel teel, kuid ei suuda teha mõistuspäraseid otsuseid. Kõrvalsuhtesse eksinud inimest võib edukalt võrrelda alkohoolikuga, kes teab küll, et tarbimine on halb ja endalegi tegelikult hukutav, kui maha jätta ei suuda.
Ma arvan, et oled teinud õige otsuse eemaldada ennast sellest draamast. See otsus võib teie suhte pikemas perspektiivis hoopis päästa. Oluline on säilitada kindlameelsus, sest tegelikult on teist kahest realistlik maailmatunnetus ja otsustusvõime säilinud ainult Sinul.
Siiani läks elu siiski edasi harjumuspärases rütmis. Selles vahepealses ajas oli ka palju päevi kui tundsin ennastki tema jaoks olulisena. Mitte küll ni nagu varem kuid asi seegi. Ta tahaks nagu minuga olla, aga siis äkki ärkab nagu pahast unest ja hakkab jälle pahurdama, tõrjuma ja solvama. Lisaks kolmnurgale on tal ka jah suured töömured. Olin rõõmus, et sain selle teabe tema seest kätte.
Nüüd laupäeval mu kannatus katkes. See ei ole normaalne, et mu enda kodus on pinge sedavõrd suur, et käed kipuvad värisema. Mingil määral on häiritud lapsed. Koguaeg surub kuklas tunne - mis ma nüüd teen, kuidas nüüd käitun, mida nüüd öelda. Palusin mehel lahkuda. Korraldasin selleks kõik ära. Eks emotsioonid olid meil mõlemal laes ja ütlemist oli. Kodu on ju mõlemale kallis. Siiski on temal lihtsam eemal olla kui minul lastega.
Minnes ütles, et selle otsuse tegin ma ise. Mõtlen siiani, mida ta sellega öelda tahtis. Kas oleksin pidanud ilusti vaguralt veel kannatama seda jubedust ?!
Tänase päeva seisuga võin öelda, et kaks päeva on meil lastega siin rahulik. Kuidagi hea on olla üle pika aja. Käed ei värise ja et koju tulles pole hirmu.
Emotsioonid on taas kontrolli all. Kirjutasin mehele kirja oma tunnetest, mõtetest. Soovitasin seda aega mil ta ära kasutada endas selgusele jõudmiseks. Et seni kuni ta oma tunnetes, soovides kindel pole ja nagu kits kahe heinakuhja vahet laseb, ei ole see kodu temale õige koht. Koju tagasi pääsemiseks on vaid üks tingimus. Minnes ta oli löödud. Mul oli millegipärast temast kahju, aga ma ise olin lõppemas.
Ta väidab, et pole tundeid ja tema tunded on ammu mujal, aga millegipärast ma ei usu teda.
Avasin talle blogi kus ta saab meie tegemistele kaasa elada. Kirjutan ja lisan pilte. Muud infot annan edasi meilitsi.
Ta jälgib seda, elab kaasa.
Millegipärast tunnen ma südames, et kõik võib veel hästi lõppeda. Kas see samm võis teda väga riivata, et enam kindlasti tagasi ei taha või hoopis vastupidi, et kui eemal on ja endas selgusele jõuab võib see juhtuda ?
Tere.
Olete leidnud endas jõudu ja otsustanud selle olukorraga ometi midagi teha.
Imetlusväärne samm.
Keegi peab selles määratlemata olukorras midagi tegema. Teis on julgust ja jõudu. Mehel ei olnud julgust võtta vastutust selle olukorra suhtes. Nii on tal muidugi kergem öelda: " Sina ju tahtsid nii". See on pigem vastutuse veeretamine teisele. Teie tunded selles olukorras on just sellised nagu nad on. See on olukorrale kohane. Nüüd on vaja teadlikult anda tunnetele ruumi: "Olengi kurb. Mul on kahju, et nii on läinud jne". Kurbuse väljaelamise kõige loomulikumaks viisiks on nutt. Nutta teadlikult- mille pärast. Mitte ennast haletseda. Pigem sisendada endale, et ma saan sellega hakkama. Ja saategi. Olete juba palju selleks teinud.
Lakuminek on mõlemale poolele raske. Sellepärast kirjutatae ja saadate infot endiselt. See on harjumus anda ja saada midagi teada, kuidas asjad ikkagi on. Küsige endalt: "Miks ma seda teen. Mis on selle eesmärk?".
Ehk oleks mõistlik tegeleda siiski oma tunnete läbitöötamisega. See on lein, mis on vaja läbida. Kui hoiate siiski veel otsapidi suhtest kinni, ei saa te leinaprotsessi korralikult läbida. Pühenduge oma otsusele.
Esialgu ongi nii, et üks samm edasi, kaks tagasi. Jätkake oma igapäevaseid toiminguid. Kui tunnete, et vajate abi, siis soovitan pöörduda pereterapeudi või perearsti poole.
Möödas on sellest nüüdseks pea 1,5 kuud. Mees käib ka kodus. Visiidid on kontrollivad, asised või intiimset laadi. Viimase visiidi puhul jääb ta alati kauemaks. Nähes, et mina midagi enam ei algata, võtab ta ise ümbert kinni, suunab voodisse. Algul läksin kaasa, siis taipasin, et see on ärakasutamine kuna pärast toimingut hakkab alati kole kiire. Viimased korrad olen seda vältinud. Andsin teada, et ära kasutada ma ennast ei lase. Sinna tuppa tulen ainult naisena. Selle peale sain vastuseks, et eks ise tead. Lähen siis otsin kellegi teise. Mis asi see on ? Miks üks mees nii käitub ? Muidu püsib omaette, aga aegajalt käib kontrollimas ja nõudmas.
See on olukord, kus on algus aga lõppu näha ei ole. Kuidas te ise seda suhet nimetaksite?
Elus on olukordi, kus on vaja teha lõplikke otsuseid. Teie olete võtnud juba ükskord otsustamise enda peale: minna lahku. Nüüd paistab aga lugu endine olema.
Iga lahkuminekuga kaasneb valu ja vaev, millest on vaja läbi minna. Kui need emotsioonid meis esile kerkivad, siis teevad nad meile haiget. Nii võibki tunduda, et ma ei saa ikka hakkama. Küsida endalt: " Kas ma tahan suhet taastada või leevendan temaga suhtlemisega vaid valulikke tundeid?".
Kui tundub, et see mees on mulle ikka õige, siis tuleks vastu võtta teised otsused. Näib, et teil mõlemal on teineteisest raske eemal olla. Võtke ja proovige mehega seda olukorda arutada. Arutelu sisuks peaks olema kuidas edasi minna. Teha konkreetsed kokkulepped, need võib ka kirja panna.
Soovitan teil nii ehk teisiti võtta ühendust pereterapeudiga.
Mul ei olegi sellele suhtele kahjuks nime. Külla aga nõustun väitega : See on olukord, kus on algus, aga lõppu näha ei ole. Sooviksin küsida Teilt kõrvaltvaataja pilgu läbi. Kui mees nüüd jälle koju tuleb ja end siia kauemaks sätib, läheneda püüab ja mina siis jutu üles püüan võtta. Kas see võib mõjuda talle ahistavalt, hirmutavalt ? Viimane kord natuke rääkisin temaga. Mu küsimustele vastab ta ebalevalt vastuküsimusega - MIKS ? Ma näen tema olekust ja silmist seda, et tal on tunded minu vastu, kuigi väidab vastupidist. Näen, et ta ei ole praegu olukorraga rahul ja tahask olla kodus. Millegipärast on ta ikkagi suhtluses selline ettevaatlik ja eemalehoidev. Samas on ta pisut rahulikum ja räägib rahulikumalt aga teatud hetkedel ka trotslikult. Kui ma küsin nt. tel mis sa teed ? Vastab ta, et mis vahet sel on ja on kohe tunda, et samas tahab ikka mulle vastata küll. Oeh ma ei saa aru. Ta nagu ootaks midagi, aga ma ei saa aru, mis see on. Et ma ohjad haaraksin ? Siis tundun jälle oma tahtsmise peal väljas. Ehkki sõnumeid vahetab ta endiselt samal tasandil, ei tundu see olema selline suhe, et kokku kolida. Nüüd vestlust läbi viima asudes, pean olema väga läbimõeldud ja ettevaatlik. Igasugu kokkulepped paberi peal ajavad teda endast välja. Olen seda teinud ja sain hullu tiitli omanikuks Aga selle ette ma igatahes võtan. Teen enne väikese kondikava paberile siis enda jaoks. Ei hakka teda paberiga ärritama.
Kas sellel on ka seos kõrvalsuhte osas ?!