Mul on valus. Mul on nii kohutavalt valus, et see valu tahab mind lõhki tõmmata.
Olen 27. nädalat lapseootel ja mehel avastati klamüüdia. Tunnused on ka minul.
Täna tunnistas ta mulle üles, et tal oli kõrvalhüpe 2x sama naisega. Tegemist on tema töökaaslaega, kellega ta algul väitis end lihtsalt suhtlevat kui sõbrad.
Suurem osa minust tahab ta lihtsalt välja visata, meie elust minema ajada. Ma olen marus, nagu haavatud loom. Värisen, ei suuda asu leida- Osa minust tahab temast kinni hoida kuna armastan teda väga. Ta on olnud minu elu armastus, see eriline inimene kellele toetuda, olen arvanud, et meil on eriline kirg. Täna aga kukkus kõik kildudeks.
Ma ei teagi., mis nõu ma siit saada soovin või püüan. Ma ei tea, mida teha. Meil on imeline poeg ja sündimas on tütar. Tahan oma lastele terviklikku perekonda. Seda aga ei ole enam. Ma olen katki. Katki on ka mees. Nutab südantlõhestavalt ning ütleb, et ta ei taha kodunt ära minna. Selle teisega ei seo teda midagi ja ta ei taha temast midagi teada. Mina aga ei suuda teda usaldada. Kõik on kokku kukkunud, meie abielu on määritud ja mina koos sellega kuna ka mina olen haigestunud.
Ma soovin, et keegi saaks võtta mu südame ja selle terveks teha. See valu on kohutav, meeletu ja väljakannatamatu. Kui mul ei oleks lapsi ...
Truudusetust peetakse enamasti üheks kõige suuremaid kannatusi tekitavaks, suhet kõige enam lõhkuvaks asjaoluks paarisuhtes. Ent ükskõik mis elulist sündmust või fakti on alati mõistlik vaadelda kõikvõimalike vaatenurkade alt ja erinevates seostes.
Truudusetuse fakt ise võib antud hetkel tunduda võimatult valus, ülekohtune ja isegi tülgastav, kuid lisaks selle hetke tunnetega tegelemisele peaks mõtlema ka oma tulevastele tunnetele ehk sellele, millised on olnud kaugemad eesmärgid selles (äsja ilmnenud truudusetus) suhtes.
Kas teie ühise suhte eesmärk on oma elu jagades üheskoos vanaks saada? Suhtele tulevikumõõtme lisamine – või vähemalt selle üle mõtlemine, sellest rääkimine – toob juurde nii vajalikku realistlikku vaadet. Kui suhe ka pikas perspektiivis ikkagi väärtuslik tundub, on kohasem mõelda suhte säilitamisele või vähemalt seda säästvate hoiakute alalhoidmisele. Kui te mõlemad juhtunu tõttu nutate, siis on ju ilmne, et kumbki tahab suhet alal hoida. Mõistagi – klamüüdiale on lihtsam rohtu leida kui usaldamatusele, mis nüüd teie suhtes veel mõnda aega valitseb.
Samas võiks mõelda sellele, et üheski suhtes pole nii, et kui asjad lähevad viltu, on üks pool „süüdi“ ja tema peabki siis end „parandama“. Iga suhe koosneb vähemalt kahest osapoolest, seda ei maksa mitte kunagi unustada. Kui üks on truudusetu, on teiselgi juhtunus oma osa, aga seda on suhte sees olles tõesti keerukas märgata.
Truudusetus ehk kõrvalsuhe räägib ikka midagi põhisuhte kohta. Näiteks võib truudusetus olla märk liialt keerukast paarisuhtest, kus kolmandal on pingemaandaja ülesanne. Truudusetus võib olla seotud kartusega liialt sügava või ka liialt kammitseva partnerluse ees. Kõrvalsuhe võib tekkida ka juhul, kui põhisuhtest ei saada mingil põhjusel kätte seda, mida tegelikult väga igatsetakse. Võib tunduda paradoksaalne, kuid tihti on truudusetuses nähtav suund mitte suhtest välja (kuigi ka see on sageli ilmne), vaid suhtesse sisse. Truudusetus kui appihüüd paarilisele, et too suhtes olevat vajakajäämist märkaks või kuulda võtaks.
Kui tunnete, et tahate oma suhtega tööd teha, seda jälle toimima saada, siis võiks esimene samm olla võtta aega kahekesi olemiseks ja rääkimiseks-kuulamiseks. Oma mõtete ja tunnete aus jagamine toob selgust ja võib luua aluse läheduse taastamiseks. Vastastikune süüdistamine tekitab vaid suuremaid seinu paari vahele. Otstarbekam on siiralt rääkida sellest, mida kumbki oma suhtest ja selles juhtunus mõtleb, tunneb, vajab, samuti sellest, mida kumbki on valmis senisest teisti tegema, et asjad muutuksid ja valus kogemus ei korduks.
Ei ole võimalik ajaratast tagasi keerata, et kõik oleks „nagu enne seda“. Kuid kindlasti on võimalus taastada lähedust, kui kumbki pool seda tõsiselt soovib.
Alati on ka võimalus pöörduda paarinõustamisse.
Tean, et olen oma kaasat seksuaalselt tõrjunud. Juunis katkes mul üks rasedus, juuni-juuli olid väga rasked kuud, siis üritasime uuesti lapseootele jääda ja see õnnestus. Lapseootuse alguses kartsin ka sel korral last kaotada, siis tuli tugev iiveldus ja siis...ma ei teagi, mis. Lihtsalt väsimus, paar nädalat tõrjusin mehe katseid seksuaalset lähedust saavutada.
Loomulikult näen truudusetuses ka oma süüd. Praegu räägib mees, et mõte sellest teisest naisest tülgastab teda ja et see oli lihtsalt loomalik seks. Et kolmandal korral, kui naine (vabandan, ma tahaksin tema kohta praegu VÄGA halvasti öelda) talle lähenemiskatseid tegi, palus mees need lõpetada ja ütles, et ta ei soovi sellist kaksikelu. Aga ma ei tea enam, kus on tõde, kus on vale kuna mu armsam nimetas mind paranoiliseks, kui äkitselt kasvanud telefoniarve kohta küsisin. Kuna teen meie arvest väljavõtteid, märkasin et kõned ja sõnumis on peamiselt samale numbrile. Siis väitis mees, et see ei ole midagi ja neil on lihtsalt kolleegisuhted. Palusin selline suhtlemine lõpetada kuid eile ilmnes, et too naine endis mu mehele oma kõnekaardi. Eile, kui kõik hakkas halastamatult välja tulema, ajas mees kõike tagasi, siis tunnistas kuid rääkis hoopis teisest, väljamõeldud naisest. Siis nuttis südantlõhestavalt, palus et ma ei keeraks talle selga, ei sulgeks oma südant tema ees. Vandus meie laste nimel, et need kaks korda olid ainsad, et ta ei olnud selle naisega nii, nagu minuga.
Aga mina tahan end lukku panna, muutuda lihtsalt kiviks või millekski muuks tundetuks, et enam mitte kunagi niimoodi haiget saada.
Ma ei tea enam, kus on tõde ja kus vale ja millise
Ma ei tea, mida uskuda. Ma ei tea .....
See, et tahate muutuda kiviks, panna end lukku ja muutuda tundetuks kuulub selle olukorra juurde. Olete väga haiget saanud, šokis, ja on väga raske kõigele ilmnenule korraga otsa vaadata. Psüühika kaitseb ennast just sel moel.
Andke endale aega. Ärge võtke endale üle jõu käivaid ülesandeid. Elage esialgu päeva kaupa. Ärge tehke oma praeguses olukorras mitte ühtegi olulist otsust. Hea, kui teil oleks keegi (lisaks mehele), kellega saaksite rääkida, kellele saaksite kurta, kelle najal saaksite nutta. Nii saate vähemalt osa valu enda seest välja.
Alles siis, kui veidi rahunete (paari päeva, nädala pärast), saate veidi selgemalt mõelda juhtunu üle, koos mehega rääkida ja kokkuleppeid teha. Usalduse taastamine võtab aega, andestada on keeruline. Kuid kindlasti on võimalik andestada ja taastada usaldus, kui kumbki seda tõesti väga soovib. Abi on ka sellest, kui kumbki näeb oma osa juhtunus ja hindab teise pingutusi suhte heaks praeguses raskes seisus.
Lootkem, et ühel päeval, kui kriis on läbitud, on teie suhe tugevam, sest on läbinud puhastustule.
Kui inimest abielus miski häirib, siis on hästi normaalne sellest abikaasaga rääkida, mitte minna lahendusi või lahendustest eemalehoidmist otsima truudusetusest. Minu arust ei ole päris korrektne öelda, et truudusetus on appihüüe paarilisele, et see suhtes vajakajäämisi märkaks. See nüüd küll truudusetuse definitsioon ei ole. Truudusetus on truuduse murdmine inimesele, kellele seda lubatud on. Kui öelda nii, et truudusetus näitab paarisuhte kohta midagi, siis ka see ei ole minu arust päris okei, sest truudusetust ei vabanda miski - jah, inimesed väidavad, et ma läksin sellepärast, et ma arvasin, et sa ei armasta mind. Või sellepärast, et sa ei anna kunagi seksi. Kogu vastutus olukorra tekkimise pärast on ikkagi mineja õlul, sest tema VALIS ainuisikuliselt mitterääkimise ja OTSUSTAS kõrvalt võtta ning tagatipuks ka suguhaiguse majja tuua. Minu arust ei näita truudusetus muud, kui seda, et inimene arvab, et talle on lubatud rohkem kui teisele, ta on piirideta hoolimatu olend, ta ei tea midagi eetikast, moraalist, ei oska end asetada teise inimese olukorda ega kaasa tunda. Ja et seda võib juhtuda kõigiga, isegi nendega, kes väidavad, et nemad mitte kunagi... Mul on südamest KAHJU, et meie koolides ei õpetata noortele iseendast paremini aru saama ega mõistma, et iga tegu jätab jälje, saati siis veel seda, mida TÄHENDAB paarisuhtes olemine ja teisega arvestamine. Meil on kõik "loomult intelligentsed".
Minu arust - aga ma ei ole spetsialist - oleks otstarbekas käsitleda kaht asja - truudusetust ja abielu - täiesti eraldi. Kui sa oma mehele otsustad anda teise võimaluse, siis peaksid teil olema abielu kaitsvad piirid läbi räägitud ja kokku lepitud (see siis truudusetuse kohta). Ja abielu osas tegutseda täiesti eraldi, mis iganes teil vajaka on, neid asju saab samamoodi läbi rääkida ja kokkuleppele jõuda. Ja mis puudutab seksi - ei ole nii, et meestel on seksile kuidagi suurem õigus kui naistel ja et naised peavad seda meestele andma. Kui mees soovib seksida tihemini, siis saab tema hästi palju ise teha: kiindumuse ja hoole näitamine oma naise suhtes on elementaarsed. Kui naine soovib jälle, et mees näidaks kiindumust ja hoolt, siis võiks naine meest näiteks vähem kritiseerida ning tunda tema vastu rohkem huvi. Kui mees soovib, et naine tunneks tema vastu rohkem huvi ja imetleks teda, siis võiks mees näiteks naisega rohkem rääkida silmast silma ja kuulata. Asjad on omavahel seotud. Aga naise iiveldus, sekka vähene seks ei ole mingid põhjused vasakule panemiseks.
Kummaline on see, et Niitse juttu lugedes soovin ma oma meest kaitsta. Soovin teda kaitsta kõikide halvustavate kommentaaride eest kuna tean, et minu kõrval ei ole kerge olnud ei raseduse ajal ega enne seda. Kummaline. Ka ma ise ei taha teda halvustada. Tean, et ka tema sai haiget ja temal on raske. Kanda seda saladust endas, soovida rääkida ja samas karta lõhkuda kõike. teada, et oled nakatanud oma armsama kahe labase seksikorra pärast suguhaigusesse, olles olnud loll ja käitunud lollilt. Mina olen praegu kodus, võtsin töölt vabad päevad, sest ei suuda kellegi naeru ja lõõpimist kuulata. Harilikult olen mina see sillerdav naerulind ja lõõpija.
Palun andke mulle mind tagasi Ma tean, et me ei saa kunagi tagasi suhet sellisena, nagu see oli.
Ma tahan teda hoida, olla tema kõrval, nutta temaga koos, paitada teda ja öelda, et kõik saab korda, me tuleme sellest koos läbi. Ma ei taha temast loobuda. Ka tema minust, ma tean. Samas tahan teda lüüa, tahan talle kohutavalt haiget teha selle eest, et ta mulle haiget tegi sellisel moel. Tahan lüüa seda naist ja öelda talle näkku kõik, mida arvan. Loomulikult ei lähe ma seda tegema, püüan säilitada eneseväärikuse. Jälk on see, et see naine väitis talle, et pigem on mees saanud haiguse minult. Samas mees teab, et rasedaid kontrollitakse ja mina see olla ei saa.
Kolmapäeval ootab meid pereteraapia seanss ja ma kardan seda.
Mis puudutab piire ja kokkuleppeid, siis olen väga nõus viimase kommentaariga.
Heal suhtel on põhimõttelislt ainult neli põhjapanevat väärtust ja nendeks on turvatunne, intiimsus, kohusetunne ja usk tulevikku. Kõik need baseeruvad mõistagi kahepoolsusel - kumbki partneritest peaks võtma vastutuse kõige eest, mida nad ütlevad või teevad, mõlemad võiksid tunda end turvaliselt (mugavalt) ja mõlemal võiks olemas olla usk ühisesse tulevikku koos teineteisega.
Hea on, kui kumbki endalt alatasa küsib: milline on minu osa suhtes, mis mina sellesse panen? Rahulolu paarisuhtes oleneb väga paljus just sellest, milline on turvatunde, intiimsuse ja usalduse tase partnerite vahel. (Mõistagi see ka muutub-kõigub, olenedes ka paarisuhte arenguetapist jpm) Paarisuhe on alati vastastikuses koostoimes, see ju ka moodustub alati kahe osapoole vahelises koostoimes. Kindlasti vastutavad mõlemad pooled võrdselt selle eest, et suhe toimiks ja et mõlemal oleks seal hea olla. Nõnda siis: kui on paha olla, peaks samal moel kumbki seisma selle eest, et kriis ületada.
Oh. Minu loo kirjutamisest on möödas nüüd juba üle 2 kuu. Oleme endiselt koos. Kuigi raskustega. Kirjutan lihtsalt hetkel siia kuna tihti jääb teadmata loo kulg neile, kes samuti otsivad abi ja saatusekaaslaseid.
Pereteraapiasse siiani jõudnud ei ole ja ehk on see heagi, et enne lasime suurematel emotsioonidel vaibuda. Loodetavasti jõuame nõustamisele siiski enne lapse sündi.
Olen väga palju detaile juhtunust teada saanud ja küsinud ja mõistnud oma osa selles kõiges.
Esimene kord toimus ebakaines olekus soolaleivapeol, kuhu naine mu mehe kutsus. Oli kutsunud küll apaar korda varemgi, teed jooma ja juttu ajama kuid mu mees ei läinud. Tol päeval oli meil aga väga vastik tüli telefonitsi, kui mees küsis, et kas mul on selle vastu midagi, kui ta õhtul töökaaslastega on. Ütles, et võimalik, et ta läheb hommikul otse tööle (elame linnast väljas). Mina alguses tegin stseene, skandaali oma hormoonidemöllus. Siis käratasin talle, et mingu kuhu tahab ja tehku mida tahab. Siis saatis mees sõnumi, et ta ei lähe siis kuhugi ja tuleb pärast tööd ikkagi koju. Mina nähvasin, et ärgu tulgu, pole vaja.
Oleme sellest rääkinud nädalaid ja ma tean, et algatajaks oli naine, kui mu mees oli läinud magama teise tuppa. Ka suhtlemise algatajaks. Mehe väitel oli tegemist lihtsalt sõbraliku suhtlemisega ja asi oli tema jaoks turvaline kuna füüsiliselt oli see naine tema jaoks ebaatraktiivne. Mõistan seda kuna mul on endal samuti üks meessoost sõber, kes mehena mulle absoluutselt ei meeldi. Oleme seda analüüsinud ühe ja teise nurga alt. Kõrvaltvaatajale tundub see kummaline kuid ma tunnen oma meest ja selles mõttes usun teda. Alguses püüdsin teda ka niiöelda vahele tõmmata, et kontrollida tema versiooni püsivust. Vastus oli iga kord dama, ainult et analüüs läks sügavamaks.
Olin siiani võtnud oma meest kui iseenesestmõistetavat tegelast oma elus. Laps ja töö olid paar aastat tähtsamad, kui minu mees. Kui mees püüdis minuga rääkida, olin liiga väsinud et teda kuulata. Praegu on mees öelnud, et tema viga oli see, et ta lihtsalt otsustavalt telekat kinni ei pannud või ajalehte mu käest ei palunud panna, et ma teda kuulaksin. Mina oli pidevalt ninapidi kas telekas, ajalehes või arvutis tööasju tehes. Ka hilisõhtul vahel.
Kui sain teada oma mehe suhtlusest selle naisega, muutsin oma käitumist igati. Mõistsin, et ma ei saa teda võtta nagu siiani olin võtnud. Ta on mulle olnud alati suureks toeks, armastanud ja imetlenud, hoolitsenud ja tunnustanud. Mina ise aga ei olnud kogu aeg millegagi rahul. Eks ka sellel olid omad põhjused.
Kunagi käratasin talle mitu korda, et ma olen väsinud ja otsigu endale parem armuke, mul kasvab töö ja kogu muu asi üle pea. Kui rumal minust!
Pärast suhtluse ilmsikstulekut muutusin tähelepanevaks, toetavaks, meie seks ja lähedus oli jälle imeline. Mees ütles, et see on nagu uuesti armumine. Kuid ma tundsin, et tal on midagi hingel. Tõi lilli, korduvalt ütles ta voodis lause: olen ainult sinu, minu süda ja keha on ainult sinu jaoks, ise kallistas mind kõvasti. Lilli on ta küll toonud iga kord pärast tüli, ma arvasin, et ka seekord oli tal kahju, et olime tülitsenud tema küllamineku pärast.
On ime, et ta armmukest ei leidnud ega otsinudki vaid see juhuseks tõesti nii välja kukkus. Mingeid romantilisi tundeid ega tõmmet tal selle inimese vastu ei olnud. Ka inimlik sümpaatia muutus vihaks ja vastikustundeks pärast haiguse ilmsikstulekut ja veel paari naise tehtud tegu.
Keeruline on aga selle teise korraga. Ma ei tea, miks, kuid detsembris tunnistasin oma mehele enda kunagist petmist enne abiellumist. Rumal, väga sumal oli see minust. Kahetsesin seda kohe kuna tegelikult olin endaga teinud lepingu, et kannan seda süüd ja vastikust üksi. Tegin oma mehele kohutavalt haiget. Paar päeva oli ta täiesti endast ära, valus ja vihane. Siis juhtuski see teine kord, mis küll lõpuni ei läinud kuna mu mees ei suutnud. Alandav on see, et see teine pakkus end mu mehele armukeseks, mispeale mu mees temaga suhtlemise lõpetas.
Kogu see lugu on nii segane, vastik ja valus. Hetkel elame päev korraga. Oleme nutnud koos ja eraldi. Elasime ka nädal aega erinevates kohtades, mees elas minu venna juures. Kui käisin talle asju viimas, vappus ta nutust. Ma ei ole ise nii palju nutnud kui nende viimaste kuude jooksul ja samuti ka minu kalim. Ühest küljest olen tahtnud teda hoida, hellitada, toetada. Olen seda ka püüdnud teha. Teisest küljest on päevi, kui ma ei saa teda vaadata. Oleme rääkinud kõik detailideni lahti. Öeldakse küll, et ära küsi detaile, see teeb haiget kuid mulle tegid fantaasiad palju enam haiget. Panin ma nendes ju selle naise iseenda asemele igas mõttes, mõeldes asja enda jaoks ilmselt suuremaks kui see tegelikult oli. Ei mingit õrnust, hellust ega romantikat. Ei suudluseid, ei kallistusi.
Oleme saanud sellise obaduse, et see viis alguses suitsiidimõteteni. Päev pärast siia esimese kirja kirjutamist sattusin haiglasse ja me kartsime, et kaotame lapse. Mina olin kui zombi. Kaks kuud ei ole korralikult suutnud siiani magada. Ka mehel olid unehäired. Ta mõistis, millist valu ta mulle ja endale põhjustas. Mõistis ka seda, et oma külmuse all ma siiski väga armastan teda. Tema süütunnet ja kurbust on valus vaadata kuid see on tema katsumus. Ta on lubanud meid sellest läbi tuua, maksku mis maksab kuid olen palunud tal mitte sellist lubadust endane anda kuna minu tunnete eest tema pead anda ja vastutada ei saa. Kuulen iga päev, kui ilus, armas ja eriline ma olen. Tema ingel, tema väikseke, tema tüdruk. Kui väga ta mind ja lapsi vajab. Kui kahju tal on. Kahju on ka minul kuna osaliselt oma käitumisega olen põhjustanud ka tema käitumise. Vastikus on aga veel alles. Mitte mehe vastu otseselt kuid kogu selle situatsiooni vastu. Käin psühholoogi juures, psühhiaater kirjutas ka nõrgad AD-d välja, mida võtsin kuu aega.
Mul on praegu veel raske vaadata tema keha, kuigi ta seda palub. Vahel on mul raske talle silma vaadata, tema käsi vaadata. Ta palub vahel mul end lihtsalt silitada, kallistada, paitada. Ta ütleb, et vajab mu soojust, nagu varemgi. On kogu aeg vajanud. Vahel ei taha ma ka seda, et ta minu keha vaataks. Kuigi ta korrutab, et jumaldab seda, et see on alati kaunis. Usun teda, sest seda on ta alati rääkinud. Mina aga olin end tema eest sulgenud. Olen mõistnud ka enda vigu, aga miks pidi see läbi sellise valu tulema??? Praegu ei ole valusööstud enam NII teravad. Aga kurbus on jäänud. Vahel ka viha. Mehe, iseenda, selle naise ja...imelikul kombel jumala või saatuse või elu vastu, et ta SELLISEL ajal meile sellise katsumuse saatis.
Ma loodan, et meie pere jääb kokku. Kuigi on ka hirm, et me ei saa sellest üle. et ma jäängi sellele kogu aeg mõtlema ja vastikust tundma. Et armastus kustubki kurbuse ja kibeduse sisse.
