Oleme koos olnud üle 7 aasta ning ka abielus. Meil on 2 väikest last, kellest pisem on diabeetik, kes vajab pidevat jälgimist. Mees on ettevõtja, mina õpin ülikoolis magistrantuuris. Mure selline, et olen korduvalt avastanud mehe interneti suhtlusportaalides figureerivat. Oleme omast arust nendest tülidest üle saanud ning mees on lubanud lõpetada nende portaalide külastamise ning oma tegu kahetsenud. Selgituseks ei oska ta aga oma käitumist kommenteerida, saab aru, et teeb valesti, ei aktsepteeriks minu samasugust tegevust, kuid samas teda ikka tõmbab sinnapoole. Ja nüüd avastasin juba vist 4 kord, et ta on uue nimega endale suhtlusportaali kasutaja teinud.Kuupäevade järgi oli ta pausi teinud u 3 kuuks. Lugesin neid kirju, mida ta oli naistele saatnud. Tülgastav. Kirjadest käis läbi sõnum ,et elame päev korraga, otseselt armukest ei otsi, aga kunagi ei tea milline keemia võib tekkida ning siis on kõik juba võimalik. Mõnele oli ta ka otsese ettepaneku teinud. Mõnega suheldes kasutas ta sõnu "kallis", "musi". Ta ei varjanud, et on abielus, kuid küsis, kas see naistele sobib, kuna talle ei meeldi moraalilugejad, igaüks teab, mis teeb...
Nüüd olid mul talle konkreetsed tõendid ette näidata. Väidab, et pole ühegi naisega kokkusaanud, et kõik on ainult kirja tasandil. Ma ei usu kahjuks mitte ühtegi ta sõna. Ütleb jälle, et kahetseb, kustutas konto. Ütleb, et on haige inimene. Pani isegi nõustaja juurde aja kinni.
Aga mina olen katki. Ma olen vihane ja ma ei tea kas saamegi üldse jätkata, sest selline käitumine pole ju esmakordne. Kas ta üldse on võimeline muutuma? Ma ei saa temas kindel olla ning teda usaldada.
Tunded on nii segased. Mõistus ütleb ,et ma olen loll, kui ma andestan, kuid süda ütleb ,et ma siiski armastan teda. Tahan, et ta mind kallistaks, kuid samas tahaks teda lüüa, et ta mulle nii tegi. Kardan, et lükkan paratamatut edasi ja saan veelkord haiget. Samas ei taha ma peret lõhkuda.
Saan aru, et seisate eluliselt tähtsa otsuse ees – kas jätkata kooselu mehega, kes on teie usaldust korduvalt kuritarvitanud või minna lahku ja hakata lapse isast eraldi elama. Mõlemal otsusel on omad nii positiivsed kui negatiivsed tagajärjed. „Õigeid“ otsuseid elus ei olegi, tuleb valida see, mis on teile antud hetkel sobivaim. Kuid ka tee selleni võib olla pikk ja käänuline …
Kirjutate, et olete „katki“, see illustreerib toimuvat väga selgesti. Siit ka see, millele peaksite eelkõige antud hetkel keskenduma – iseendas taas tasakaalu leidmisele. Alles siis olete võimeline langetama adekvaatset kooselu puudutavat otsust. Leidke iseenda jaoks inimene, kes on valmis teid kuulama ja toetama (sõber, nõustaja). Püüdke oma tunnetes selgusele jõuda, vaadake igat enda seest leiduvat tunnet lähemalt – mis tunne see on, millisele teie vajadusele see viitab. See aitab teil lähemale jõuda sellele, mis on teie jaoks eluliselt oluline ja mis on vähem tähtis. Kui tunnetega mõnda aega koos olla ning neid mitte endast eemale tõrjuda, siis nad peagi muutuvad. Vaadake, kuhu välja jõuate.
Teise inimese usaldamine on otsus, mis tuleb meil endas teha ja siis vastavalt sellele käituda. Igati positiivne on see, et mees on tunnistanud oma nõrkust ning otsinud selles osas ka välist abi. See annab lootust, et muutus on võimalik. Kui otsustate koos jätkata, siis tuleb ka omavahelist suhet uuesti looma hakata. Avameelselt üksteisele teada anda, mis teile suhtes meeldib ja mis mitte, millised on teie ootused ja vajadused ning kuulata ära teise omad. Suhet on kindlasti võimalik jätkata, kuid mõlemad peate enne iseendaga tööd tegema ja rahu saavutama ning siis ühiselt suhte nimel pingutama.
