tere,olen noor neiu harjumaalt.elan koos mehega ja meheemaga.mees ligineb vanuse poolest juba keskeale,kuid meheema võtab oma poega nii,nagu ta oleks 3 aastanei pojakene,sul on kõhuke tühi,oi pojake,sul on saapakesed märjad.Kuidas sellesse suhtuda?ma tunnen end sellistel puhkudel täiesti kõrvalisena.Mees on soomes,lükkab lund katustelt ära.Muidugi on see töö eluohtlik,kuid mida siis teha?Ma ei saa ju olla soomes tema juures ja hoida ta kätt,et ta jumala eest ei kuku?Saatus paneb asjad paika nii või teisiti,selle vastu ei saa keegi.Kuid ikkagi pean ma kuulama seda,et mees teeb eluohtlikku tööd,et mina ei oska midagi teha-ei süüa,ei asju kaasa pakkida,ei üldse mitte midagi,ning siiis veel see jutt,et nähakse und sellest,et midagi juhtub.inimene nagu ise ootab,et midagi juhtuks...mida teha?
Kui olete mehest oluliselt noorem ja elate koos mehe emaga, siis on seesugune muster, mida kirjeldate, omal moel paratamatu. Noor pere (teie ja teie mees) peaks elama eraldi, nii saaksite luua oma perereeglid, teha omad kokkulepped ja keegi ei saaks ennast teie suhtesse segada. Tõsi, alati pole eraldielamine võimalik ja selleks võib olla mitmeid erinevaid põhjusi.
Teie mehel ja emal on oma suhe, teil ja teie mehel oma. Emad tahavad ikka oma lastele parimat, usun küll, et teie ämm teeb kõike seda, mida ta teeb, oma parima äranägemise järgi, kindlasti ei ole ta pahatahtlik. Pealegi on suhted ikka vastastikkused: mehe ema võib ju rääkida mehega kui kolmeaastasega, aga kui mees ei oleks nõus olema kolmeaastane ja käituks täiskasvanud mehe kombel, siis oleks ema ammu selle käitumise järele jätnud. Oma emaga suhteid korrastada saab aga vaid mees ise. Teie saate teda selles osas toetada, öeldes mehele, kuidas te end tunnete, kui teie mees nagu väikepoiss emme sõna kuulab. Võib ju ka olla, et see on nende viis suhelda ja nad ise ei märkagi, mil moel see teistele välja paistab ja kuidas teistele mõjub.
Mida saate teie teha selles olukorras? Eelkõige käituda täiskasvanulikult. Täiskasvanud inimese juurde kuulub oskus seista enda eest: seega peaksite selgesti välja ütlema, mida te mõtlete ja tunnete, mida vajate ja eeldate, ja seda peaks suutma teha endast ja teistest lugu pidades, kedagi riivamata ja solvamata. Andke nii mehele kui ka ämmale selgeid minateateid. Lihtne suhtlemisreegel on, et kui te tunnetate, et teisel on probleem, siis saate olla abistav teda kuulates, kui aga probleem on teil endal, peate seisma enda eest.
Seega kui ämm muretseb mehe pärast, kes on eemal, on probleem temal ja te saate teda toetada, peegeldades talle tema tunded tagasi: sa oled tõesti mures oma poja pärast, sa kardad, et äkki võib temaga õnnetus juhtuda... jms. Enamasti inimene, kellele tema tundeid tagasi peegeldatakse, rahuneb ja tunneb end paremini. Nii võivad ka teie omavahelised suhted paraneda.
Samas, kui teile samas olukorras tundub, et ämma kurtmine on ülemäärane, siis on probleem teil ja kohane on anda sellekohane teade: kui ma kuulen sind rääkivat unenäost, mis mu mehele halba kuulutab, siis muutun mina samuti ärevaks ja ma ei soovi seda. Samal moel peaksite väljenduma muulgi puhul: kui ma kuulen su ütlust, et mina ei oska pakkida ega süüa teha, siis tunnen ma ebamugavust ja pahameelt. Ma soovin, et saaksin teha asju just sel kombel nagu mina teen.
Tulevikuvaateks võiksite aga ikkagi võtta eraldi elamise. Ka väärikas enda eest seismine, kui seda peab tegema päevast päeva, võib lõpuks väsitada nii teid kui ka teie suhet mehega, kelle pärast peate pidevalt konkureerima ämmaga. Vaid mehega kahekesi elades on teil võimalik üksteise toel iseseisvuda ja luua päris oma elu.
Mida teha kasiinosõltuvusega,isegi kui see on kaudne?Mu mees on soomes tööl,kuid need,kellega ta seal koos töötab ja elab,on kasiinosõltlased.Mu mees on neile nagu mingi liikuv "abirahakott".Ei ole mu mehel nii palju iseloomu,ega selgroogu,et ei öelda.Muidugi,ta ise ei mängi,sest teda sellised asjad ei huvita,kuid kust ma tean,millega see võib lõppeda??Tõesti,mulle selline olukord ei sobi,kuid ma ei saa talle ka midagi öelda,sest see lõpeb 3maailmasõjaga.Mida teha?
Täiskasvanud inimene vastutab ise oma tegude eest, nii ka teie mees. Loomulikult saate talle anda selge minasõnumi selle kohta, mida te arvate sõprade abistamisest, millised hirmud teil on, kuidas te tahaksite , et teie ühine elu oleks jne. Teie ei saa mehe selgroogu tugevdada, see on tema otsus, milliseid valikuid tema oma elus teeb.
Samal ajal soovime mõistagi lähedasi inimesi toetada, aidata ja mõista. Nii saate teiegi oma muret väljendada ja ka küsida, millisest teie käitumisest oleks talle abi, milline teie käitumine teda vastupidi, vihastab ja ärritab (ilmselt olete nõus selliseid käitumisi vähendama), mida teie saate teha, et tema häid valikuid toetada jne.
Kooselu on ikka kõige muu hulgas ka sobitumine teisega. Kui te ei suuda ennast mehe eluviisi ega väärtustega sobitada, siis peaks ehk mõtlema edasiliikumisele, et leida enda kõrvale sobivam kaaslane.
i pojakene,sul on kõhuke tühi,oi pojake,sul on saapakesed märjad.Kuidas sellesse suhtuda?ma tunnen end sellistel puhkudel täiesti kõrvalisena.Mees on soomes,lükkab lund katustelt ära.Muidugi on see töö eluohtlik,kuid mida siis teha?Ma ei saa ju olla soomes tema juures ja hoida ta kätt,et ta jumala eest ei kuku?Saatus paneb asjad paika nii või teisiti,selle vastu ei saa keegi.Kuid ikkagi pean ma kuulama seda,et mees teeb eluohtlikku tööd,et mina ei oska midagi teha-ei süüa,ei asju kaasa pakkida,ei üldse mitte midagi,ning siiis veel see jutt,et nähakse und sellest,et midagi juhtub.inimene nagu ise ootab,et midagi juhtuks...mida teha?