Kahjuks on meil halb olukord. Jama, laste eemale tõrjumine on kestnud isa poolt kaua. Isa arvabki et uus elu on ainult see millele pühenduda ja tegelikult kaks teismelist last kannatavad väga. Lapsed on huvitatud isaga suhtlemisest aga isa on olnud vahel täiesti hoolimatu, pole helistanud jne. Kuna isa on lapsi halvustanud ka peale lahku minekut ja on olnud väga palju valesid ja katteta lubadusi lastele, siis lapsed on väga tundlikud ja haiget saanud. Olen oma poolt toetanud lapsi ja ka julgustanud neid isaga suhtlema ja see ongi vahel õnnestunud aga peale negatiivset kogemust isalt on neil jälle väga halb olla. Seetõttu olen sellest loobunud. Isa oli varem laste elus väga tähtis inimene, kellest hooliti väga ja jagati nii musisid kui ka kallisid. Väga raske on vaadata kuidas see lõhev suureneb ja ilmselt kunagi enam ei saa isa ja laste vaheline suhe korda.
Iga vanem vastutab kõigi oma laste eest, see peaks olema reegel. Kui ka mehe naise suhe lõpeb – kui sellest suhtest on sündinud lapsi, siis suhe vanematena kestab kuni laste täiskasvanuks saamiseni ja kauemgi veel. Üks oluline põhjus, miks on mehel-naisel pärast lahutust raske mingeid ühiseid asju ajada (olgu need siis tõesti vaid n-ö laste asjad), on see, et suhe on sisuliselt lõpetamata jäänud, palju emotsioone on üleval: süütunded, pahameel, valu... Paratamatult kanduvad need tunded osaliselt lastele ja see ei ole hea olukord mitte kellelegi. Seega on otseselt laste heaoluga seotud, kuidas teie kaks omavahel läbi oskate saada.
Kui isa oli varem lastele ja lapsed isale väga tähtsad ja kallid, siis vaevalt et see nüüdki palju teisiti on. See on lihtsalt peidus nende suhtekeerukuste all, mis teie vahel ja laiemalt ka teie kummagi elus on. Kui vanemate suhted on halvad, kandub see halbus kahjuks ikka ka laste ellu. Lastest eemalolek tekitab isas süütunnet, süütundes inimene on aga kaitsepositsioonil, seetõttu kuuleb ta ainult enda, mitte teiste valu. Süüdistamisest ei ole reeglina mingit abi, abi võib tõusta püüust mõista ja kokkuleppeid sõlmida.
Lastele on kindlasti vaja nii isa kui ka ema armastust, samuti võimalust armastada nii isa kui ka ema. Seetõttu on hästi oluline, et kui laste suhted ühe vanemaga on kaugenenud – olgu põhjus milline tahes –, tuleks ikka püüda nende taastamise poole. Vahel on selles olukorras segav mõte: miks just mina pean pingutama, miks ei võiks seda sama teha hoopis tema! Kahjuks ei vii seesugune võistluslikkus kaugele – ja lapsed ikka kannatavad ning nende kannatusi pealt vaadates kannatate ka teie ise. Mõistagi on paras meistritegu osata eksabikaasaga rääkida nii, et tekiks veidigi omavahelist mõistmist, kuid proovima peaksite sellele vaatamata. Isegi kui neist jutuajamistest häid kokkuleppeid ei sünni, siiski saate endale öelda, et vähemalt andsite oma parima.
Esialgu on oluline saada kokkulepe esimeseks jutuajamiseks, hea, kui silmast-silma kohtumiseks, sest telefoni- või Skype-kõnet on lihtne katkestada, kui vähegi midagi teise jutus ei meeldi. Silmast-silma rääkimisel on lihtsam märgata teise vastupanu (keerukates suhtlemisolukordades tekib see paratamatult) ja siis kohe reageerida: sulle ei meeldi, et ma sellest räägin... sulle tundub, et ma ainult süüdistan ega saa sinust aru..., sind pahandab, et ma asju selles valguses vaatan... jne. Alati, kui kogete, et teine pole teie seisukohtadega nõus või hakkab teid süüdistama, asuge meest aktiivselt sel moel kuulama, andes talle sõnades tagasi selle, mida arvate teda tundvat.
On hästi tavaline, et pingelises ja vastupanulises olukorras hakatakse enda mõtet edasi ja veel intensiivsemalt peale suruma, püütakse end veel paremini arusaadavaks teha jms, kuid selles olukorras ei ole surumisest mingit abi. Surumine tekitab ainult suurema vastupanu. Nõnda siis, kui kohtate vastupidi, siis on see teise poole peegeldava kuulamise koht: ma saan aru, et sind ärritab..., ma tajun su hääles pahameelt, kui sa sellest räägid... Seesugused peegeldused jätavad teisele ruumi ja annavad talle märku, et püüate teda mõista, mitte oma ideid maksku mis maksab, maha müüa. Alles kui vastupanu on maas ja emotsioonid tasandunud, saate rahulikult edasi arutleda, rääkida sellest, mis teile muret teeb, kuidas te tahaksite, et oleks jne. Oluline on rääkida minakeeles ja hoiduda hinnangutest.
Soovitan teil lugeda raamatut „Lastekasvatus pärast lahutust“, mis on ilmunud kirjastuses Väike Vanker, seal on palju abistavaid praktilisi nõuandeid ja selgitusi sarnaste olukordade kohta, milles te praegu olete.
Olen proovinud kokkulepete sõlmimist ise isaga ja ka on kokkuleppeid sõlmitud isaga kõik koos. Kurb on see, et isa muudab kokkulepped ainuisikuliselt juba järgmine päev või mingi aja jooksul ja see kokkulepe on olnud tühi jättes kõigile väga vastadliku tunded. Olen püüdnud saada ka lapsi rohkem isaga suhtlema aga see on lõppenud ikka mingi apsuga nende kõnelustes. Näost näkku isa kohtuda ei soovi ja telef jne. kõnelustega ongi nii et need lülitatakse kinni kui asi ebamugavaks läheb. Kui mingis hetkes on saadudki normaalselt ja vajalikest lastega seotud teemadest suheldud siis ikka lõpeb see isapoolselt, sellega et miski ei toimi kuigi suhtlemise käigus tekib arusaam, et nüüd küll ehk saame asjad paremini paika. Raamat Lastekasvatus pärast lahutust on läbi loetud meil mõlemal vanemal aga isa arvab, et lapsed peavad temaga suhtlemise nimel pingutama, kuna aga iga pingutus laste poolt lõpeb halvasti siis nüüd on olukord selline, kui võtan isa teema üles ja püüan positiivselt seda teemat arendada siis ...laste usk sellesse puudub. Psühholoogi juurde pole isa nõus minema...vii nad sinna kui vaja...Sinu probleem. Olen olnud koguaeg seda meelt, isa ja laste vaheline suhtlus ja koostöö peaks võimalikult kiiresti taastuma, sest iga päevaga toimub eemaldumine, mis ei mõju lastele ka hästi. Üksinda ei suuda seda, kuidagi parandada kui isa ütleb, et mul pole sulle midagi öelda, ma ei taha sinuga rääkida jne. Praegu pole isa suhelnud lastega jõuludest saati, samas on laste jutus teema läbi käinud, et ta pole helistanud.
Vahel on tõesti nii, et ükski pingutus ei aita olukorda muuta. Suhete toimimiseks on ikka vaja kummagi pingutust. Iseenesest on hea, et olete vähemalt saanud rääkida ja saanud ka kokkuleppeid, kuid teie kogemus on, et millegi tõttu need kokkulepped ei pea.
Kokkulepped sünnivad ikka läbirääkimiste teel ja kokkulepe on justnagu leping, millele kumbki osapool alla kirjutab. Kokkuleppe tähendab vastutuse võtmist, vastutuse jagamist. Ju on siis olnud nii, et sisulist vastutuse võtmist pole toimunud, mis viitab, et läbirääkimiste käigus ei ole teineteist ilmselt põhjalikult kuulatud. Kui olete rääkinud põhiliselt telefonitsi, siis see jääb ilmselt pealiskaudseks. Kui teine ütleb teise mingi pakkumise peale OK, ja järgmisel päeval aga selgub, et see siiski ei olnud OK, siis seda on raske kokkuleppeks nimetada. Ehk oleks võimalik ka telefoni teel vesteldes jutuajamise lõppedes püüda üle kontrollida see, milles kokku lepiti: kas ma saan õigesti aru, et me leppisime kokku selles ja selles...
Ka on ehk võimalus rääkida laste isale sellest, kuidas teie näete seda "sinu probleemi", nt: ma saan aru, et sa ei soovi minuga rääkida muudel teemadel, ja meie ainuke ühine teema on lapsed. Saate ju ka küsida, mida teie peaksite tema arvates teisti tegema, et tema ja lapsed kohtuda saaksid, et teie kokklepped peaksid. Võiks ka püüda läbi mõelda need olukorrad, mil kokkulepped on pidanud, mil asjad on paremini toiminud - mis siis oli teisiti teie suhtes, mida teie või tema siis teisti tegi? Ehk on nii võimalik leida ressurssi paremate kokkulepete tegemiseks.
Lastega on parem isa-teema n-ö avalik hoida. Ühelt poolt on vaja laste tundeid peegeldada, et neil aidata nendega paremini toime tulla: ma näen, et sa oled kurb, kuna isa ei helistanud..., sa igatseid issi järele..., muidugi sulle meeldiks ka issiga koos kuhugi minna... Teiselt poolt saate ka oma tundeid ja mõtteid avaldada: ma olen mures sellepärast, et isa pole teile jõuludest saati helistanud. Lastel on kergem selle olukorraga toime tulla, kui jutud isast on avalikud, isa ei tohiks olla tabuteema.
Oluline on ka, et laste ülejäänud sotsiaalne võrgustik oleks olemas ja võimalikult toetav. On need siis vanavanemad või tädid-onud, teie sõbrannad oma meeste ja lastega. Head suhted meie ümber on väga olulised. Elus tuleb ette olukordi, kus meile mõni tähtis inimene n-ö pildilt ära kaob - ja vahel ei saagi seda kuidagi asendada või tagasi, kuid muud head, mõistvad ja toetavad suhted ümberringi aitavad hingevalu leevendada, sellega paremini toime tulla.
Kahju muidugi, et laste isa ei ole nõus nõustamisse minema - see oleks hea viis suhteid selgendada ja kokkuleppeid teha. Ehk siiski kunagi see võimalus avaneb.
Kokkulepped pole sündinud ainult telefoni teel vaid mitmed kokkulepped on tehtud nii, et lapsed mina ja ka laste isa on koos seda arutamas, on küsimusi olnud laste poolt on isa neile vastanud ja on selge olnud, et kõik said aru mis toimub aga isa ei täida oma osa kokkuleppest. Olen rääkinud isale kuidas mina näen probleemi ja olen rääkinud ka laste rasketest momentidest mis on isa käitumise tõttu tulnud...olen vastuse saanus, enne kui lapsed ise seda mulle ei ütle ei usu ma midagi, see sinu väljamõeldis. Selge on see, et lapsed ei lähe temale ütlema, et nad said haiget, näit. on lapsega kohtudes lihtsalt viibanud ja mööda kõndinud, ilma et oleks tere öelnud, või küsinud kuidas Sul läheb. See oli üks näide mitmest olukorrast kus oleks võinud asjad nii olla et lapsed poleks haiget saanud
Ise ma kusagilt ressurssi leida ei oska enam kui isa pool üldse koostööd ei tee. Lastega olen isa teema avaliku hoidnud, kuigi olen kibedaid vastuseid nendelt saanud. Vanaema isa poolne ei suhtle ka lastega enam, ta on uue pere poolt. Minu ema on tervise probleemides ja seetõttu pole ka varem väga suhelnud nendega, kui külas käime siis on küll suhtlus lastega minu ema poolt olemas. Lastel on tublid sõbrad, kes on palju abiks olnud. Hetkel ongi tunne, et see inimene on n.ö. meie pildilt kadunud ja sinna kunagi tagfasi ei ilmu. Olen mõelnud ka mingil määral meie poolt isaga suhtlemise lõpetamisele, sest kohati on siiski olukord nii, et sellest väiksest suhtluse osast mis vahel toimibki saavad lapseda ainult haiget ja paha tuju mitmeks päevaks. Samas pole suhtlemise lõpetamine vist õige samm?
See on tõesti raske olukord kõigile, nii teile kui lastele, kõik te saate haiget. Kui on võimalik valida mingi selline variant, et kõigi teie kannatused oleksid väiksemad, siis valige see. Usun küll, et selleks ei ole tingimata vaja isaga suhtlemist lõpetada, uks võiks ju lahti olla... sest äkki kunagi asjad muutuvad - kes teab.
Kahju muidugi, et lapsed ilma isata kasvavad, kuid kui olete omalt poolt teinud tõesti kõik võimaliku, ja teine pool panustada ei soovi, ega siis olegi midagi teha kui loobuda ja püüda leida lohutust, toetust ja leevendust teistest suhetest. Ehk on teilgi kunagi (kui olete sellest suhtest juba emotsionaalselt vaba) võimalik luua uus paarisuhe, mida oskate üheskoos hoida ja kaitsta, nii et see annaks turvatunnet ja rõõmu nii teile kui ka teie lastele. Ühel päeval saavad rasked ajad mööda. Soovin teile vaprust ja kannatlikkust.
