Tere!
Olen segaduses. Lugu järgmine. Olen suhtes, mis kestnud üheks aasta olnud täiesti truu ajast kui otsustasime olla ametikult paar. Temal kahjuks on apsakaid olnud. Nimetame neid selliselt. Kuna ta on väga seltskondlik ja suhtleja tüüpi inimene siis tal nais tuttavatest puudust ei tule. Olgu ka lisatud, et oleme mõlemad armukadetusele kalduvad. See siis sissejuhatuseks. Mure ja situatsioon järgmine. Nimelt avastasin, et ta helistab ühele naisterahvale igapäev ja ka on pikad kõned. Kui rääkisin seda talle siis ütles, et aitas seda inimest ja ma fantaseerin liiga palju . Kahjuks üks osa on tõsi, sest ta mainis, et on mure ja ta aitab ja see sai korda. Kuid üle jäänud kõned ja kellajad on ka päeris huvitavad? Kahjuks on sarnane situatsioon juba olnud ja ka siis öeldi, et kujutan endale seda ette, et kõik pole nii nagu paistab aga selgitada, kuidas tegelikult on ka ei osnud. Nüüd siis küsiksin, kas olen tõesti rumal ja ei saa millegist aru, või olen liiga omamishimuline. Samas tean, et talle ei meeldi kui mina suhtleksin mõne mehega pikalt, kas või nii sama maailma asjadest.
jookseb sinu väärtushinnangute ja realsuse vahel. minu väärtushinnangud lubasid mu partneri lädasi suhteid teiste naistega (tel kõned, kohtumised, ühised (töö)reisid jms) ja partner kinnitas, et on truu. uskusin teda mitu head aastat, kuigi märgid näitasid, et tal on palju võimalusi petta. ja lõpuks selgus, et ta pettiski, korduvalt, mitmetega. siis sain aru, et tasapisi oli lubanud tal piiri nihutada ja tema suhetega leppinud, aga kui selgus (pärast mitmeid aastaid vales elamist), et ta on vahekorras teistega, sain aru, et mu piir oli tegelikult ammu ületatud. olin end petnud.
Sirle, sinu mees on kõige tavalisem kõrvaltvõtja ja petja. Truudusetu poole sõnavarasse kuuluvadki sellised fraasid, et sa kujutad ette ja üle... Mina teeks nii - kui sul on soov oma mehega siiski jätkata, siis selge on see, et mitte vanaviisi ja see teiste naiste "aitamine" peab lõppema. Millistel tingimustel oled aga SINA nõus jätkama, see on sul vaja selgeks mõelda. Kui suhtega on tõsi taga, siis on reeglid ka väga ühesed. Kui ta nende reeglitega ei soostu või ei ole nõus vaid sulle pühenduma, siis on aeg selline mees maha jätta. Edaspidiseks suhteks või võimalikuks abieluks oleks sul mõistlik oma latti tõsta. Osa inimesi saavad teise võimaluse, aga mitte selle kõnekäänu pärast, et igaüks väärib teist võimalust, vaid sellepärast, et keegi otsustab selle neile anda. Sinu asi on nüüd selgeks teha, et kas annad ja mis tingimustel siis.
Kaks inimest saavad paarina toimida vaid siis, kui nad respekteerivad teist sellisena, nagu ta on, nagu ka seda, et mitte kellegi võimuses ei ole teist inimest muuta. Ainuke asi, mida teha saab – saab kokku leppida. Mida enam on paaril toimivaid kokkuleppeid, seda sujuvamalt läheb kooselu. Ka piirid on mehe ja naise omavahelise kokkuleppe küsimus. Kui need on kokku leppimata, muutub olukord reeglina keeruliseks nagu ka teie loo puhul: üks arvab, et asjad on korras, aga teine saab väga haiget.
Kõige enne peaks mõistagi iseenda käest küsima, kas see mees, kas see suhe, kas see elu on just see, mida te olete igatsenud. Kui soovite paarina jätkata, tuleks aga ilmselt püüda teha midagi senisest teisiti. On väga oluline, et paarisuhtes oleksid tähtsad asjad üheskoos läbi räägitud. Seda kooselu kõigis valdkondades, alates sellest, kus ja kuidas elatakse-majandatakse, kuidas veedetakse vaba aega (nt kas kumbki käib eraldi väljas või on ühised sõbrad; kas kummalgi on ka n-ö oma elu või on ainult ühine; kas öösel kodust ära olla on OK jne), millised on kehtivad reeglid töö ja kohustuste osas, lõpetades sellega, et läbi on räägitud intiimelu üksikasjad ja tähtsate asjade otsustamise rutiinid.
Tundub, et just märgistamata piirid, sõlmimata kokkulepped võivad olla teie suhte nõrk koht. Seda kohta võiksitegi kindlustama asuda. Ärge võtke ette liiga suurt tükki korraga ja alustage läbirääkimisi siis, kui olete selles mehega kokku leppinud (aeg ja koht) ning mõlemad rahulikus meeleolus. Alustage neist kokkulepetest, mis teie elu kõige enam segavad ja haiget teevad. Kui kardate ebaõnnestuda, võite, vastupidi, alata hoopis kõige kergematest ja hõlpsamini saavutatavatest kokkulepetest – edu tiivul on hea edasi minna.
Rääkides püüdke kinni pidada reeglist, et igaüks räägib endast: teie oma mõtetest, tunnetest ja vajadustest ning neist tulenevatest ettepanekutest-palvetest mehele, mees omakorda saab rääkida kõigest sellest endakohaselt. Kokkulepe pole see, kui teine lööb käega ja ütleb, et hea küll, ma ei viitsi sinuga vaielda. Kokkulepe peab vaid siis, kui kumbki pool otsustatuga sada protsenti nõus on. Kokku peaks leppima ka selles, mis juhtub, kui kokkulepe ei pea.
Nii et vanad head meeskonnatöö põhimõtted on kooselus väga vajalikud – kasutage neid.
jah minu suhtes oli täpselt see, et asusime koos elama kuidagi loomuliku protsessina (ajapikku lihtsalt jäin üha kauemaks tema juurde) ja me ei istunud kordagi maha, et piire paika panna. tema teeskles, et tal on endiselt kõik lubatud, elame küll koos, aga ta on siiski talle sobivais piires endiselt vaba. ja kui väljendasin oma soove (ehk sõnastasin selgelt mis on mu piirid, nt et on OK harva öösel sõbra juurde jääda keda ma tunnen, aga pole OK teise naisega suudelda, magada vms), siis ta ei öelnud tavaliselt midagi, kuulas ära ja ütles, et saab aru. ehk siis, teades, et ta ei soovi kokkulepet minuga pidada, ta vältis olukorda, kus oleks pidanud seda välja ütlema, ma luban, et ... kuigi jah, minu arust vähemalt, oli meil kokklepe, et kui midagi sellist kunagi juhtub, siis tunnistab ta selle mulle üles (ja mina talle). sellega oli ta nõus, ütles ja, lubab. paraku, kui see korduvalt juhtus, siis ta rikkus me kokkulepet, ei tunnistanud midagi.
ah et mis ma tegin - ma tegin muidugi skandaali ja kuna ei suutnud teda enam usaldada ja ta ei lubanud ka, et enam sellist asja kunagi ei juhtu, siis läksime lahku. muuseas, paar nädalat hiljem kolis ta juba ühe teise naisega kokku (mitte nendega, kellega ta mind pettis!).
loe ise - kes oma eelmistes suhetes on petnud, petab suure tõenäosusega edaspidi ka.
Seikluste otsinguga seotud geen ja suurem seksuaalpartnerite arv
Kas lihtne geenitest võib tuvastada truudusetuse? Postimees08.01.11 | Keha ja tervis
Toimetas Katrin Sak
Miks mõned meie hulgast otsivad pidevalt seiklusi, on truudusetud ja petavad? Põhjus võib peituda geenides, näitas hiljutine Binghamtoni Ülikoolis läbiviidud uuring. Pikem dopamiini retseptori D4 geen võib liiderlikkuse riski kahekordistada. Sellist petmiste suhtes altimaks tegevat geenimuutust omavad meie hulgast umbes pooled.
DRD4 geeni kindla variandi omamine seostub tõenäosemate truudusemurdmiste ja üheöösuhetega. See seiklusotsingutega seotud geen on vastutav ka alkoholi- ja hasartmängusõltuvuse eest. Geen mõjutab aju keemiat ja seejärel inimese käitumist.
Läbiviidud uuringus vaadeldi vabatahtlike osalejate eelnevat seksuaalset käitumist ja DRD4 genotüüpi. Selles seiklusotsingutega seotud geenis avastati variatsioon, mis seostus juhusuhetele altima käitumisega. Pikemate geenialleelidega isikud on riskikäitumisele tunduvalt vastuvõtlikumad ja jäävad palju lihtsamalt nõusse üheöösuhetega, olles umbes kaks korda truudusetumad. See omadus on pärilik ehk kui vanemad omavad vastavat geenivarianti, on see olemas ka lapsel. Kui meie aju on stimuleeritud olekus (alkohol, lennukihüpped, seks jms), vabaneb dopamiini, mida tuntakse ka heaolu- ja õnnetunde tekitajana. DRD4 geenimuutust omavad inimesed vajavad selliseid stiimuleid rohkem.
Kindlasti ei tohiks uuringu tulemustest lähtuvalt teha järeldust, et kõik DRD4 geenimuutust kandvad isikud on petised ja truudusetud. Olulisel kohal on kasvatus, kogemused ja kultuur. Seega mitte iga geenimuutusega inimene ei ole veel liiderdaja ja vastupidi, iga truudusetu seiklusotsija ei kanna vastavat muutust oma genotüübis. Veel enam, seiklushimu ja riskikäitumine võivad funktsioneerida täielikus sõltumatuses armastusest.
Uuringutulemused püstitavad hulgaliselt edasisi küsimusi. Kas ravimid mõjuvad geenivarianti omavatele ja mitteomavatele inimestele sarnaselt? Kas kaasat peaks vastava geenivariandi suhtes testima tõttama? Seda on võrreldud isegi suguhaigusteanalüüsiga, kus haiguste asemel testitakse ausust. Siiski, inimese kombeid ja käitumist kõrvalt jälgides on võimalik lihtsalt mõista, kas kaaslane on truudusetu või mitte. Kui ta on olnud seda minevikus, on ta seda väga tõenäoliselt ka tulevikus. Vastava geenimuutuse omamist võib aga käsitleda ka evolutsioonilise eelisena saada rohkem lapsi.
Kaasaegses psühholoogias rõhutatakse aina rohkem inimese kasvukeskkonna mõju, lapsepõlvest kaasasaadud mudelite olulisust, isa-ema ja teiste lähedaste käitumisest ja reageerimisviisidest tulenevat ellujäämisstrateegiat. Geenidel on kindlasti inimese arengus oluline osa, kuid ei maksa seda osa üle tähtsustada. Ka teie tsiteeritud artiklis rõhutatakse kogemuste, kultuuri ja kasvatuse olulisust. Ja soositud või taunitud paarisuhtekäitumine on kindlasti kultuuris kinni.
Loomulikult võib inimese käitumist vaadelda paljudes erinevates kontekstides, erinevate uuringute valguses, erinevate psühholoogiliste koolkondade rõhutatud seostes. Geenidel võib olla inimese elule saatuslik mõju, nt raskete geneetiliste haiguste edasikandumise puhul (muuseas, teadlased kahtlevad üha enam ka selles), ent kuna inimene on mõtlev olend, siis on väga suur mõju ka sellel, mida inimene on kogenud, mida ta mõtleb ja mida usub.
Uskumustel on hämmastavalt suur mõju. Ja kui suguvõsas on näiteks levinud uskumus, et "meie suguvõsas on litsid mehed", või kui ollakse kinni teadmises, et "minu isal oli palju naisi" vms, on selles keskkonnas kasvanud meestel mõnes mõttes lausa kohustus jätkata sama liini. Varaseid mudeleid on raske muuta, aga siiski mitte võimatu. Elu pakub inimesele ikka valikuid, ja just igaühe isiklikud valikud on määravad elu kujunemise nii- või naasuguseks.
Kedagi ei saa muuta vastu tema enese tahtmist. Vastastikune aktsepteerimine on paarisuhtes aluseline. Seega suures piires on kaks võimalust: ma kas aktsepteerin oma partnerit sellisena nagu ta on, sealhulgas respekteerin tema selliseid väärtusi, mis ei ole minu väärtused. Või ma lahkun tema juurest ja püüan leida sellise kaaselase, kellega mul on sarnased väärtused.
Vahepeal mõtisklesin ja arutasin ka mehega, seda piiride küsimust. Tegelikult oleme seda oma suhte jooksul rääkinud mitmetel kordadel ja oleme ühtemoodi arusaanud. Kahjuks juhtub nii, et mina pean kinni nendest aga tema mitte ja kui juhin tähelepanu talle siis arvab ta, et ei teinud midagi valesti. Tema saab tegeleda meie suhtes oma hobide ja sõpradega...minule on jäänud aga majapidamise kohustus ja ühine laps...olude sunnil on ka sõbrad minu kõrvalt kadunud ja olen temast see tõttu väga sõltuv. Samas talle meeldib see, kuid kui on nn. see suhtest väljaspoolt tähelepanu vajadus siis heidab mulle seda jälle ette, et kas ta peab ainult minu kõrval passima. Näiteks kui olen neil perioodidel hakanud rohkem oma asjadega tegelema siis ta arvab et mul on keegi teine.
Olgu ka lisatud, et ta on sellise kergelt ärrituva iseloomuga ja siis kasutab ta inetuid sõnu ja samuti selline süüdistav. Hiljem ta muidugi vabandab. Kuid tegu on juba tehtud mida tagasi võtta ei saa.
Mida teie arvate, kas olen ise kõik ära rikkunud, et olen liialt käitunud selliselt, et tal oleks hea olla või on tegu inimesega kes vajabki sellist vaheldust.
Samas tean et ta armastab mind ja mind kellegi vastu vahetada ei soovi...lihtsalt vajab vahepeal midagi teistsugust enda meelest midagi valesti tegemata
Kuna paarisuhtes on reeglina kaks inimest, siis ainult ühel ei ole kuidagi võimalik suhet "ära rikkuda". Suhe on kahe inimese pidev koostoimimine, vastastikkune mõju. Te elate kogu aeg teineteise mõjuväljas. Kõiges, mis suhtes juhtub, on kummalgi pool.
Sama kehtib ka kokkulepete kohta. Kokkuleppe tegemiseks on ka vaja vähemalt kaht inimest. Kokkulepe on nagu leping: mõlemad kirjutavad alla ja on 100% nõus. Kui kokkulepe ei toimi, siis kõige harilikum põhjus selleks on, et sisulist kokkulepet ei tehtud, üks ei olnud tegelikult nõus, ei süvenenudki, ei pidanud räägitut tähtsaks, vaid tegi ainult mhm. See ei ole kokkulepe.
Alati, kui kokkulepe ei pea, tulebki see asi uuesti üles võtta, taas läbi rääkida ja uute kokkulepete poole püüelda. See nõuab põhjalikku arutelu, teineteisemõistmist, teineteise kuulamist. Kui kogemus näitab kokkulepete mittepidamist, võiks kaaluda neid kirjalikult teha. Siis on kummalegi must-valgel näha, milles on kokku lepitud.
Armastus on kindlasti teid ühendav tunne. Ent selle säilitamiseks on vaja mitmed põhiasju, nt usaldust, intiimsust, vastutustunnet, ühise tuleviku nägemist. Mõelge läbi, mis teid ühendab, mõelge läbi, mis teid lahutada võiks. Ühendavat saab suurendada, lahutavat vähendada - kui te seda kindlasti soovite.
Tänan vastuste eest nendest on abi oma mõtisklustes. Kahjuks oleme minu arvates jõudnud sellisesse staadiumisse, et meid ühendavad meie armastus, kui tunne...laps, kellega vahel kui talle parasjagu sobib tegeleda...mina aga pean lapse jaoks olema 24h. Avastasin ennast nädalavahetusel ootamatult, et olen koos inimesega, keda arvastan ikkagi täiesti üksikuna. Tunnen ennast ise selles süüdi, et olen olnud ainult tema tujude jaoks. Ning nüüd kui tunnen jõuetust ja soovi, et ta ka minu soovidega arvestaks. Pole tal huvi. Tegin talle konkreetse ettepaneku koos olemiseks õigemini ajaveetmiseks selliselt, et ka minul hea ja huvitav oleks. Tegi ta ikkagi sujuvalt nii nagu talle sobib ja see oli paraka risti vastupidi.
Analüüsisin erinevaid pere mudeleid . Tekkis küsimus.? Kuna minu jaoks on truudus väga oluline ja isegi see häirib mind kui liiga pikalt telefonitsi vastas sugupoolega (uute tuttavatega) suheldakse jne. Sest pakun ise talle sellist truudus 100%-selt. Kui otsustan temaga suhte katkestada, kas selline asi võib tulevikus mõnda uut suhet segama hakata...et olen liiga kahtlustav tänu ebaõnnestunud suhtele. Või oleks õigem muuta vabamaks ja endale ka mitte keelata näiteks facebooki (ei tulnud midagi muud pähe) . Kuigi tean et see ärritaks teda.
