Tere! Olen 30a ja olnud elukaaslasega koos 11 aastat. Lapsi meil ei ole. Suhe on minu arvates armastav, soe ja stabiilne. On olnud ka raskeid aegu, kus olen mõelnud lahkuminemisele, aga kuidagi on nii läinud, et oleme need ajad ikka koos üle elanud ja minu poolt küll on järgnenud möönaperioodile taas tõus, kus olen mõistnud, et ikkagi armastan oma elukaaslast ja soovin temaga koos olla. Nii et kõik peaks nagu hästi olema. Meie suhet häirib aga minu armukadedus, mis on olnud meie suhtes selle algusest peale. Kunagi see tegi nii mulle kui mu elukaaslasele nalja, aga nüüd tunnen järjest enam, et armukadedus hävitab eelkõige mind ennast ja loomulikult ei tule kasuks ka meie suhtele. Ma ei taha selline olla, soovin leida abi ja ennast muuta. Minu elukaaslane on väga toetav, saan temaga oma probleemist vabalt rääkida küll, kuid aeg-ajalt mulle siiski tundub, et ta ei mõista, kui suur see mure minu jaoks on. Olen armukade kõikide naissoost inimeste vastu, kellega mu elukaaslane vähegi võib kokku puutuda. Kui kuulen, et ta sai kuskil kasvõi juhuslikult mõne tuttava naissoost isikuga kokku, käivad hirmujudinad üle mu selja....Pidudel solvun, kui ta pöörab viisakat tähelepanu mõnele teisele näisterahvale. Siis käitun pärast nagu puberteet, mossitan, ei räägi, nutan, manipuleerin, süüdistan.... Rahunedes saan aru küll, et käitusin valesti, liialdasin ja et see kõik on tegelikult MINU peas ja minu probleem, aga armukadedusehoos see kõik mind kahjuks ei aita. Elukaaslane ei tee tegelikult midagi valesti, on lihtsalt viisakas ja sõbralik ka võõraste naisterahvastega, aga mina arvan kohe teab mida. Loogiliselt võttes saan ju aru, et inimene võib suhelda, kellega tahab, mul endalgi on meessoost sõpru, aga ......jah. 10 aasta jooksul peaks ju olema tekkinud usaldus. Saan veel aru, et alguses olin armukade, aga nüüd? Seega - ma tunnen, et tahan ja pean midagi ette võtma, sest ei taha enam armukadeduse piinades elada ning iseennast ja oma suhet hävitada. Kas oskate nõu anda, millest peaksin alustama. Olen mõelnud psühholoogi poole pöördumisele.
Mina olen üks neist vähestest, kes arvab, et armukadedus ei ole ainult selle inimese probleem, kes seda tunneb. Armukadeduse osas saab mees palju ära teha ja selles suhtes arvan, et te peaksite tõsiselt rääkima. Kui teatud situatsioonid sind häirivad, siis võiksite arutada, et leida koos mingi lahendus, kuidas sinu armukadedust leevendada. Armukadedust ei tohiks teise vastu manipuleerides ära kasutada, vaid kui tunned end ohustatuna, siis peaksid pigem ekstra lähedust püüdlema, mitte süüdistama, sest armukadeduse vastu ei ole immuunne mitte keegi.
Armukadedus põhineb hirmul jääda ilma, kaotada midagi olulist. Armukadeduse juured pesitsevad mõnes varasemas kogemuses. Need kogemused võivad olla seotud selle sama suhtega, milles armukadedus väljendub. Tihti on juured inimese enda lapsepõlves. Võib olla kogemusi millestki/kellestki ilma jäämisega, kellegi tähelepanu pärast võitlemisega või näiteks on olnud üks vanematest väga ebakindel enese väärtuses. Armukadeduse üheks põhjuseks on nõrk eneseväärtuse tunne. Selle põhjuseks võivad olla korduvad ebaõnnestumised või selliste inimeste vähesus, kes oleksid osanud anda positiivset tagasisidet.
Teie kirjutate, et armukadeduseks otseselt põhjust ei näe ja pigem on see tunne olnud suhte algusest peale. Ütlete, et olete ise sellest väsinud ja tahaksite sellest ebamugavast tundest lahti saada. Saate mõistusega aru, et põhjust ei ole, kuid tunnete füüsiliselt, kuidas see tunne teid endasse haarab ja seejärel on juba raske käituda mõistuse järgi. Tundub, et olete selle teemaga enda sees pikka aega tegelenud, kuid tunne on vähenemise asemel pigem intensiivsemaks muutunud. See on tunnustust vääriv, et te ei jäta ennast selle ebamugava tundega üksi ja otsite ka väljast abi – kirjutate siia ja mõtlete psühholoogi juurde minemisest.
Armukadedust on suhetes ju päris palju ning üldiselt tekitab see asjatuid süüdistusi ja süütunnet, mis on omakorda väsitab mõlemaid osapooli ja vähendavad seetõttu ka lähedust. On hea kuulda, et teie olete sel teemal saanud mehega rääkida ning ka nalja visata. Ühelt poolt saate aru, et armukadedus on teie enda tunne, kuid teiselt poolt siiski kogete, kuidas seda aktiveerib siiski mehe käitumine. Siin on hea teha väga selgeid kokkuleppeid. Rääkida, mis on see, mida teie vajaksite, et mees teisiti teeks. Ja mees saab öelda, mida tema vajab, et ta jaksaks teie armukadedusega toime tulla. Tasub rääkida mõlema poole piiridest ja tavaliselt need piirid ajas muutuvad.
Te olete mõelnud minna psühholoogi juurde. Ma arvan, et väga hea mõte on vaadata neid olukordi ja oma tundeid kellegi neutraalse ja välise inimesega, kellel on kogemusi ja ideid, kuidas selle tunde tegelikke põhjusi ära tunda ning ühtalasi vähendada ka armukadeduse destruktiivset mõju teile endale ja suhtele. Valides sobivat spetsialisti soovitan mõnda pereterapeuti, kes oskab vaadata ja koos teiega otsida armukadeduse põhjusi teie päritoluperest. Ja vajadusel saate käia nõustamisel ka koos elukaaslasega, et koos sellest mustrist lahti saada. Sobiva pereterapeudi võite valida Eesti Pereteraapia Ühingu kodulehelt - http://www.pereterapeudid.ee
Seni, kuni te põhjuseid pole veel leidnud ja armukadeduse tunne teid jälle haarab, siis võite mõttes peatuda ja iseendale öelda: „ma kogen praegu armukadeduse tunnet“. Samal ajal kontakteeruge oma kehaga ja tunnetage, mil viisil see tunne teie kehas väljendub. Proovige tunnetada seda tunnet füüsiliselt. Märgake millised aistingud tekivad kehas ja millised mõtted tulevad pähe. Kui lubate seda tunnet kogeda ega võitle selle vastu, siis läheb see kiiremini tegelikult üle ja te õpite end kõrvalt jägima. Siis ei ole te nii tugevalt selle tunde haardes ega selle ohver. Vahel võib selline jälgimine ja võimalusel ka oma kogemuse kirjeldamine, isegi lõbus tunduda.
Loodan, et leiate omale sobiva pereterapeudi, kellega edasi töötada ja mure lahendada.
Aitäh vastuse eest nii Niitsele kui ka Auli Saveljevile. Sain palju mõtlemisainet, aga ka kinnitust, et olen oma probleemiga tegelemisel juba õigel teel. Olen viimasel ajal lugenud päris palju eneseabikirjandust (Anatoli Nekrassov, Luule Viilma) ja ka nemad rõhuvad sellele, et tunne tuleb endas teadvustada ja läbi kogeda, mitte seda eitusega eemale tõrjuda. Veel kord tänan ja ma kindlasti uurin võimalusi pereterapeudide lehelt, mida soovitasite.
