Tere. Olen 25 aastane abielunaine. Olen väga aktiivne inimene. Käin tööl, ülikoolis magistratuuris, trennis ja lisaks meeldib ka nädalavahetusi sisestada silmaringi laiendavalt või mõnusalt tantsupõrandat vallutamas. Ilmtingimata käin igal tööüritusel ja tihti käin ka koolitustel. Ja ma ei tunne ennast väsinud, vaid rõõmustan sellise kiire eluviisi üle. MINU ABIKAASA: on 30 aastane noormees, kes on iseloomust väga rahulik aga kindlameelne. Ehk siis väljas tema ei käi ei koos minuga, ei ilma minuta, kuna see ei huvita teda ja ei pakku heat meelt. Aga oleme kokku leppinud, et minu väljas käimised ei ole piiratud ( mõistlikuse piirides). Nüüd aga hakkab mees tundma, et talle ei meeldi mu eluviis ja ta tahab, et ma viibiks rohkem kodus ( vahest ka armukadetseb ), kuid siis, kui ma olen kodus, ei tee me koos mitte midagi ja ma tunnen, et olen kodus selleks, et ta hing rahul oleks. Päevl toimetab mees oma asju, õhtul vaatame koos telekat. Minu jaoks on see natukene masendav aja veetmise võimalus. Me oleme noored inimesed ja võiksime selle asemel käia kinos, teaatris, SPA-s või tantsimas, kuid seda me koos teha ei saa, kuna mehele see ei meeldi. Ühesõnaga meie suhe on muutunud minu jaoks igavaks ja ennast ära ammendanud, kuna olen sellega üritanud võidelda 3 viimast aastat, mis on lootusetu. Mees ütleb, et armastab mind ja kui ta ei meeldi mulle sellisena, nagu ta on, siis ei saa ta midagi sinna parata ja eks pean siis vaatama endale uut meest. Tal on mingil määral õigus (kuna inimesi ei ole võimalik muuta ja ise ma olen tema eluviisi jaoks liiga temperamentne), kuid minul puudub JULGUS seda sammu teha. Oleme 8 aastat koos olnud ja 2 aastat neist abielus. Ma tean, et tegu on harjumusega. Kui on jutt lahkuminekust...tunnen süümekaid, kuna ta oskab minust hoolida ja armastab mind... kardan, et äkki ei ole temast paremat meest. On see tingitud harjumusest ja julguse puudusest või on see armastus? Ei saa ma isegi enam aru. Tunnen ainult pettumust, kuna pole oma eluga rahul ja ei saa seda üksinda paremaks teha. Mis oleks õige? Olen kahe vahel. Kas üritada lootusetult edasi muuta meest või suruda ennast maha... või minna lahku ja mitte piinata ega raisata üksteist. Palun aidake mõistust pähe saada või julgust järgmise sammu tegemiseks. Olen väga hädas ja segaduses. Olen õnnetu.
Inimesel on võimalik muutuda, iseasi, kas ta tahab muutuda. Suhe muutub ju pidevalt, teoreetiliselt peaks see muutuma aina lähedasemaks. Selleks, et abielu saaks õnnelik olla, on vaja tõesti koos aega veeta. Ja mitte tükati, vaid läbimõeldult ja pidevalt. Teine asi on koosveedetud aja kvaliteet. See peab igal juhul olema kvaliteetaeg, jagamatu tähelepanu aeg. Selle veetmise võimalused tuleks omavahel kokku leppida. Loe www.marriagebuilders.com, saad aimu, mis tuleks abielu heaks teha.
Teil on õigus. Asi peabki muutuma paremaks, aga et seda sädet hoida... tuleb mõlemil vaeva näha. Aga meist on saanud võitu rutiin. Meie elud oleks nagu lahku kasvanud. Meil on erinevad huvid, eesmärgid ja põhimõted elus. Ta on maainimene ja mina täielik linnakas. Linna ta kolida ei soovi, vaatamata sellele, et minul oleks suurepärane võimalus kärjääris kasvada (tema töökoht ei võimalda temale seda mitte). Haridustase on meil erinev ja temperament seda enam. Olen proovinud igasuguseid variante, kuid mitte ükski asi ei veena teda selles, et meil on probleem, mida tuleb ära lahendada. Olen vist ise kunagi kuskil teinud apsakat. Ja sealt see alguse sai. Oleme võõrdunud täielikult üksteisest. Vahest käitub ta minuga väga solvavalt (ütleb koledaid asju) vahest aga on nagu ingel. Ma ei ole meie suhtega rahul aga seda parandada saaks ju ainult koos. Aga kuni tema ei näe, et meil on probleemid, ei hakka ta midagi muutma ka. Ütleb ainult, et ma ise mõtlen asju keeruliseks, kõigil on probleemid jne. Tundub, et tema on sellise eluga rahul. Mina aga pole enam. Ma tunnen, et selleks, et suhe oleks korras, pean ennast täiega alla suruma ja tegema kõike nii, nagu tema soovib. See on minule liiga raske ülesanne. Ma räägin talle koguaeg kõik oma mured ära. Tema aga pikka välja pressimise peale teeb oma suu lahti, kui mingi mure on. Muidu lihtsalt mossitab. See on nii kurnav. Ei ole kunagi arvanud, et avastan oma elus nii palju uusi võimalusi ja seda, et saan ennast palju rohkem ja paremini rakendada, kui kodus istudes. Aga see moment on käes. Ja ma pean valima, kas lähen oma teed edasi... ehk kolin linna, teen karjääri, elan oma elu nii, nagu ma unistanud olen ja riskin oma suhtega ( mis on stabiilne ja kindel kuid igav ja ei anna enam elus midagi) või jään paika ja õpin hindama seda, mis mul olemas on. Igal juhul on vältimatu risk kahetsema hakata oma otsust. Aga tean, et olen argpüks ja ei julge ära minna, kuna see on stabiilsus ja hoolimine, millest võin igaveseks ilma jääda. Üliraske otsus.
Kui sa soovid abielu elada nii nagu vallalised, et kõik ainult oma õnne nimel, siis ehk tõesti ei ole sul abielus mõtet olla ning oma mehele oma soovidega haiget teha. Ma saan su kimbatusest aru, aga sinu juures paistab kaugele välja soov, et parem oleks, kui muutuks mees ja pigem siis maakast linnainimeseks, kui et sina midagi enda juures muudaks. Toodud sait aitab ka ses osas, et mida teha, kui üks pooltest on tõrksavõitu. Rääkige oma soovidest üksteisega ja vaadake, mis teha annab. Ma olen miskipärast kindel, et ega temagi väga rahul olla ei saa, kui sina nii rahulolematu oled. Abielus peaks üldiselt kehtima reegel, et kui üks asi teisele ei sobi, siis ei tohiks seda teha, ammugi mitte põhimõttel, et see on minu elu, minu õnn, järelikult kõlbab ikkagi teha, kas või teisele haiget tehes. Pool võitu on juba see, et sina näed probleemi, ja ma usun, et kui sa näitad üles head tahet siiski temaga jätkata ning abielu heaks üht-teist ka enese juures muuta, siis tuleb ta pigem kaasa, kui siis, kui ta saab sinu käest teada, mis teil kõik tema pärast valesti on.
Kuulsin täna hommikul ühelt USA psühholoogilt sellist fraasi - see, et sa oled oma mehega siiani või viimasel ajal olnud õnnetu, ei tähenda seda, et sa oled temaga terve ülejäänud elu õnnetu. Võimalusi abielu päästmiseks on tegelikult palju ja sa peaksid neid võimalusi uurima asuma. Me käisime läbi PREP-paarisuhtekoolituse, küllalt asjalik asi. Saime tohutult head materjali marriagebuilders.com saidilt. Oleme uurinud siit ja sealt ja kõik, mis meile on sobinud, oleme ka käiku lasknud. Pärast egoistlikke aastaid, väga keerulisi aegu ja kõrvalsuhteid on meie abielu parem kui kunagi varem. Nüüd ma tean, et minu õnn on minu mees, sest me oleme oma abielu tööle pannud. Julgustan sind neid võimalusi uurima. Ära uisapäisa lahutama küll hakka, pealegi pole lahutamine nüüd küll mingi eriline julgustükk. Hiljem tunned end süüdi, sest sa ju pole veel midagi uurinud ega tõsisemat kasutanud.
Suur tänu Teile. Aga kuidas ma saaks teda kaasata? Mul ei tule see kohe mite kuidagi välja. Ma olen 3 aastat üritanud ja üritanud...kuni nüüdseks olen ise ka nii kaugele jõudnud, et lihtsalt elangi oma elu, mitte meie elu. Selle nimi on ilmselt loobumine. Ma ei suuda olukorda muuta. Ma olen proovinud ennast alla suruda ja olla tema soovi järgi. Aga sel juhul ootasin ka mina midagi vastu, ehk seda, et ka tema muudaks ennast veidikenegi, mida ei juhtunud. Me saime hästi läbi aga koos ei teinud siiski mitte midagi, mis viis mind järjekordselt masendusse ning ma kaotasin usku, et see teeb midagi paremaks, kuna siis tulid uued tülid, kuna mulle ei sobi selline eluviis. Olen tassinud talle igasugust kirjandust ja raamatuid ja ajakirju, kus kirjutatakse samast probleemist, mis meil on, kuid ta keeldub lugemast. Teda ei huvita need. Olen lootust kaotamas.. või isegi kaotanud.. ei teagi mida teha.
Ei ole tarvis end ohverdada, vaid näidata, et sa oled temast jätkuvalt huvitatud. Tegelikult suudad sa olukorda muuta küll, ainult et tõenäoliselt on asi selles, et sa ei püüa muuta mitte olukorda, vaid teda. See olukord, kus sa oled, on nagu võrrand: x+y=z. Z on teie abielu. Nii pea, kui X-i (sinu) väärtus muutub, muutub ka Z, see olukord. Mida endaga siis teha? Hetk ei ole kõige parem omapoolsete nõudmiste esitamiseks, vaid esialgu näitamiseks ja ütlemiseks, et sa hoolid temast, mis teiega sünnib, et sa armastad teda ning soovid igal juhul tagasi seda intiimset suhet, mis teil kunagi on olnud. Esimene asi oleks üht-teist lugeda, ja samal ajal olla tema vastu võimalikult kena, rahulik ja hooliv. Inglise keelt loed? Lugemise ajal võid küsida tema arvamust asjade kohta, mis puudutavad tema vajadusi ja soove, et mis tema näiteks sooviks jne. Kui hakkad lugema, saad ilmselt kohe pihta, et asi on üksteise hooletusse jätmises ja sellest ka masendus. Ma usun, et mida rohkem te koos aega veedate, seda rohkem te üksteise eest hoolitsete ja hoolitseda tahate.
Näib, et olete võõrandumas teineteisest ja ei tunne enam lähedust, mis on paarisuhetega rahuloluks väga vajalik. Praegu olete segaduses ja esitanud endale dilemma, kas jätkata või lahkuda.
Küllap oli alguses teie suhe teistsugune, et soovisite end teineteisega siduda, oli midagi, mis oli vastastikku hea. Eks oli ju nii, et ka kooselu alguses oli mees rahulik ja kinnine, maaeluga harjunud noormees ja teie aktiivne,, kiiret eluviisi nautiv, enesearendamisest huvitatud. Võimalik, et selline erinevus oli alguses just köitev, vastastikku täiendav. Nüüd aga kujutavad need erinevused hoopis ohtu ja mittemõistmist, kuigi oma põhiolemuselt olete ja jätkuvalt sellised.
Mida rohkem mees teeb etteheiteid, et oleksite rohkem kodus, seda enam sooviksite seal mitte olla. Ja kui mees tunneb end üksi teie äraolles, seda enam väljendab ta rahulolematust. Kirjeldate, et olete püüdnud tema soovi arvestada, kuid see teeb teid ennast rahulolematuks. Ja jätkate oma pettumuste toitmist. Mis oli varem sellist, mida oli koos hea teha nii, et see mõlemale meeldis. Kui vaid üksteisele kohustundest teeneid teha, ise millestki olulisest loobumise hinnaga, siis varem või hiljem tekib ohvri tunne ning etteheited.
Kirjast selgub, et põhiküsimus on praegu, kuidas panna meest probleemi märkama. Tal justkui kõik korras, kuigi ta pole rahul, et olete palju ära. Sealt siis ikka koorub ka tema vaatevinklist probleemi määratlus. See peaks ju teda huvitama, kuidas saada teid rohkem temaga aega veetma.
Ilmselt ei mõju see ja küllap olete seda ka kogenud, et teineteist piirata või ettekirjutusi teha . Tähtis oleks, et ta mõistaks, mis tähendus on teie huvidel ja eluviisil teie jaoks ja mida tunneb mees just niiviisi elades ja teiega kodus koos olles. Seega, mida teie ise teineteisele tähendate ja mida suhe ja kooselu teile pakub. Kas mees teab, et tunnete end temaga turvaliselt? Kuidas aru saate, et ta teid armastab ja kas tema ka teab, kuidas see teile mõjub. Hea olekski koos rääkida sellest, mida head koos kogete. Pole ilmselt kindlaid võtteid, mis aitaks kõhkluste korral ja aitaks otsustada. Võite ju tõsimeeli ka arutleda, millest ilma jääksite, kui kujutlete, et lähete lahku. Usun, et kui mees soovib, et oleksite temaga, seega hoolib teist ja seeläbi ka teie heast enesetundest ja rahulolust. Ka tema võib olla hakanud kahtlema, kas ta ikka suudab olla teie jaoks köitev ja vajab tunnustust. Kui seda talle pakkuda, siis on lootust rohkem, et ta märkab ka teie vajaduste eest hoolitseda.
