Pöördun teie poole murega, mis on minul hingel ning mis tõttu on juba pikalt veninud oma kaua oodatud perekonna loomine.
Minu lugu on järgmine:
Oleme elukaaslasega koos olnud juba 4 aastat. Oleme koos elanud läbi kergeid ja raskeid aegu - oleme sellele vaatamata kokku jäänud ja üksteist toetanud.
Meil on soetatud ilus maja ja kõik tingimused selleks on justkui olemas.
Kolm aastat tagasi palus elukaaslane ka minu kätt, enamuselt raha tõttu on jäänud pulmad siiski pidamata.
Juba pikemat aega tunnen, et olen valmis pere loomiseks ja soovin seda väga. Kahjuks aga on minu elukaaslase üheks elukutseks muusiku elukutse. See tähendab aga absoluutselt igal nädalavahetusel (R&L) öösiti ära olemist, esinemist pubides, klubides. Olen neli aastat tema kõrval seda elu näinud ning ma ei saa öelda et mulle meeldib selline elustiil on palju nii öelda ebameeldivaid asju mis sellise elukutsega kaasnevad.
Oleme elukaaslasega sellel teemal korduvalt rääkinud, aga tema ei taha bändist kuidagi loobuda- ta kardab, et me ei saa siis rahaliselt hakkama. Ta kinnitab mulle, et kui me tuleks rahaliselt toime, siis loobuks ta muusiku elust kasvõi homme päev. Vahest mulle tundub aga et see päris nii ikka ei ole. Mehel on ka teine töö (täiskohaga) nii öelda nädala sees ja minul on oma pisike äri.
Mees on minust vanem ning tema lapsesaamise soov on olnud juba varem väga suur aga ta ootas kuni mina selleni jõuan - meil mõlemal on pere loomis soov väga suur.
Samas olen just viimasel ajal hakanud mõtlema, et kui mulle juba hetkel on ebameeldiv kõik see mis kaasneb bändiga, siis kui laps tuleb võib see veel häirivamaks osutuda. Bändi tõttu on olnud meil ka tülisi ette tulnud.
Olen mõelnud, et kui ma nii öelda loobuksin sellest suhtest oleks minul aega leida inimene kelle elustiil sobib mulle ja kellega koos ma tunneksin pereloomise osas ennast kindlamalt.
Teisest küljest loodan ma ikka, et mees, kes on juba 35 aastate ringis mõtleb ka ise, et kui tal on nii suur soov pere luua, siis ta on nõus loobuma selle nimel bändist.
Pillimehe elu on ka tema tervisele juba päris rängalt mõjunud ning ka aega ei ole meil teineteise ja kodu jaoks.
Ma olen püüdnud rääkida temaga ja pakkunud erinevaid varjante. Olen teinud isegi perekonna eelarve, et näha kuidas me oma rahadega välja tuleksime jne. Need asjad aga lähevad nagu kuskile kaugustesse ja jäävad jälle soiku ja nii ka iga kord lapse planeerimine. Enamus korrad kui selle teema üles võtan läheb tema endast välja, sest raha asjad on tema jaoks väga hell teema.
Kuigi mina ise olen veel noor sooviksin ma siiski veel püüda ja leida võimaluse just selle inimesega pere luua.
Loodan, et oskate mulle kasulikku nõu anda, oleksin väga tänulik.
Pere loomine ja otsus sünnitada laps on väga tähtsad otsused elus. Seetõttu on teie pikk vaagimine ja arutlemine täiesti omal kohal. Suhete arengul on oma loogika. Kui paarisuhe tundub toimivat, alustatakse kooselu. Abiellumine on paljus märgilise tähendusega. Väga paljud paarid jäävad aastateks koosellu, seda ametlikult registreerimata. Põhjuseid selleks on väga erinevaid, kuid teatavat kahtlemist suhte säilimises see ikkagi näitab. Abielu, mida vahel ka pelgalt majanduslikuks-juriidiliseks kokkuleppeks nimetatakse, annab siiski selge sõnumi iseendale ja teistele: meie tahame kuuluda kokku, nüüd ja igavesti, me võtame vastutuse selle eest, et meie suhe püsiks läbi aja.
Abiellumist takistavad tegurid on harva n-ö asjalikud. Kui pole raha uhke peo korraldamiseks, võib abielu ju ka kahekesi registreerimas käia. Kui inimene midagi tõeliselt tahab, leiab ta ka motivatsiooni saada üle kõigest takistavast. On kindlasti mõtlemist väärt, mis on teid tegelikult takistanud abiellumast. Abi oleks ehk mõtteharjutusest: kui raha oleks piisavalt – kas oleksite kohe valmis abielluma? Kui raha oleks piisavalt, mille peale ärrituks elukaaslane siis?
Kirg ja armastus veab mehe ning naise kokku. Ent nagu iga elav organism, nii on suhegi aina muutumises ja arenemises. Kire kõrvale on vaja veel palju muud: eelkõige soovi jagada oma elu, valmidust pühenduda suhtele ja valmidust respekteerida teist just sellise isiksusena, nagu ta on. Ühtesulamise kõrvale on kindlasti vaja ka kummagi iseseisvust. Sõltuvuse kõrvale on vaja sõltumatust, koosolemise kõrvale eraldiolekut.
Hea arenguruumiga suhe on reeglina selline, kus kummalgi on võimalus iseendaks jääda. Lisaks tundlikkusele teise vajaduste vastu on hädavajalik säilitada oskus seista iseenda vajaduste eest, öelda välja oma soovid ning laiemaltki jätta paarisuhte kõrval aega-ruumi ka iseendale. Nokkapidi koosoleku kõrval on tingimata vajalik olla ka eraldi: kumbki koos oma sõpradega, töökaaslastega, hobidega, iseendaga.
Just piisav võimalus kaaslasest lahus olla on tihti see ressurss, kust suhte rikastamiseks n-ö lisamaterjali saadakse. Samas see suhe, kus olulised on ainult ühe poole vajadused-tahtmised-soovid, muutub varsti lämmatavaks ja ahistavaks teisele. Sama problemaatiline olukord tekib ka siis, kui teine oma vajadused pidevalt tahaplaanile surub ja justkui vaid teisele elab.
Oma ainukordse mina säilitamine (miks mitte ka oma hobi kaudu) on loomulikult tähtis, ent vähemalt sama tähtis on, et lisaks kahele edukalt eraldi toimivale inimesele tekiks ka kooslus, mille nimi on paar. On ju selge, et ilma selle ühenduse sünnita suhe püsida ei saa. Ühendavad teemad, ühine sõpruskond, ettevõtmised, mis mõlemale põnevust pakuvad, osade tegevuste tagaplaanile jätmine, et rohkem koos olla saaks – kõik see liidab.
Tasub kaaluda, kuidas näeb teie kahe suhe välja selles valguses, mida äsja kirjeldasin.
Alati on olemas valikud ja ideaalset suhet ei ole olemas. Kui jääte kokku, peaksite kindlasti arvestama oma vajadustega ning olema valmis respekteerima elukaaslase omi. Kõigest sellest tuleks omavahel rääkida. Kui kumbki kooselu ja tulevikku puudutavatest mõtetest ja tunnetest avameelselt kõnelda saaks, on see juba suur samm edasi. Paarisuhe on kõige tähtsam, sellele saab ehitada pere, paarisuhtele ehitub ka vanemlik suhe, kui sünnib laps. Alles siis, kui vundament on kindel, on kindel seinu ja katust ehitada.
