Olin mehega pea 10 aastat abielus.Ta töötas rootsis ja kui sealt ära tuli hakkas tinutama.
Siis hakkas minu kallal norima et miks ma tööle ei lähe ja et ma ei viitsi.
Sain siis tööle.Siis oli tal jälle norimist,et miks ma ei anna talle raha ja miks ma tööl käin ja lapsed ei kuula teda,kui ta nendega kodus on.Muidugi lapsed on mingua harjunud,sest issit ei olnud ültse kodus ja kui oli,siis istus garaazis ja jõi seal oma venna või sõpradega.
Viimane kord oli nii,et ta hakkas mind juba lesbiks,litsiks,lirvaks ja narkariks kutsuma.Loopis oma abielusõrmust,siis küsis jälle tagasi ja jälle viskas mulle.
Peksis köögi segamini,põletas endale käsivarrele oma abielusõrmuse jälje.
Suuremale poisile(12aastane) lõi paksu raamatuga vastu pead,sest poiss ei rääkinud et tal on esmaspäevaks vaja kooli raamatut.Väiksema poisi(8aastane)sundis laua taga istuda ja õppida.Ei lubanud teda isegi mitte vetsu.Laps helistab mulle tööle ja nutab,et ta ei taha siin olla ta tahab olla minu juures ja minuga koos õppida.Õnneks mul hakkas tööpäev läbi saama ja ma tormasin koju.Viimasel ajal me enam koos ei maganud,sest ma ei suutnud olla temaga ühes toas ja rääkimatta voodis.Magasin lastetoas põrandal.Sest see tuba haises joodiku järgi,siis vanade asjade järgi,mida ta konteineris töötades koju tassis(vanad arvutid,mobiilid ja muu selline elektroonika,mida inimesed ära viskasid.Aga ta ei tohtinud neid koju tassida,sest kui omanik oleks teada saanud,siis oleks pahandus olnud).Ega ta siis ka rahu ei andnud.Käis ööseti köögis suitsetamas ja kolistamas,et me ikka ei saaks magada.Üks päev ta jälle märatses,peksis uksi ja kappe ja siis ma võtsin julguse kokku ja käratasin talle,et Mida sa siin õiendad,karjud ja lõhud,see pole sinu maja vaid su ema oma.
No siis...ta seisis seljataga ja kui virutas kaks korda vastu pead,nii et kael ragises.Vot siis ma sain aru,et aitab.
Hakkasin vaikselt asju pakkima ja poistel oli nii hea meel,et Emme kas me lõpuks saame sellest joodikust lahti?
kolisimegi ära.Aga ega ta pole ikka meid rahule jätnud.Ma ei julge talle öelda,kus me elame ja ei ütle ka...Ta saadab mulle e-maile ja räägib et ta käib korralikult tööl.
Nii palju kui ma olen tallina naabrinaise käest kuulnud,mees ikka joob,tööl vist ei käi,auto on ka sodiks sõitnud.
Nüüd viimases kirjas ma küsisin,et imelik on see,et kui ma tallinnas sinu juures elasin,siis sa ajasid mind välja ja tahtsid lahutust.Aga mis nüüd on,et sa enam ei taha lahutust.Ta kirjutas vastu,et kui sa tahad,siis palun väga.
See oli minu lugu,muidugi päris kõike ma ei kirjutanud,sest siis oleks see väga pikaks läinud.Mul on oma päevik,kuhu ma kirjutasin kõik üles,mida ta tegi ja kuidas käitus.
Küsimus oleks selline...
1.Kas mul on mõtet anda esimesena lahutsu sisse,või las teeb tema seda esimesena?(kuigi ma tean et ta ei anna esimesena,sest ta ei taha alimente maksta.Ta ei maksnud ka oma juba praeguseks 22 aastasele tütrele)
2.Kui me lahutame,kas siis on mul ja lastel on mingi õigus saada,ta majast teatud osa?
3.Kui ta tööl ei käi,siis kuidas ta hakkaks alimente maksma?
4.Kui ta maksab alimente,siis kas tal on õigus oma last näha vahete vahel?(tean,et tema laps ei taha mitte mingi hinna eest teda näha)
Kahjuks on see nii, et alkoholism on väga raske haigus. Teie otsustasite mehe juurest ära tulla ja loobuda edasisest kooselust. Elu alkohoolikuga on tõesti väga raske ja kui mängu tuleb ka vägivald, siis on see eluohtlik olukord teile kõigile.
Nüüd on teil vaja pöörduda kohaliku sotsiaalosakonna poole, kus spetsialistid täpselt teavad, mida-kuidas edasi teha. Kohalik sotsiaaltöötaja selgitab teile teie seadusjärgseid õigusi. Kokkulepped lastega kohtumiste osas on kindlasti vajalikud. Kas saate need sõlmida ise, sotsiaaltöötaja vahendusel või sätestab need kohus, oleneb asjaoludest.
Soovin teile vaprust ja jõudu, ning ärge viivitage oma pöördumisega sotsiaalosakonna poole.
