Tere.
Pöördun teie poole minu jaoks ületamatult suure murega ja otsin abi ja nõu peamiselt spetsialistilt, kuidas antud situatsiooni lahendada. Kõik arvamused on teretulnud, kuid kriitika ma ei soovi..kuna niigi on raske ja ennast õigustada millegagi ei olegi.
Lugu siis järgmine, nimelt kaks aastat tagasi suundusin välismaale tööle ja õppima, olles ise samaaegselt suhtes, mis tänaseks on kestnud üsna mitmeid aastaid. Kõik see aeg oleme olnud pidevas telefoniühenduses, kuid näinud vaid loetud korrad. Viimased pool aastat on mul olnud uus suhe, milles ma saan olla kui printsess ja ei oska tõesti midagi enamat soovida. Ometigi aga hoian ühendust ka oma nö. eksiga, kellele plaanin iga päev hüvasti öelda, kuid ei suuda. Ta on kindlasti aru saanud, et kõik ei ole õige, kuid ta ilmselt eitab kõiki märke. Tean, et teen talle sellega nii kohutavalt haiget ning hoian teda ootuses, mis tekitab minus pidevat süütunnet. On nii kurb ja kahju, sest ta on parima iseloomu ja südamega mees, keda kohanud olen. Põhjus miks ma aga temast tahan lahku minna ja miks ma ka tookord, nüüdseks ligi kaks aastat tagasi välismaale põgenesin oli see, et ta ei ole võimeline peret üleval pidama. Ja tegemist ei ole just esimeses nooruses mehega. Tal on palju plaane, kuid pikki aastaid need ei ole realiseerunud, kuna tema tegelikud huvid ei ole absoluutselt materiaalsed. Ta ei käi tool, kuid mingid juhuslikud ja ajutised sissetulekud tal on, aga ei midagi stabiilset ja see ka ei tekita temas muret. Küll aga minus, sest ma ei julge sellises olukorras lapsi sünnitda jne. Vanus aga oleks juba ammu sealmaal. Puudub turvatunne. Samuti elab ta koos emaga, kellega mina ei suuda ühe katuse all elada, aga sellele olukorrale ka muudatust ei paista. Veel olgu öeldud, et pool ajast, mis me oleme suhtes olnud ajasin mina teda taga ehk siis olin õnnetu ja ootasin märke tema huvist minu vastu, ülejäänud pool on olnud nö vastupidi.
Minu uus kallim on aga täiesti jäägitult minule pühenudunud ja võiks öelda ideaalne, kuid ma kipun otsima vigu, mille kallal norida.
Ühesõnaga, tean et peaksin elus edasi liikuma ja vanad otsad kokku tõmbama, aga ei suuda ja ei tea kuidas seda täpselt teha.
Tänan ette igasuguse abi eest.
Kaks hädavajalikku sammu, mida peaks tegema. Jätad oma kõrvalsuhte kus see ja teine ning räägid oma mehele kõik ära, et sul on olnud afäär teisega ning paluda vabandust hingevalu eest, mis sa talle põhjustanud oled. Me kõik otsustame ühel hetkel pea liiva alla peita ja tõele mitte näkku vaadata, nii et see pole mingi argument, et ta justkui ei tahaks tõde teada ja ignoreerib seda. Tõde teeb haiget korraks, keegi pole surnud selle kätte, et talle on tõtt räägitud, pidev kahtlustamine aga võib teise inimese vaimse ja füüsilise tervise tuksi keerata. TEMAL on õigus teada, mis sa TEMA elus korraldanud oled ja alles siis saab ta teha adekvaatse otsuse, kas sinuga tasuks jätkata või mitte, kas küsida abi jne.
Kui sa ei avalda, mis TEGELIKULT toimub, siis oled sa ebaturvaline kaaslane ükskõik millisele mehele, sest oled valelik.
Hetkel ajad sa täiesti sassi põhjuse ja tagajärje. Lahkumineku põhjuseks ei ole see, milline sinu mees on või kuidas ta raha teenib, vaid see, et sul on kõrvalsuhe! Inimene, kel on kõrvalsuhe, ei näe selgelt. Ma tean, ma olen ise sellises olukorras olnud ja ma tean, kui teine inimene ma sel hetkel olin. Oletame, et su mees saab likvideeritud need puudujäägid, mis seni sinus ebakindlust on põhjustanud – kas siis sa ei taha enam lahku minna? Ma ei usu hästi – senikaua, kui sul on teine silmarõõm, võib su mees pea peal seista ja kuud taevast alla sikutada, ja mitte midagi ei muutu. Seega tuleks see teine vend maha jätta, võtta oma seitse asja ja koju tagasi tulla ning mehega pead kokku panna ja asi ära lahendada.
Afääride õigustuseks tuuaksegi tihtipeale seda, mis abielus/suhtes valesti on, ometi pole ENNE afääri neist probleemidest poolt piuksugi tehtud ja ammugi mitte oma elukaaslasele. Kas su mees on sinu ebakindlusest tuleviku ees teadlik? Kas ta teab, miks sa ei taha temaga peret luua? Kas te olete rääkinud mingist plaanist, kuidas oleks võimalik siiski maailma kõige parema mehega koos pere luua ja sealjuures ära elada?
Ma soovin, et sinus jätkuks jõudu rääkida tõtt – tõde teeb vabaks -, ja teha, mis õige.
Olin su eksi olukorras - mees, kellega 3 a koos elasin, läks välismaale, kohtusime iga 3-4 kuu tagant, aga 2 a hiljem leidis ta uue naise. sain juba märkidest aru, et ta pole enam pühendunud me suhtele, aga külm dush oli kui saatsin talle sõnumi ja vastuseks helistas see naine ja rääkis tund aega kuidas nemad juba abielluvad jne, ja jätku ma ta mees rahule ja et mu eks pole mind kunagi armastanud. seebiooper, takkajärgi. aga siis oli see kohutav shokk, ja et olin aimanud, et tal on teine, ei teinud asja "kergemaks". mees siis lõpetas seepeale igasugu suhtlemise minuga, korra helistas ja vabandas oma käitumise pärast ja ütles, et rohkem ei saa muga suhelda. tema "afäär" oli kestnud vähemalt 6 kuud juba, ilmselt isegi kauem, aga ta jätkas suhet minuga, isegi kutsus mind taas külla. muuseas, palju aastaid hiljem nad lahutasid . aga mina kui petetu üten sulle: pole andestatav teise petmine pika aja jooksul. seda sa ju teed, hoolimata vahemaast. petad inimest ja küsid nõu, mida peaks tegema. lõpeta see vale ja teisele haiget tegemine koheselt, on mu soovitus. olen tollele mehele ammu andestanud, me isegi suhtleme nüüd. aga sa ei kujuta ette mida sa teed oma petmisega teisele. sa hoiad igaks-juhuks teist rauda tules? või kardad haiget teha? või pole kindel kumba armastad? ükskõik milline on põhjus, ainuke moraalne tee, millega su süda rahule jääb, on üles tunnistada.
muuseas, olen valmis su eksi lohutama (pean silmas sõbratoetust mitte füüsilist kontakti), nii et kui tema pärast muretsed, saan aidata.
pea meeles, et kellelgi pole õigust teist inimest petta, ükskõik mis kaalutlustel (pole otsustanud, ei julge, segaduses, kardad haiget teha, hoiad tagavaravarianti...). mulle on nii tehtud, ja mitte vaid nimetatud suhtes. miskipärast valingi mehed, kes on petjad ja peale liiga arad, et seda tunnistada. ole sina siis mees, ja tunnista oma tegu, näita, et naine erinevalt mehest on julge ja aus.
See eelnev polnud kriitika su aadressil, vaid nõuanne inimeselt, kes on su eksi nahas olnud. Kuidas seda teha - kirja teel on lihtsam. Aga ta kindlasti siis helistab sulle kui on kirja lugenud, nii et pead valmistuma ka telefoni teel rääkimiseks. Kirjuta e-kiri, kus seletad olukorda ja vabandad ja ongi kõik - rohkem pole midagi vaja, see on elementaarne viisakus. Sa plaanid iga päev temale hüvasti öelda, aga ei suuda. Mis sind siis takistab? Vaata endasse ja ole aus enda vastu, siis saad olla aus ka tema vastu. Ta väärib seda!
Aitäh teile, et viitsisite lugeda ja vastata, sain sellest palju toetust ja julgust juurde. Ja aitäh ABC toetust pakkumast, ma mõtlen selle peale. Teinekord on ilmselt vaja, et keegi teine ütleks sulle seda, mida niigi tead, aga millegipärast see ainult iseenda teadmine ei aita. Mis puutub põhjustesse, miks ma ilmselt nö. saadaval olin uue suhte jaoks, siis jah minu eks oli ja on vägagi teadlik minu muredest ja probleemidest, mis meie koosolemist minu jaoks varjutasid. See kõik aga muidugi ei õigusta petmist ega haiget tegemist. Veelkord suured tänud abi ja nõuannete eest!!
Sinu poolt kirjeldatud olukordasid tuleb elus ikka ette, kus tuleb teha valikuid. Vanasõna ütleb, et kahte Jumalat teenida ei saa. Sellises olukorras saab keegi kindlasti haiget, kõige vähem haiget teeb ausus. Valetamine ja varjamine teeb asja hullemaks.
Oma valiku tegemine on oluline mitmes mõttes. Selgus annab Teile mõlemale võimaluse oma eluga edasi minna. Siia sobiks ütelus:"Kui üks uks sulgub, avaneb teine." Seega ühe suhte lõpetamine annab teed uuele suhtele.
Nüüd siis viimane küsimus, kuidas seda teha? Mulle meeldisid osad lõigud Sinu enda kirjast, kus kirjeldad põhjust miks soovid selle suhte lõpetada. Kõige parem on seda kõike teha mina-sõnumi vormis. Mina-sõnum on lause, mis koosneb kolmest osast - olukorra kirjeldusest, mõjust Sinule ja Sinu tunnete kirjeldusest. Toon siia ühe näidis lause: "Ebastabiilne rahaline olukord, tekitab minus ebakindlust ja ei anna piisavat turvatunnet, et peret luua." Oluline on kirjeldada oma tundeid, mõtteid, kõhklusi jne. Sellised laused ei tee teisele inimesele nii palju haiget, kui rääkida ainult tema puudustest.
Kõige parem on seda teha kirja teel, siis on lihtsam oma emotsioone kontrollida.
Probleemid on selleks, et neid lahendada. Mitte kunagi ei tea me teise inimese mõtteid ega tundeid, selle pärast tulebki suhelda ja öelda asjad välja nii nagu nad on.
. aga mina kui petetu üten sulle: pole andestatav teise petmine pika aja jooksul. seda sa ju teed, hoolimata vahemaast. petad inimest ja küsid nõu, mida peaks tegema. lõpeta see vale ja teisele haiget tegemine koheselt, on mu soovitus. olen tollele mehele ammu andestanud, me isegi suhtleme nüüd. aga sa ei kujuta ette mida sa teed oma petmisega teisele. sa hoiad igaks-juhuks teist rauda tules? või kardad haiget teha? või pole kindel kumba armastad? ükskõik milline on põhjus, ainuke moraalne tee, millega su süda rahule jääb, on üles tunnistada.