Peale esimese lapse sündi hakkas naisel vaikselt (füüsilise) läheduse suhtes tõrge tekkima. Algul kadus seks ja sealt edasi kõik muu. Laps on praeguseks aastane ning u. pool aastat on minu ja naise vahel igasugune füüsiline lähedus täielik null. Ei kõige pisemat kallistustki, seksist rääkimata.
Kas on mõtet otsida abi spetsialistilt (psühholoog, seksuoloog) ?
Naine ise arvab, et küll see üle läheb ning peab lihtsalt kannatlikult ootama.
Teie mure on suur ning täiesti asjakohane. Vahest loksuvad asjad ka iseenesest paika, kuid olles seda juba pool aastat oodanud on nüüd tõesti mõistlik midagi ette võtta.
Kuidas teie omavahelised suhted ja klapp muidu on? Kas teil on tahtmist üksteisega koos olla? Tundub teine huvitav ja meeldiv kaaslane olevat? Väikese inimese ilmumine perre lööb tavaliselt kõik pea peale. Enamasti tegeleb ema lapsega, isa keskendub rohkem tööle ja tegeleb samuti lapsega, omavahelised suhted jäävad tahaplaanile. Ometi on need pereelu aluseks ning aitab ainult see, kui teadlikult võtta aega kahekesi olemiseks ning läheduse taasleidmiseks.
Kui teievaheline suhe on emotsionaalse poole pealt korras, siis on füüsilisest kontaktist hoidumise põhjuseks ilmselt sünnituse kogemus. Miski sellest on teie abikaasale hinge jäänud ning muudab füüsilise läheduse vastumeelseks. Siinkohal soovitan kindlasti spetsialisti poole pöörduda. Esialgu psühholoogi poole, kes aitab probleemiga seotud sasipundart selgemaks mõelda ning siis vajadusel seksuoloogi poole, kes aitab lähedust taastada. Usun, et asjatundlikku abi on võimalik saada Raseduskriisi keskusest, kus tegeletakse peredega enne ja peale sünnitust.
Hetkel tundub, et abikaasa väldib selle teemaga tegelemist, lootes siiralt, et asi laabub aja jooksul. Lahti harutamata probleemid võivad küll aja jooksul tuhmuda, settida põhja, kuid mistahes hetkel tulevikus võivad nad ootamatu teguri ilmnemisel uuesti pinnale kerkida ja lõkkele lüüa. Hetkel on kindlasti valus sellega tegeleda, kuid tulevikule mõeldes hoiab see ära palju ebameeldivusi (kuni terviseprobleemideni välja). Psühholoogile minekuti peab aga abikaasa ise soovima. Mida teie selleks teha saate? Parim viis on väljendada enda muret mina-keeles st. rääkida enda mõtetest, tunnetest ja hirmudest antud olukorraga seoses. N: Ma hoolin sinust väga ja tahan just sinuga koos olla. Kuid ma ei tea, kaua mu keha vastu peab. Ma tahan nii väga sind oma kaissu. Mul on hirm selle eest, mis meiega toimub. Lisaks tasub proovida naist rääkima meelitada ja teda aktiivselt kuulata, püüda mõista, mis tema sees toimub. N: Mis sind paneb omaette hoidma? Kas sellel on midagi sünnitusega tegemist?. Peegeldage talle tema vastuseid tagasi ning püüdke aimata nende tähendust tema jaoks. See loob abikaasale tunde, et te tõesti soovite teda mõista ja aktsepteerite teda sellisena nagu ta on.
Võite ka ise Raseduskriisikeskusse pöörduda (www.rasedus.ee) ning neilt nõu küsida, kuidas kõige mõistlikum oleks olukorrale läheneda. Palju rõõmsaid ühiseid hetki soovides, Maarika.
Omavahelise läbisaamine on samuti keeruline. Puudub usaldus ning armastusest pole juba ammu juttu olnud. Naine on öelnud, et ei saa ka seda praeguses olukorras välja öelda.
Tülisid esineb tunduvalt sagedamini kui varem.
Naine abielu lõpetada pole tahtnud (olen seda varianti lausa pakkunud) kuid kuna ta keeldub ennast avamast siis ei tea ma kas ta ei taha seda teha lapse ja harjumuse/mugavuse pärast või siiski hoolib veel.
Ise sooviksin kindlasti asjade paranemist ning abielu jätkamist. Huvi naise vastu pole kaotanud.
Kui naine, hoolimata teie erinevatest ponnistustest, ei ole siiski valmis ennast avama, siis tasub proovida paarinõustamist (Perekeskuses on nõustajad olemas). Ehk on neutraalse kolmanda isiku juuresolekul lihtasam/ohutum ennast avada. Soovin teile pealehakkamist oma vajadustest teada andmisel ning abikaasa vajaduste mõistmisel.
